Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

The Three Stigmata of Palmer Eldritch

(romaan aastast 1965)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (8)

Romaani peategelane on Barney Meyerson, kes erineb mõnedest teistest Dicki sangaritest selle poolest, et on lugejale sümpaatne. Kurikuulsast Palmer Eldritch kuuleb lugeja suuremaltjaolt vaid kuulujutte. Enamaltjaolt seotud sellega, et Eldritch olla käinud kaugel Proxima Centauril ja toonud kaasa mõjuvat uut narkootikumi. Ka Barney Meyerson on sunnitud "Chew Z"-ks kutsutud rõõmutolmu neelama ja mis ta näeb? Aine võimaldab tarvitajal viibida päris omas maailmas. Ainult et selles maailmas on jumalaks Palmer Eldritch. Õudne lugu!
Teksti loeti vene keeles

Lugesin seda asja kohe pärast Martian Time-Slip-i ja küllap just sellepärast märkasin, et neis kahes romaanis räägib Dick tegelikult samast asjast - "teisi maailmu" pole vaja otsida kaugelt kosmosest või kummaliste hüperruumi-mullide läbimise teel, pääs nende juurde asub hoopis inimese enda sees. Ideel iseenesest pole üldsegi viga, aga miskipärast Dicki stiil mulle eriti ei istu. Tervikuna oli raske lugeda, kuigi vahel esines päris põnevaid kohti. Kellelegi peale paadunud Dicki-fänni igaks juhuks ei soovitaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tahate maailmat, milles jumal on reaalne? Aga palun, mina, Palmer Eldritch, hakkan teile jumalaks, võtke vaid minu narkootikumi. Chew-Z nimeline aine tekitab reaalsuse, mida pole võimalik õigest eristada... Ainult et kummaline mr. Eldritch mängib seal jumalat.

Pärast Dicki surma on enamus tema teoseid klassikaks kuulutet; nii ka see. Ise ei julgeks küll suuremaks õnnestumiseks pidada. Kui vastab tõele, et romaan valmis kahe unetu amfetamiininädala jooksul, siis seletab see ka ehk teise poole täielikku äravajumist. Puuduvad siit ka muud komponendid, miks Dick seni meeldinud on. Dick on täieliselt loobunud sündmustest ja kirjeldustest aga ka kõige geniaalsemaid ideid pole (väga) huvitav lugeda, kui nad kuuldemängu vormis edasi on antud. Puudub sündmuste üllatav ja huvitav areng; näib et loomingueelne mõttetöö on läinud vaid maailma visandamisele; edasi on aga kirjutatud täiesti ilma planeerimiata; proovimatagi peale tegelaste omavaheliste vestluste millegagi raamatut elavdada.

Kirjanikule omaselt on siin kolm-neli tegelast, kelle elu pöördesse pannakse, ja siis hakkavad nende teed kattuma; kaamera võtab paari päeva jooksul üsna lähedalt... siin on õieti mikrofon, mitte kaamera. Hääl on aga pilti pole. Ideed ideedeks - siin mõtiskletakse jumala tajumise üle; võltsreaalsuse vajalikkuse talumatusest jne. Algul on maailma ülesehitus üpris huvitav - kõik need layoutid ja ühiskogemused... aga süzhee areng takerdub lõpuks tardumusse ja dialoogidesse. Ja pole siin midagi nii geniaalseid ja julgeid ideid, et nende pärast korraliku romaanikirjutamise tavad hüljata."Kolm" on miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Tõesti raske lugeda. Pealkirjast saab alles raamatu lõpuks aru, sisu käib nagu hoopis teisel teemal.

Muudele planeetidele sundkoloniseeritute elu on jube troostitu ja ains võimalus seda elavdada on osta oma "lego" jubinaid ja sinna juurde süüda õiget narkootikumi, mis tekitab mulje, nagu oleksid sa tagasi Maal. Ja kui siis ilmub välja P.E. mingi oma uue, konkureeriva narkootikumiga, mis muide legaliseeritakse, on Can-D tootja hädas. Asja uurides läheb see aga segasemas ja teised saavad ka asjasse kistud.

Ma pole küll kindel, et Jumal oli just see teema, mida Dick silmas pidas. Palmeri "kestas" oli ju mingi muu elukas, kelle ainus viis järglase saamiseks oli Maalased allutada Chew-Z kaudu. Pigem ehk narkootikumid või ajarännud - oli ju otseseks tarbimise tagajärjeks see, et su fantoom ajas rändas.

Kohati oleks väga tahtnud, et mõnda asja rohkem seletataks, aga hästi kirjutatud. Kõige parem oleks lugeda nii, et midagi ei tea ja midagi ei oota. Selles mõttes pealkiri segas.

Teksti loeti inglise keeles

Elutingimused Maal järjest halvenevad ja on alustatud meie naaberplaneedi koloniseerimist. Asunikud saadetakse sinna enamasti sunniviisiliselt, kuid on ka vabatahtlikke. Et selles seisvas ja üksluises maailmas rõõmu leida, tarvitavad kolonistid pea iga päev illegaalset narkootilist ainet, mis lühikeseks ajaks viib nad kujutelmas tagasi Maale, kus kogevad pea sama üksluiset, kuid siiski kodust ja päikeselist stsenaariumi.

Ühel päeval tuleb võõrast päikesesüsteemist tagasi magnaat Palmer Eldritch ning laseb turule palju efektiivsema aine, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed kogu inimkonna jaoks.


Ometi ei ole raamat narkokogemustest, vaid nagu kipun ka mõnedest teistest Dicki raamatutest välja lugema, otsuste tegemisest, tegemata jätmisest, teiste poolt teha laskmisest, seostest, tagajärgedest, kaotamisest, pöördumatust, mineviku muutmatusest... ükskõik millise illusiooni abil.

Omamoodi ameerikalik Solaris, kus pole intelligentset(?) planeeti, vaid "inimlikumal kujul" Palmer Eldritch.
Teksti loeti inglise keeles

On 21. sajand. Maa on muutunud üsna elamiskõlbmatuks ning UN on koloniseerinud päikesesüteemi. Ometi ei taha inimesed võimalust kasutada ning koduplaneedilt lahkuda, sest elu mujal on veel hullem. UN peab kolonisaatoreid värbama kohustuslikus korras värbama. Üsna sünge tulevikunägemus. Dick loob maailma, mis ei ole sugugi meeldiv. Lohutust pakuvad ainult narkootikumid ja seda ka lühikeseks ajaks. Teos on üsna Dickilik. Psühhotroopsed ained, keerulised inimsuhted, mitmekordsed reaalsused ja ajas edasi tagasi hüppamine. Jälgimist see muidugi kergeks ei tee ning raamatu lõpus tekib tahtmatult küsimus, et kas said asjast ikka nii aru pidi või jäi midagi ikkagi kahe silma vahele. Üldiselt on mul jäänud mulje, et autor kirjutab pidevalt ühte ja sama lugu. Väikeste variatsioonidega, kuid siiski sama. Seni pole see mulle veel vastu hakanud. Kindel viis!
Teksti loeti inglise keeles

The Three Stigmata of Palmer Eldritch on viirastuslik-düstoopiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandi alguses on kliimamuutuse tagajärjel kuumus praeguse parasvöötme maades nii kohutav, et päevasel ajal ilma erivarustuseta õues viibimine tähendab kiiret surma.
 
Rahvusriigid on oma võimu kaotanud ning maailma üle valitseb ÜRO, mida kontrollivad aasialased ja aafriklased oma rahvastiku ülekaaluka hulga tõttu. ÜRO üheks suureks ettevõtmiseks on kosmosevallutamise-programm, mille käigus rahvastikku sunniviisiliselt lähimatele taevakehadele ümber asustatakse.
 
Kuid kosmoses on tingimused nii viletsad, et kolonistid on peaaegu täielikult langenud sõltuvusse Can-D nimelisest narkootikumist, mille abil enda teadvused miniatuurse nukumängu sisse viiakse. Selline eskapism on maailma suurim äri, mille osas on pea monopoolses seisundis suurkorporatsioon P.P. Layouts.
 
Ühel hetkel aga lööb kaardipaki segamini Proxima Centaurilt tagasi saabunud ekstsentriline miljardär Palmer Eldritch, kes on sealt kaasa toonud uue ja väidetavalt parema narkootikumi Chew-Z. Loomulikult ei saa P.P. Layoutsi tegevjuht Leo Bulero seda asja niisama jätta...
 
Ma pean ütlema, et see teos on oma parimatel hetkedel täiesti suurepärane. Kohati aga vajub see iseenese raskuse all kokku ning võimsast ehitisest saab nõnda lihtsalt üks veider kuhjatis. Kuid muidugi ei saagi nii paljude ideedega korraga žongleerimine kerge olla.
 
Ideed on kahtlemata loo kõige parem osa. Näiteks võimas kliimadüstoopia, mis teeb silmad ette ka paljudele kaasaegsetele samal teemal kirjutajatele (Kim Stanley Robinson, Paolo Bacigalupi). See, kuidas ülirikkad endale biotehnoloogia abil kitiinkesta kasvatavad, et vabalt tapva päikese käes olla, on just selline idee, mida parimat sorti ulmelt oodata.
 
Ning see on ainult väike taust. Tähtsamaks osaks on sedasorti totalitaar-kapitalistlik düstoopia, kus ÜRO sallib P.P. Layoutsi (ametlikult ebaseaduslikku) narkokaubandust seetõttu, et ilma sellise eskapismita läheksid ÜRO sunniviisilised kosmosevallutajad lihtsalt hulluks. Irooniliselt on narkoga koos käivad nukumängud on täiesti legaalsed, isegi kui on selge, et ilma esimeseta on need täiesti kasutud.
 
Kuid koos Palmer Eldritchi ja Chew-Z narkootikumiga tulevad lisaks sisse Dicki lemmikteemad, neist kõigepealt küsimus, et mis on reaalsus. Ning kahtlemata on Chew-Z rännakud ajas ja ruumis märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Sellele lisab Dick siis aga veel kristliku mõõtme, kuna Eldritch pole just see, millena ta alguses paistis. Muidugi on see juba raamatu pealkirjastki selge, kuigi Eldritchi stigmad (käsi, silmad, hambad) on ehk ainult mõtteliselt seotud Kristuse omadega (labakäed, labajalad, külg).
 
Siis, kuskil raamatu viimases kolmandikus saabki seda kõike natuke liiga palju ning suur osa teksti läheneb seosetule segadikule. Ainult Barney Mayersoni rännak (see endine P.P. Layoutsi selgeltnägijast turundusjuht on muuseas teose parim tegelane) hoiab siis veel kõike vee peal.
 
Kokkuvõttes on tegemist siiski võimsa teosega. Ainuüksi oma ideede äikesetormi eest vääriks see isegi kõrgemat kiitust, kuid isegi kõike ühe komplektina arvestades on siin väga palju lugemisväärilist. Natuke arutut narkotrippi üle elada ei ole selleks just palju tahetud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles