(romaan aastast 1959)
eesti keeles: «Tähesõdalased»
Tartu «Elmatar» 2003 (Tempus fugit)
Aga see on ka loomulik, «Starship Troopers» on üldse RAHi kõige enam vaidlusi tekitanud teos. Üks naljakas asi veel: Heinlein ütles, et kirjutas romaane «Starship Troopers» ja «Stranger in a Strange Land» vaheldumisi. Kes neid mõlemaid lugenud on saab aru, mida autor mõtles, teistele niipalju, et raske on RAH-i loomingus leida tekste, mis üksteisele sedavõrd vastu räägiksid.
«Starship Troopers» oli RAH-i 13s noorsooulmekas ning seda keeldus kirjastus «Scribner» avaldamast. Heinleinil oli kirjastuse leping, et kirjutab neile iga aasta ühe noorsooulmeka oma valitud teemal. Ka kirjastusele tundus, et RAH on sedapuhku liiale läinud.
Ma olen ise oma olemuselt piisavalt ebasotsiaalne tegelane, aga mulle Heinleini tulevikunägemus meeldis. Ta oli oma perversuses täiuslik. Teades RAHi (tervislikel põhjustel) nurjunud militaarkarjäärist, ei imesta ma, et ta sihukese raamatu kirjutas.
Tasub lugeda juba kui militaarulme etaloni ning on ka üsna karge vaheldus üldiselt patsifistliku ulme taustal. See sõjaväele kõrges kaares vaatamine kipub ajuti ulmes üsna kohustuslik olema, seekord siis midagi teiselt poolt rindejoont. Ja kellele see militaarutoopia närvidele käib, see võib romaani lugeda ka kui palgaarmee ettenägemist... meenutage romaanis neid kohti, kus arutletakse sellest, et sõjatehnika on läinud sedavõrd kalliks ja professionaalseks, et suvaline võhik selle kallal toob rohkem kahju kui kasu...
Minu meelest on see romaan hästi välja peetud ning pole ta sugugi mingi lame propaganda.
PS: Targo Tennisbergi arvustuses mainitud Vietnami võrdlus pole päris korrektne. Vietnamis ei sõdinud vabatahtlikud ning kindlasti ei kutsu Heinleini romaan ülesse vägivallale ja metsikustele...
PS Jyrka kritiseerib eelpool seda minu võrdlust Vietnamiga, selle kohta nii palju, et Vietnamis sõdisid igasugused tegelased, nii vabatahtlikult kui ka mittevabatahtlikult. Aga see pole tegelikult oluline, Vietnam oli mul toodud suhteliselt suvalise näitena, ma üldse ei ütle, et RAH kuidagi otseselt sõja valla päästmise eest vastutas ;-) Oluline on see, et minu meelest on tegemist militaarsust ja autoritaarsust propageeriva tekstiga, ja sellised asjad mulle üldjuhul ei meeldi.
10. 09. 2007: Lugesin uuesti läbi. Päris hea lugu tegelt. Tõstan hinde neljale :)
Ja nagu ikka, ei ole mõtet rääkida mingist seosest selle raamatu ja filmi vahel. Mida nad küll selles filmis näevad?
Üritaks siis arvata midagi romaanist endast. Üldmulje on selline, et Heinlein oleks võinud oma ideid natuke krehvtisemas kastmes serveerida. See oleks pehmendanud muljet "Starship Troopersist" kui parteijuhi eluliste näidetega vürtsitatud kõnest partei kongressil. Aga just selline kippus olema valdav mulje mis mulle asjast jäi. Oleks muidugi veel hullem, kui autoril üldse ei oleks mingit seisukohta ega maailmavaadet, aga mis liiast see liiast. Ühesõnaga - oleks oodanud natuke vähem propagandat ja natuke rohkem kirjandust.
Nii palju kui seda kirjandust propaganda vahele pikitud oli, oli see tegelikult päris hea ladus ajaviitelugemine. Ei saa öelda et actionit oleks sõjaromaani kohta liiga vähe olnud. Sõjaväeline auastmestik mind segadusse ei ajanud, ja muide tundusid nii auastmed (vähemalt majorini) kui ka väeosade struktuur klappivat üsna täpselt Eesti Kaitseväes kehtivaga (ehk on see tõlkija teene).
Paar ebakohta torkas ka siiski silma. Kõik reamehest kõrgema aukraadiga tegelased tundusid olevat justkui kloonitud ideaalsed sõjaväelased, mitte päris inimesed. Selle aja, mis neil lahingukangelastegude sooritamisest üle jäi, kulutasid nad alluvate suhtes kõrvalekaldumatu välise karmuse maski all tegelikult hoopis nende eest hoolitsemisele ja suurele muretsemisele nende pärast. Üksteisest sai ohvitsere eristada ainult nime ja aukraadi järgi, aga suurte inimkaotuste tõttu kippus neid nii kiiresti peale tulema et raske oli arvet pidada.
Ja kõik, mis oli seotud peategelase isa astumisega sõjaväkke, oli sulaselge absurd! Selline mees lihtsalt ei käituks niimoodi.
Kokkuvõttes panen kõige selle irisemise peale siiski nelja ära. Nagu juba öeldud - hea ladus ajaviitelugemine.
Heinleini vaated võivad meeldida või mitte, selles pole yldse asi. Paljugi mis, mulle ei meeldi mõned Ellisoni või Tolkieni vaated ka. Kysimus on hoopis selles, kas tekstimeister teeb oma tööd hästi. Ja tõesõna, oma tööd RAH mõistis.
Hoolimata kõigist (loendamatutest) erinevustest ja absurdsest, teise ilmasõja aegseid filme meenutavast visuaalist, on film tegelikult raamatu loomulik koostisosa. DVD-d võiks olla raamatu sisse kleebitud. Sest filmiga võrreldes tulevad nii sarnasused kui erisused eriti selgelt silme ette.
Mul on kuratlikult kahju, et Nõukogude Liidul ei olnud nii häid ja siiralt andunud propagandiste. Ausalt. Muidugi, propaganda on filmis märksa räigem, kuid see on olemas ka raamatus - ja ei torka seal nii selgelt silma ainult sellepärast, et raamat on kirjutatud palju paremini. Ehkki, muidugi, nõukogude inimesele, kes on harjunud selliste asjade suhtes skeptiline olema, on näiteks isa ja poja yhekssaamine taruorganismi raames pehmelt öeldes koomiline. Aga tänapäeva noortele ei ole, nad on lihtsalt sillas. Ja ameeriklased ammugi.
Ilukirjanduslike väärtuste poolest paneks kolme. Paatose poolest yhe (ilane nagu pyha Augustinus). Aga haruldase näite eest, kuidas tark mees propagandat teeb, nii et aastakymneid noortele hinge läheb, panen nelja. Viis oleks siis, kui mulle ka läheks. Nii hea ta kahjuks siiski pole.
Autor üritab hulgal lehekülgedel näidata, kui universaalselt teadlik on üks MJ leitnat pärast kõigi koolide läbimist, orienteerudes nii ajaloos kui ksenobioloogias kui suures hulgas teistes distsipliinides. Aga ega ikka üle oma varju ei hüppa - kõik, mida kodanik kirjutab geneetika või 1917. aasta sündmuste kohta Venemaal, on hullu hobuse unenägu. Mis muudab kogu asja natuke naljakaks.
Teiseks muidugi oli see papakesega kohtumine seebiselt imal või imalalt seebine ning mis kõige olulisem, tegelikult polnud seda üldse millekski vaja.
Ma muide ootasin, et sitikad on ilma iseseisva mõtlemise võimeta ning nende Mõtlejad tegelikult sümbioosis vangistatud inimestega, kes on otsustanud maailma vallutamisele kaastööd tegema hakata - aga nii ambivalentne lahendus muidugi selle romaani põhiideega ei sobinud.
Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.
See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.
Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.
Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas, konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.
Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu vms.
Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.
1. - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt
2. - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.
3. - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.
-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.
See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.
Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See, kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.
Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.
Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.
Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)
Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?