(romaan aastast 1968)
eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)
17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.
Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.
Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.
Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.
Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...
Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.
Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.
Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...
Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...
Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.
P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.
Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.
See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.
Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.
Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas, konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.
Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu vms.
Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.
1. - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt
2. - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.
3. - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.
-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.
See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.
Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See, kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.
Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.
Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.
Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)
Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?