Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Rein Raud ·

Võimsalt voogab Olemise jõgi

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
2
0
4
5
0
Keskmine hinne
2.909
Arvustused (11)

Kogumiku juttudest oli see ainus, mille nimi pärast jutuga mitte mingit seost ei tekitanud. Eh? Millest see veel oli? Pidin pea kaks lehekülge lugema, enne kui meenus “Aaaa, see!”

Ja pean tunnistama, et lõpp ei meeldinud mulle. Mitte ainult seepärast, et tegemist on kulunud pöördega (kas tõesti muud moodi ei osanud otsi kokku tõmmata?), vaid seepärast, et see oli nii labaselt kirjeldatud. Ei pea kõiki kehalisi protseduure värvikalt kirjeldama, kui kaude saaks sama öeldud ja sugugi mitte kehvemini.

Teksti loeti eesti keeles

Ilma selle õnnetu "puändita" oleks lugu mult ilmselt "3" kätte saanud-paistis nagu sellise seiklusliku keskpärase fantasyloona. Ent kogu sündmustiku taandamine arvutimänguks mõjub aastal 2012 tõesti, nagu esmaarvustaja maininud, kulunud pöördena. Meenuvad Simpsoni ja Barkeri sajandivahetuse paiku kirjutatud sarnasele ideele ülesehitatud lood. Ehk siis keskpärane sündmustik ja äärmiselt mannetu puänt.
Teksti loeti eesti keeles

Rein Raualt oleks oodanud midagi paremat. Kuni viimase leheni tundus jah, et tegemist on lihtsalt "ausa" seiklusfantaasialooga, mille puhul ülemäära vaeva pole nähtud. Aga lõpp oleks võinud tõesti olemata olla. Võib ju öelda, et didaktiline-hoiatav, "päris elu" on inimesel pigem arvutimängus ja kõik muu on unaruses, aga see on ikka üpris äraleierdatud teema.

Loo pealkirjast: mulle tundub, et see haakub siiski sisuga küll, just loo viimase lause tõttu: loodusseaduste vastu ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Üsna keskpärane fantasy, miskipärast lugedes kargas pidevalt silme ette Pehhovi "Varjus tantsija" või "Džanga vaimudega", ehk siis selline hoogne kangelasseiklus, kus miskipärast on vaja mingi maagiline vidin kuskilt kätte saada ja kuhugi mujale toimetada. Selliseid stoorisid võib kirjutada huvitavamalt ja igavamalt, sõltuvalt autori fantaasiast ja arvutimängude mängimise oskusest. Originaalsust on aga neis samapalju kui Eestit valitseval klikil mune - kui päevapoliitiliseks minna. Raua toodangut pole varem näppu sattunud ja see siin ei kutsu küll eriti ka tutvuma, lõpulause keeras kogu jutule väga nilbe, perversse, täiesti ulmevaba ja mõttetu poindi juurde, nii et vähemalt mina ei saa aru ei selle jutujulla kirjutamise vajalikkusest, ammugi mitte aga selle avaldamise mõttekusest. Hea küll, ruumitäiteks ehk kõlbas, muud otstarvet on küll enam kui raske jutule tuletada.
Teksti loeti eesti keeles

Olge nüüd ikka! Juba talismani kirjelduse jaburus vihjas arvutimängule, pärast seletamatud seaduse järgimised ainult kinnitasid seda tunnet. Mingil hetkel lugemise ajal leidsin, et oleksin pettunud, kui see oleks „päris lugu“.

Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.

Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpule dislaik. Palun, palun, ei taha "oi, see oli unenägu"- lõppe enam!
Muidu suhteliselt ladus ja loetav eneseiroonilise maiguga rollimängukirjeldus. Mõnusad tegelased, kergelt prätchetlik suhtumine. Ei midagi erilist, aga polnud ka paha. Lõpu eest pall maha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ütleks, et puänt oli tegelikult asi, mis selle loo mu jaoks üldse kuhugimaale välja vedas, sest see mis puändile eelnes, oli masendavalt nüri ja igav, ehkki jah, vihjeid sellele, et tegu on arvutimängu, mitte reaalse seiklusega, leidis tõepoolest tekstist juba varemgi.

Aga no tõepoolest, tuim arvutimängu kirjeldus ja triviaalne puänt pole küll asi, millest aastal 2012 vaimustusse sattuda, seda enam, et sellised punktist A punkti B kulgemist kirjeldavaid lugusid on käesoleva looga samas raamatus niigi enamus. Nii et põhimõtteliselt poleks midagi katki, kui seda lugu üldse polekski. Ei Täheajas, ei kusagil mujal.

Teksti loeti eesti keeles

Seitse lehekülge, mis lõppeb olemise jõe poolelauselise, aga emotsionaalselt tugevalt mõjuva kirjeldusega: „… vahutav kollane juga minu seest välja purskas, …“.

Olemise jõgi raamib juttu, sellega algab (pealkirjast ju jutt algab) ja sellega lõppeb (viimased kolm sõna on siin esitamata).

Mina näen tekstis kolme eri juttu ja hinne sõltub kõige enam sellest, millist neist hindamise aluseks võtta.

Esimene jutt (see kooruke) on lihtsakoeline seiklusjutt. Kirjutaja on sattunud hoogu ja oma hoos rappa põrutanud. Mingil hetkel on ise ka aru saanud, et rabas on ja pole raatsinud valmis teksti prügikasti visata. Luuletanud siis lõpu, et see kõik oli uni, arvutimäng või loetav raamat. Saatnud teksti ära, ikka tore ju näha oma nime raamatusse trükituna. Keskpärane lugu (3). Loo keskpärasusest on eelarvustajad pikalt juttu teinud.

Teine jutt on koorukese varjus olev valm. Kõigepealt on ligi seitse lehekülge ulmekirjanduse paroodiat ja siis võetakse kümnel real kokku, et kuseminegi on olulisem, tähtsam ja võimsam kui (seda laadi ulme)jutud – öeldakse näkku valusat tõtt. Kesine lugu (2). Kesine seetõttu, et kohale ei jõudnud. Mul pole miskit taolise sõnumi vastu (sõna ja arvamuste vabadus), aga … nagu eelarvustustest näha – keegi ei tajunud taolist sõnumit. Keegi ei tajunud seda seitset lehekülge paroodiana! Kui sõnumist aru ei saada või sellest saadakse valesti aru, siis pole süü mitte vastuvõtjal, vaid ikka saatjal.

Kolmas jutt on psühhanalüütiline keskeakriisis mehe jutt. Tekstis on kaks erinevat mina-tegelast, see pöörab pilgu kolmanda otsingule – jutt autorist. Jutt autorist (see on siis päris autori poolt välja mõeldud autor), kes kirjutab sellist lihtsat ulmejuttu ja muudkui sublimeerib. Vahutav kusejuga on loomulikult viide autoris hirmu tekitavatele eesnäärmeprobleemidele – et kui imeline ja tore on ikka vahutav juga – hirmudeta aeg (!, mis minevikus ja tulevikus?). Eelnev seitse lehekülge peaks siis sisaldama detaile selles võtmes?
Miskit justkui leiduks:
• Sinine ammulett, mida kõik ihaldavad ja mis kõikvõimsaks teeb on Viagra tablett;
• Puur, mida peategelane ei ava, on mitmetähenduslik:
o pärakas, kuhu arst peaks torkama oma sõrme kompimaks (palpeerimine) eesnäärme seisundit – hirm selle protseduuri ees heidutab arsti eest;
o puuris on naise näoga lind, see on ainuke jutus kirjeldatud naine, kes üritab minategelast lõksu meelitada (ise seda teadmata/teadvustamata), naise juurde minek = vangi minek;
o puuri ei avata – vabatahtlik tsölibaat;
o tsölibaadi valik ei ole ennastmõistetav, seda põhjendatakse – puuris (kas nüüd tähendavana abielus või lähisuhtes olemist) kaduva individuaalsusega – neli isikut on eristamatult kokku sulanud ja neil on tegelikkusest väärkujutlused;
• Kahvatu ustav kääbus Myrt, keda kõik, peale minategelase peavad (autori arvates) eemaltõukavaks, kahvatus viitab saladuses (keldris) hoidmisele – autor alustab juttu selge viitega, et tema kauane salajane sõber mõjub teistele eemaltõukavalt.
Ühe ulmejutu tõlgendamine psühhoanalüütilise oopusena (vananeva kapihomo hirmude kajastusena) oleks mõistlik vaid oluliselt teises kontekstis – igal juhul mitte Täheajas – niiviisi loodud autoris pole midagi ulmelist (vilets - 1), teemast mööda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles