Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

A Wizard of Earthsea

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.682
Arvustused (44)

Maamere võlur on üks väheseid fantaasiazhanrisse kuuluvaid teoseid, mis mulle meeldib, olemata samal ajal puhas mõõga-ja-maagia lugu. Sword&Sorcery lood on mulle alati meeldinud, seevastu selliseid tellislikke epic ehk high fantasy heietusi ma ei talu. Igasuguse muu fantasy vastu pole mul ka midagi halba öelda. Maamere sari kuulubki aga sellise "muu" fantaasia alla. Le Guin on maalinud detailse pildi huvitavast maailmast ning teinud seda klisheesid vältides. Maamere võluri üks olulisemaid märksõnu ongi nimed ja nende mõju inimestele. Sarja esimese raamatu ainsaks puuduseks võiks lugeda vaid teatvat venivust, mis läbematuma lugeja kohati haigutama võib ajada. Detailselt on autor käsitlenud maagiat kui sellist. Puudusena tuleb esile tuua veel esimese raamatu kurjami tiba haledat, nõrka ja kahvatut karakterit. Ma ei pea silmas peategelase varju. Väärt lugemine kindlasti. Krista Kaera tõlketöö on väga nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kuid ... veider. Naljakas niimoodi fantasy kohta ütelda, kas pole? Raamat on väga poleemiline. Ka paistavad autorit painavat ideed, mis Jääplaneedi lugudes on pikemat lahtikirjutamist leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Imepärane teos. Pealtnäha paistab, nagu oleks tegu muinasjutuga (btw, poes, kust ma ta ostsin, oligi raamat lastekirjanduse riiulisse pandud), aga tegelikult on sinna kätketud terve hea ja kurja, pimeduse ja valguse vahelise võitluse, tasakaalu ja suhete filosoofia ning tagamaad. Siinkohal tuleb märkida, et 'Meremaa võlur' (Meremaa kõlab eesti keeles siiski märksa paremini kui Maameri IMHO) on selles peidetud filosoofiaga pikitud sarjas alles esimene raamat - selleks, et kogu lugu täielikult kohale jõuaks tuleb kogu Meremaa neljaosaline triloogia kindlasti läbi lugeda.
Ühtaegu on raamat ka ülistuslauluks inimlikule tahtele ja tema väele, mis (olgugi, et siin raamatus ainult võluritele kättesaadavana) suudab maailma omatahtsi muuta ning piisava tarkuse ja vastutustunde juures seda ka tasakaalus hoida ja paremaks muuta. Sellega seoses ja järelemõtlemiseks üks kuldne tsitaat: "Õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (nii ütles Kutsumismeister Raudkullile).
Ahaa, siis üks väga võluv detail veel: Läbi kogu teose on ohtralt kasutatud mitmesugustele tavamõistes elutute nähtuste personifitseerimist, s.t. nende nimed kirjutatakse suure tähega, neil on oma eripärad ja eelkõige oma Vägi, mille poolest nad on sarnased kõigi muude Väge omavate olenditega. Seetõttu ongi ära kadunud range piir võlurist inimese ja pimeduseriigist tulnud varju vahel - nad ei puutu kokku mitte tavapärases mõistes, vaid vaimus, katsudes mitte rammu, vaid väe tugevust, ja nii käib see ka suvalise muu konflikti korral - äärmiselt lahe.
Muuseas, see asjaolu ja tegelikult ka kogu käesolevas karvustuses puudutatav käib tegelikult kogu sarja kohta, oluliselt ei lange autor kunagi oma esimeses osas saavutatud loominguliselt kõrguselt alla - väga teretulnud nähe.
Teksti loeti eesti keeles

See Maamere-sarja sissejuhatav teos on tõesti hea, seda ka eelreklaamiks teistele osadele (kui esimene osa kehv oleks, siis ilmselt ju ei hakkaks teisi osi enam otsima). Selline teos, mis sunnib ostma ka kõik ülejäänud Maamere-sarja raamatud. Ei ole selline üheülbaline madistamine, nagu suur osa võlukunstilugusid paistab olevat, vaid selline suhteliselt sügav ja etnolikuna tunduv lugu (seda on ju tegelikult kogu see sari). Kindlapeale mingi omade fännide kummardamisobjekt jälle. Sedapuhku ka õigustatult.
Teksti loeti eesti keeles

Peaks olema teooria initsiaalteoste (sarja esimesed teosed) kirjutamise kohta. Kahtlemata on mitmeid elemente, mis seal on hädavajalikud, kuid isikule, kes on ka ülejäänud osi lugenud, võivad takkajärge paista üleliigsed. Meremaa võlur pole initsiaalteos klassikalises mõttes, sest noore Gedi lugu seisab minu arust kogu tetraloogias eraldi ülejäänud kolmest osast, kus on tegemist juba ülivõimsa tippmaagi seiklustega. Siit tulenevalt pole mitte Tehanu triloogia järg, vaid Meremaa võlur selle proloog. Teose põhiliin on vastutus ja enda leidmine eneseületuses. Gedi ja varju duot võiks iseloomustada malemängust tuntud tõega: kõige raskem on võita iseennast. Või idamaise filosoofia abil: sa saavutad rahu siis, kui saavutad terviklikkuse. Elusolend saavutab terviklikkuse, kui hakkab oma surma armastama. Äärmiselt tugev teos.

17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.

Teksti loeti eesti keeles

Võrratu lasteraamat, hea fantasy, vinge filosoofia jne. Le Guin on võrratu trikiga hakkama saanud. Raamat, mis on kirjutatud lastele, on tuumakam kui enamik täiskavanuile mõeldut. Ikka ja jälle peab mainima Le Guini etnograafiahuvi ja idaihalust. Haarav süzhee, detailirohke ning tõetruu maailm. Huvitav ja pingeline intriig. Mida sa hing veel ihaldad. Soovitan KÕIGIL lugeda. Ise loen seda sarja praegu neljandat korda ning olen kohutavalt endaga (et jälle loen) ja raamatutega (et nii head on) rahul. Pisut viriseks tõlke kallal, mis ajuti on üsna uljas, ajuti kisub aga lihtsustama. Aga viriseda tuleks eelkõige pisiasjade kallal ning seda ma ei tahaks teha. Ainuke suur tõlkeprohmakas on Earthsea tõlkimine Meremaaks. Kurat, igal pool on ta Maameri (Erdsee, Zemnomorje), meil aga toodi tekst taas siia räämas maailma. See Meremaa on ju kui mingi Uus-Meremaa lühendvariant. Aga ülejäänus on Krista Kaera tõlge (peaaegu) priima. Kordan veelkord. Kes pole lugenud, see lugegu!
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Mõnus lugemine ja mõtlemapanev filosoofia. Selliseid, pealtnäha lastele mõeldud kuid sisult tuumakaid raamatuid tuleb paraku harva ette. Hea algus Meramaa sarjale. Lugu sellest kuidas õpipoisist meister sai.
Teksti loeti eesti keeles

Miks seda keegi lastekaks nimetas, Kääbik on ju sama rida siis. Võimas oli...ausõna.Väga suur oli tuju hakata võluriks.Kui tolkien ja Terry Brooks välja arvata siis oma alal parim.Väga tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat tegeleb Earthsea neljaosalisest triloogiast kõige rohkem Võlurite ja Maagiaga. Mis aga ei tee teda sarja parimaks raamatuks. Sellegipoolest hea raamat ning ma loodan et saan lähemal ajal ingliskeelse versiooni kätte kuskilt. Tõlge pole kõige parem just.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin kunagi ammu lugenud Le Guin''i "Pimeduse pahemat kätt", mis mulle eriti ei meeldinud. Seetõttu tekkis minus väike kahtlus kas tema "Meremaa" triloogiat on üldse mõtet lugeda. Õnneks otsustasin ma katsetada. Pole midagi öelda, raamat oli tõesti päris vägev. Le Guin on suutnud Meremaa, sealsed tegelased ja sündmused väga usutava ja huvitavana kirjutada. Minu meelest väga hea "fantasy". Ilgelt huvitavad ideed: kõigil on oma päris nimi Vanas Keeles, võlurihakatised õpivad koolis loitse jne jne. Minu meelest on kõik triloogia osad suhteliselt sarnasel (heal) tasemel, seega ei oska ma ühte teisele eelistada. Tõlge pole minu meelest ka kõige kehvem. Mis hindesse puutub siis see on kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kutsub Maremaa sarja edasi lugema kuigi edasine enam _nii_ hea ei ole... Aga on siiski hea...
Teksti loeti eesti keeles

Romaan lummab eeskätt oma maailmaloomisega. Ged on veel noor ja tema polegi nii tähtis. Meelde jääb rohkem Meremaa ja võlurite kool.
Teksti loeti eesti keeles

Ainult kiitvaid sõnu. Toetan arvamust, et tegelt oli tegu mitte tetraloogi pärisliikmena mõeldud raamatuga, vaid rohkem nigu proloogiga. A see mitte tema väärtust ei vähenda (ega ka ülejäänd sarja oma). Ja tõlge oli kah tegelt peris ia (ku see va Maamer-Meremaa apsakas välja arvata). Olen lugend ka englismani keeles ja ei saa mitte öelda, et maakeelne teos vähem mõjuvam oleks olnd või ehk siis midagist ütlemata jätnud. Igati viis (sest kuute panna ei lubata).
Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelse versiooni puhul jagan eelkirjutatute kiitvat arvamust.

Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.

Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.

Teksti loeti inglise keeles

Seisid päris kaua need neli raamatukest mul peale ostmist riiulis, enne kui neid lugema asusin. Sellel oli minu jaoks mitu põhjust: 1) negatiivne eelarvamus "Pimeduse pahema käe" pärast 2) pole eriline fantasy fänn 3) raamatute kujundus (kaaneillustratsioonid) ei kutsunud kohe üldse lugema, st. ei meeldinud. Kuna kõik aga seda autorit ning seda tetraloogiat kangesti kiitnud on, sai asi siis lõpuks ette võetud. Ning polnudki väga viga. Selline filosoofiline maagia ja võlukunsti käsitlus oli minu jaoks uudne ja huvitav. Samuti meeldis mulle hästi inimlik lähenemine võluritle: võlur oli siiski ennekõike inimene, inimene, kes valdas omas maailmas suurimat tarkust ja kunsti. Samas ei olnud võimalik kõigil võluriks saada, vajalikuks eeltingimuseks oli vastava "väe" olemasolu. Esimene osa pajatabki, kuidas üks külapoiss endas selle väe avastab ning sellest, kuidas temast võlur saab. Samuti saab ta siin väga valusa õppetunni sellest, et lisaks väele peab võluril olema mõistust ja vastutustunnet selle kasutamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi ühiskonnad, mis peamiselt maagia abil oma asju ajavad. Sellepärast hakkasin lugema väga tugeva eelarvamusega. Ent Le Guin suutis kirjutada nii, et isegi mina vaimustunult mõtlesin: kirjuta, mida iganes tahad, ma armastan sind, Ursula!

Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, minu arust triloogia parimgi. Raamatu leidsin täiesti kogemata raamatukogust lasteraamatute seast ja ei osanud kuidagi midagi arvata. Autorit teades otsustasin lugeda ja ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Olen enne seda Le Guini teost üritanud lugeda ka tema romaani "Pimeduse pahem käsi" aga ei ole suutnud seda lõpuni lugeda. Seetõttu oli "Meremaa võlur" mulle meeldivaks üllatuseks. Iseenesest raamat mulle meeldis ja võtsin juba raamatukogust ka kaks järgmist osa...
Teksti loeti eesti keeles

Kogu tegevus meeldis. Maailm istus isegi väga. Tasus isegi üle lugeda. Taolist ei tule iga päev poodi...
Teksti loeti eesti keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Ainus raamat, mida ma olen üle 10 korra üle lugenud ja alati huviga - raamatu filosoofiline külg istub mulle lihtsalt niivõrd hästi. Kahju, et üle 5 hinnet panna ei saa ...
Teksti loeti eesti keeles

Tugev ja hea raamat. Samuti korduvalt loetud. Esimesel korral kindel "5", edaspidi olen teoses natuke kahtlema hakanud, aga pigem autori, kui teose enda pärast. Suurepärane lugemisvara, kuigi pean teda tunduvalt "kergemaks", kui paljud eelarvustajad - no mis erilist filosoofiat seal siis oli? Pigem parajalt loetavuse seisukohalt, mis kahjuks automaatselt tähendab - vähe, ainult paar deklaratsiooni.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja sisukas filosoofia. Ei teagi kas seda tasub ikka lasteraamatuks nimetada. Kunagi ammu lapsena seda lugedes ei jäänud sellest küll eriti head muljet. Pigem igav oli siis. Nüüd ülelugedes nautisin aga seda raamatut täiel rinnal. Üldiselt see raamat rehabiliteeris minu silmis Ursula K. LeGuini maine, mille ma olin kujundanud endale peale "Pimeduse pahemat kätt" lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas anda viis miinus või neli pluss. Lõpuks jäi peale viimane. Olin seda sarja lugenud üle 10 aasta tagasi ja mäletan, et väga meeldis. Seekord oli lugemiselamus kraadi võrra lahjem, eks inimesed ikka ajas muutuvad ja koos inimesega tema maitse, eelistused, suhtumine ja mis kõik veel. Einoh, väärt lugemine oli see raamat ka seekord. Tegemist siis "road-trip"-iga, kus autot asendab paat või laev ning püssi võlurisau. Seekordsel lugemisel jättis kogu lugu vähe tehisliku mulje, Ursula on justkui võtnud pähe sokutada peategelane võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul võimalikult paljudele saartele. Meenutab "linnukese-turismi", kus turisti eesmärk on külastada võimalikult palju riike, et siis riigi nime taha linnuke teha, seda maad ligilähedaseltki tundma õppimata. Samas, mulle kui kaardi-friigile üldiselt selline teos väga sobis, pidevalt näppisin kaarti raamatu taga ja uurisin, et milliste saarte vahelt võlur nüüd küll läbi purjetas/aerutas. Samuti ei mõjunud mulle täielikult usutavalt see pööre tagaajamises, kus jälitatavast sai jälitaja. "Kui sa põgened, siis liigud sinna, kuhu jälitaja soovib ning üksnes siis kui ise jälitad kedagi, siis liigud sinna kuhu sa ise soovid". Selline filosoofia mõjub pseudona a`la "elu on surm ja surm on elu" või "jänes on hunt ja hunt on jänes". Muidu oli valdavalt suurepärane, väga inimlik raamat. Ahjaa, mulle ka raamatu kujundus ei istunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti toda teost vast 10 aasta eest esimest korda, nüüd siis uuesti. Mulje oli ikka igati positiivne, seega kõrgeim hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda esimest korda siis, kui see eesti keeles ilmus, 1994. aastal. Arvestades et mulle Le Guini tädilik - etnograafiline feministliku alatooniga fantasy üldjoontes ei meeldi, on see siin päris tõhus tükk. Meremaa-sari eristub tädi muust loomingust minu meelest päris teravalt (ja meeldivalt). Ei jää muud üle kui lisada oma hääl üldisesse heakskiidukoori.

P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.

Teksti loeti eesti keeles

"Meremaa võlur" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Meremaa-nimelises maailmas, mis koosneb polaaraladelt kuni ekvaatorini laiali pillatud saarestikust, kasvab vaesel põhjapoolsel Gonti saarel üles Raudkulli-hüüdnime kandev poiss, kelle juures märgatakse juba varakult võlukunsti annet. Samas on poisil aga oma uhkuse ja impulsiivsuse tõttu komme ette võtta rohkem, kui teadmised lubaksid.
 
Kuna võluvägi on kogu Meremaal kõrgelt hinnatud, siis antakse ta õpilaseks kohaliku võluri juurde - kuid läbematul poisil on ekstsentrilise õpetajaga raske harjuda. Lõpuks liigubki Raudkull edasi Roke saarele, kus asub võlukunsti suurkool. Seal ootavad teda kõik unistused, mis tal võlukunsti osas olnud on, kuid teda ootavad ees ka suur eksimus ja valus õppetund, mille tagajärgi ta hiljem heaks tegema peab.
 
Ma mainisin seda J. R. R. Tolkieni romaanist "Kääbik" kirjutades ning paslik oleks üle korrata, et keeruline on kirjutada raamatust, mis on kuidagi isiklikult oluline. "Meremaa võlur" ja üldse kogu Meremaa triloogia (hilisemaid järgesid ja lisasid ma siin praegu ei arvesta) on mul samuti aastate jooksul kümneid kordi loetud ning "Kääbiku" järel on need kohe järgmised aluskivid minu fantaasiaarmastuse vundamendis.
 
Mingil viisil olen ma vanemana isegi rohkem hakanud hindama Tolkieni-tüüpi kõrgfantaasia puhast siirust. Samas aga tundub mulle järjest enam, et sellist asja on tegelikult raske kirjutada. Nõrgema kirjaniku käes jääb kõrgfantaasia tihti vaid õõnsaks muinasjutuks. Tolkieni maailma hoiab näiteks püsti see säravalt kõigutamatu usk, millega see kirjutatud on, Le Guin kirjutab küll pealtnäha täpselt samamoodi, kuid sisult on ta hoopis testsugune.
 
Le Guini maailmas ei ole jumalikku õnnistust ning seal pole ka pimedusevürste. Kurjus eksisteerib, kuid võimu saab see ainult inimeste kaudu. Tõeline võitlus ei ole mitte lahinguväljal vaid igaühe enda sisemuses. Julgus vaadata enda hinge pimedusse ja astuda vastu enda varjule on see, mida õppima peab ning kõige suurem võit on võit iseenda üle. Le Guini armastus taoismi vastu on see, mis annabki loole tõelise südame.
 
Muidugi on siin lisaks veel väga palju, mida kiita. Idee, et võlukunsti-süsteem on seotud praktiliselt kõigi meie maailma kultuurides levinud usuga tabusõnade mõjust on just nii geniaalselt lihtne, et see on lugejale instinktiivselt mõistetav. Mulle meeldib, kui efektiivselt eraldab Le Guin olulist ebaolulisest - näiteks võetakse siin Raudkulli kooliaastad kokku kahe peatükiga.
 
Eraldi tuleb muidugi märkida, et siin loos on pikki vaheosi, kus pealtnäha nagu midagi ei juhtu. Kui aga natuke sügavamale vaadata, siis need eraldatuse hetked on vajalikud peategelasele mõtlemiseks - sest nagu öeldud, see on just see koht, kus võitlus tõeliselt võidetakse või kaotatakse. Le Guini töödele on selline kirjutamisviis ka laiemalt väga omane ja mulle meeldib see väga.
 
Lõpuks aga ei tohiks mööda vaadata ka sellest, kui hästi see lugu ettelugemisel töötab (asi, mida ma ise olen ka läbi teinud). Mul oleks hea meel, kui kirjanikud püüaks üldiselt oma tekste töö käigus rohkem valjusti lugeda, sest paber kannatab nii mõndagi, kuid jutustajahääl on üsna armutu. "Meremaa võlur" on selgelt jutustaja lugu, mitte vanamoeline vaid kuulajale lausa iidse mõjuga.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles