(romaan aastast 1965)
Pärast Dicki surma on enamus tema teoseid klassikaks kuulutet; nii ka see. Ise ei julgeks küll suuremaks õnnestumiseks pidada. Kui vastab tõele, et romaan valmis kahe unetu amfetamiininädala jooksul, siis seletab see ka ehk teise poole täielikku äravajumist. Puuduvad siit ka muud komponendid, miks Dick seni meeldinud on. Dick on täieliselt loobunud sündmustest ja kirjeldustest aga ka kõige geniaalsemaid ideid pole (väga) huvitav lugeda, kui nad kuuldemängu vormis edasi on antud. Puudub sündmuste üllatav ja huvitav areng; näib et loomingueelne mõttetöö on läinud vaid maailma visandamisele; edasi on aga kirjutatud täiesti ilma planeerimiata; proovimatagi peale tegelaste omavaheliste vestluste millegagi raamatut elavdada.
Kirjanikule omaselt on siin kolm-neli tegelast, kelle elu pöördesse pannakse, ja siis hakkavad nende teed kattuma; kaamera võtab paari päeva jooksul üsna lähedalt... siin on õieti mikrofon, mitte kaamera. Hääl on aga pilti pole. Ideed ideedeks - siin mõtiskletakse jumala tajumise üle; võltsreaalsuse vajalikkuse talumatusest jne. Algul on maailma ülesehitus üpris huvitav - kõik need layoutid ja ühiskogemused... aga süzhee areng takerdub lõpuks tardumusse ja dialoogidesse. Ja pole siin midagi nii geniaalseid ja julgeid ideid, et nende pärast korraliku romaanikirjutamise tavad hüljata."Kolm" on miinusega.
Muudele planeetidele sundkoloniseeritute elu on jube troostitu ja ains võimalus seda elavdada on osta oma "lego" jubinaid ja sinna juurde süüda õiget narkootikumi, mis tekitab mulje, nagu oleksid sa tagasi Maal. Ja kui siis ilmub välja P.E. mingi oma uue, konkureeriva narkootikumiga, mis muide legaliseeritakse, on Can-D tootja hädas. Asja uurides läheb see aga segasemas ja teised saavad ka asjasse kistud.
Ma pole küll kindel, et Jumal oli just see teema, mida Dick silmas pidas. Palmeri "kestas" oli ju mingi muu elukas, kelle ainus viis järglase saamiseks oli Maalased allutada Chew-Z kaudu. Pigem ehk narkootikumid või ajarännud - oli ju otseseks tarbimise tagajärjeks see, et su fantoom ajas rändas.
Kohati oleks väga tahtnud, et mõnda asja rohkem seletataks, aga hästi kirjutatud. Kõige parem oleks lugeda nii, et midagi ei tea ja midagi ei oota. Selles mõttes pealkiri segas.
Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.
See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.
Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.
Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas, konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.
Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu vms.
Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.
1. - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt
2. - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.
3. - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.
-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.
See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.
Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See, kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.
Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.
Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.
Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)
Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?