Samad vead, mis eelmises osas.
Muidugi võib kogu triloogiat lugeda ka hoopis teisest vaatenurgast lähtudes. Niisiis, lugeja - kas Breqi vabariik on õigustatud, hea ja progressiivne asi? Kui vastus on "jah", siis oled sa lasknud end haledasti alt vedada. Väga paljudes ulmekates on hoiatatud "masinate mässu" eest. Kirjeldatud postapokalüptilist maailma pärast robotitega peetud sõdasid või neid sõdu endid. Salakavalaid tehisintellekte, kes telepaatiliselt või kuidagi teisiti inimesi mõjutades neid enda huvides ära kasutavad, praktiliselt jumala staatusse jõudes. No nii - ja Breqi vabariigi tunnustamine on ju sisuliselt võimu üle andmine tehisintellektile. Kes esialgu näitab end muidugi inimsõbralikuna, ent ei jäta lisamata ähvardust, et kui inimesed peaksid sundima tehisintellekte midagi tegema, siis tuleb Väga Suure Malakaga sõber inimkonnale õpetust jagama.
Nii lähevad mõned asjad paremini paika. Breqi, inimkehas masina mõte liigub kordades kiiremini kui inimestel, ta suudab vaevutajutavatest füsioloogilistest märkidest välja lugeda vestluskaaslaste mõtteid - seega on ta suurepärane manipuleerija. Ka suudab ta igas olukorras kiiresti leida indiviide või grupeeringuid, kelle abil ühiskonnas välja kujunenud stabiilsust kõigutada ja nii endale soodsamat positsiooni võita. Isegi romaani viimane peatükk, mis muidu meenutab tühjeneva õhupalli vaikset susinat, omandab tähenduse. Näidates, kuidas mõned inimesed uues olukorras, st masinate võimu tingimustes, endale uute peremeeste soosingut hakkavad sebima. Koguni see saab lõpuks selgeks, miks Breq (originaalkeeles) inimeste sugudel vahet ei tee - mis on masinal sellega asja, eks ole. Nii et tõsiselt hoiatav triloogia :)
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.
See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.
Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.
Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas, konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.
Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu vms.
Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.
1. - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt
2. - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.
3. - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.
-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.
See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.
Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See, kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.
Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.
Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.
Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)
Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?