(romaan aastast 1957)
eesti keeles: «Alasti päike»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 12)
Mind võlus mõte sellest, kuidas inimesi õpetatakse füüsilist kontakti vältima. Ja see bakterikartus! Lahe perspektiiv, kuhu praegune ühiskond jõuda võib.
Solariast. Minu jaoks kohutav düstoopia, mingil juhul ei tahaks sellises maailmas elada. Isegi ülerahvastatud Maa samas sarjas tundub parem selle pealesunnitud üksindust fetišeeriva tsivilisatsiooni kõrval.
Kolm pluss.
Välisilma koloonia Solaria osutub otse Maa vastandiks - kui Maa on ülerahvastatud, inimesed surutud tihedalt kokku maa-alustesse teraslinnadesse, siis Solarial elab inimesi vähem kui Läänemaal - 20 000. Igaühel on mitmesaja ruutkilomeetri suurune isiklik mõis, kus ta elab üksi. Kui maalased vihkavad roboteid, siis iga solaarlase kohta tuleb umbes 500 robotit. Kinnistes ruumides elama harjunud maalasel läheb pilt tasku, kui ta peab vabas õhus olema ja muru ajab ta oksele. Solaarlased suhtlevad omavahel ainult kolmemõõtmelise kvaliteetse netipildi kaudu, sest isiklik kohalolek on midagi ülimalt ebasündsat. Kõige rohkem põlatakse ja haletsetakse arsti tema elukutse pärast, sest arst peab paratamatult vahel teist inimest puudutama. Baley asi ongi välja nuputada, kuidas kogukonnas, kus inimesed võivad vahetult kohtudes minestada ja robotid inimesi tappa ei tohi, üldse keegi mõrvati.
Asimov jääb kumbagi eluviisi kirjeldades neutraalseks või õigemini mõlemad planeedid saavad oma malakad. Mina tunnen ausalt öeldes vähemalt praegu, kus grillivaid külalisi värava taga järjekorras, igatsust isikliku Solaria mõisa järele.
Kui raamatu ulmeosa on päris kena, siis krimkakirjanikuna Asimov siin põrub täiega. "Teraskoopad" ei olnud ju ka mingi Rex Stout, sest näiteks kahtlusaluseid oli liiga vähe. Siin on Asimov toonud sisse just õige hulga - 6-7 -inimest, paneb nad lõpuks isegi kokku saama, et detektiiv saaks efektselt tõe paljastada, aga kahjuks on mõrvari motiiv nii napakas, et sobiks äärmisel juhul mingisse mootorratturhiirte multikasse.
Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.
See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.
Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.
Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas, konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.
Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu vms.
Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.
Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.
Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.
Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.
1. - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt
2. - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.
3. - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.
-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.
See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.
Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See, kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.
Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.
Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.
Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)
Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?