Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Diamond Dogs

(lühiromaan aastast 2001)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
0
0
1
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

esiteks, oleks pidanud usaldama esimest muljet, mis Spirey-jutust tekkis. aga vahepeal on mitmed arvustajad autorit justkui tarvitatavaks pidanud. nüüd olen siis uuesti avastanud, et Reynolds ei suuda tegelasi minu jaoks huvitavaks või üldse kuidagi kaasaelatavaks kirjutada. ja kui tegelased tunduvad mingite arusaamatute veidrikena, siis ei viitsi nende probleemidesse eriti süveneda.

teiseks, ei peaks usaldama juhuslikke assotsiatsioone. no et Bowie ja tema cosmo-glam Ziggy Stardustiga peaosas oli ju päris tore. eriti värskest peast, muu tollasega võrreldes. aga sellisest nostalgiast ei tohiks lasta end mõjutada, sest sisuline seos ju puudub.

kui kedagi peaks huvitama, siis on jah sama Yellowstone ja Chasm City, ainult et sel ajal, kui seal see melting plague möllab, on selle jutu tegelased eemal, oma ... , ei, vabandust, intellekti pikkust mõõtmas.

ma olen kohanud üsna mitmeid ulmejutte, mida on inspireerinud male või mõni muu lauamäng. hmm, isegi keeglikurika vaatenurgast on kirjutatud. sedapuhku on inspiratsiooniallikaks olnud IQ-testi täitmine. kõlab kütkestavalt? just nimelt, mitte eriti. kõige hullemast päästab miski huvitav veidrus juba teisel leheküljel. olgu siis tsiteeritud.

More than a century and a half ago, a clique of researchers led by Calvin Sylveste had resurrected the old idea of copying the essence of a living human being into a computer-generated simulation. The procedure - then in its infancy - had the slight drawback that it killed the subject. But there had still been volunteers, and my parents had been amongst the first ... Less than fourteen months later, their simulations had also been amongst the first to crash. None could ever be restarted.

no et kui tavalise cp puhul on subjekt virtuaalsusse (või kuidas iganes seda parajasti nimetatakse) sukeldudes elus ja isegi kui tema materiaalse kehaga reaalsuses midagi fataalselt halba juhtub, ei teki tavaliselt küsimust, et mis kujul tema isiksust siis arvutis säilitatakse. trigerite kaskaad mingi või misiganes. sedapuhku aga pani nagu mõtlema küll, milliste omadustega peaks olema see exe, mis inimolemust simuleerib ning saab samas nii kokku joosta, et isegi restart enam ei aita. ei mõelnud välja, muidugi, aga tundus huvitava probleemina.

Teksti loeti inglise keeles

Mkm, selle jutu inspiratsioon võiks olla hoopis film The Cube. Selleks, et järgmisest uksest läbi saada, tuleb lahendada mingi arutu ülesanne. Mind lausa huvitaks, kas ülikoolis matemaatikat õppinutel on lihtne neid arutluskäike järgida? Või füüsikat õppinutel, kui arvestada, et Reynolds ise oli füüsik? Igatahes, kui vale lahenduse pakud, karistab torn sind hoogsalt.

Vahepealne osa kippus mulle igavaks jääma, kuna lahenduskäike järgida ei suutnud, aga kokkuvõttes jäi see lugu mind kummitama. Seega soovitan lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Ka minule meenus eelkõige film The Cube. Muidu oli tegemist tüüpilise hea Reynoldsiga, ses mõttes et see 160-leheküljeline lühiromaan on nii huvitav, et sai neelatud praktiliselt järjest. Loomulikult on tegu tükikesega sarjast Revelation Space Universe ja tuttavaid nimesid, paiku ja sündmusi vilksatas läbi korduvalt, olgugi et selles lühiromaanis nad mingit tähtsat osa ei mänginud.

Lühidalt kokku võttes ajab Roland Childe kokku kamba, et minna Golgotha planeedilt avastatud tundmatu päritoluga ja ilmselt vähemalt osaliselt teadvuslikku Torni avastama. Torn on üle 400 meetri kõrge ja koosneb paljudest järgnevatest ruumidest, millest järgmisesse pääsemiseks tuleb ära lahendada matemaatiline mõistatus. Õnneks mõistatusi väga üksikasjalikult ei kirjeldatud, need meenutasid veidi IQ-testi omasid, kus tuleb leida õige valik mingist loogilisest reast. "Teemantkoertes" jõuti lõpuks muidugi mingite 4 või 5 dimensiooniliste moonutatud kujutiste varjude juurde, mille hulgast tuli leida õige. Torn karistab valesid vastuseid julmalt, peategelasel Childel on aga sundmõte Torni tippu pääseda.

Peategelase nimi ja kogu süžee viitavad loomulikult Stephen Kingi The Dark Tower - tsüklile, laiemalt aga ehk isegi Kingi inspireerinud Robert Browningu poeemile.

Üsna vinge lugu tõesti. Huvilistele ja võimalikele lugejatele paljastan spoilerilaadse asjaolu, et olgugi et dr. Trintignant võttis ennast lõpus osadeks lahti, võib temaga kohtuda uuesti 2006. aasta jutus "Grafenwalder`s Bestiary".

Vägev, võimas, hämmastav. Soovitan soojalt, lugu iseenesest ei eelda Reynoldsi samasse sarja kuuluvate romaanide tundmist.

Teksti loeti inglise keeles

Arvan, et õigus on kõikidel eelkõnelejatel - mul seondusid esimesena IQ-testid, kuid peale kirjaniku enda poolt jutus antud vastavaid vihjeid lisaks ka The Cube ning Indiana Jones.
 
Väga kaasahaarav lugu nii üldise tegevustiku osas kui ka lahenduskäikude jälgimise mõttes. Kuigi ma pole ülikoolis otseselt matemaatikat õppinud, suutsin mingi piirini mõistatuste lahenduskäike täitsa jälgida kuid arvatavasti vaid tänu sellele, et autor oskas neid vägagi hästi visualiseerida.
 
Kuigi lõpplahendus oli mõneti aimatav - no selge see, et torni tipus ootavat on keeruline kujutada - siis ei pidanud ma ometigi lõpus pettuma. See oli elegantselt sünge ning jättis palju mõtlemisainet ka peale loo lõppemist.
 
Minu jaoks oli see parim lugu eestikeelsest kogumikust "Spioon Europal" ning arvan, et ilma selle lühiromaanita poleks kogumik pooltki nii hea.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin ehk sellest, et film "The Cube" on minulegi tuttav ja seostest selle filmiga ei pääsenud "Teemantkoeri" lugedes minagi. Mainitud film on lühiromaanist neli aastat vanem (pärinedes aastast 1997), nii et ehk on see tõesti ka Reynoldsit inspireerinud.
"Teemantkoerte" stiil meenutab mulle veidi David Zindelli loomingut (paralleel, mida ma varemloetud Reynoldsi teoste puhul pole millegipärast täheldanud). Kõrgtehnoloogiline, ent samas kuidagi tumedalt gootilik tulevikuühiskond, transhumanism, matemaatikaga seotud teemad ja universumi sünged saladused. Zindell on küll mõnevõrra raskepärasem ja filosoofilisem, Reynoldsi stiil meeldib mulle endale rohkem.
Eriti tahaks kiita pealkirja, mille tähendus avaneb alles lühiromaani lõpuosas. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles