Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Rocannon`s World

(romaan aastast 1966)

eesti keeles: «Rocannoni maailm»
Ursula K. Le Guin «Rocannoni maailm. Pagenduse planeet» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (21)

See romaan avab Haini sarja. Planeet Hain on levitanud inimsugu enda ümber Linnutee elukõlblikele planeetidele. Eri tingimustel on inimesed aegade jooksul arenenud erilaadseteks. Ka eri planeetide kultuur varieerub tugevasti. Sarja sündmused saavad alguse 300-400 aastat pärast meid ja sari hõlmab umbes 2500 aastat.

Vaadeldavas romaanis toimub tegevus Fomalhaut II nimetul planeedil. Seal elab mitmeid humanoidseid rasse, arengutase on üldiselt pronksaja ja raudaja vahepeal. Neid rasse uurib Rocannon’i nimeline etnograaf. Mingisugused mujalt tulnud diversandid hävitavad etnograafi kosmoselaeva, tapavad ta reisikaaslased ja hulga eri rassist pärismaalasi. Romaan kirjeldabki võrratult Rocannoni ja kohalike elanike võitlust ülekaaluka vaenlase vastu. Vaenlased võidetakse ja nimetu planeet saab Rocannoni järgi enesele nime.Võitluse käigus omandab etnograaf planeedi algelistelt elanikelt ka midagi väärtuslikku: telepaatia. Tänu sellele planeedile saab telepaatiavõime (Haini) Planeetide Liidus üldkasutatavaks. Romaan on kaasahaarav ning traditsioonilisem kui Haini sarja auhinnatud neljas köide. Muidugi 5.
Teksti loeti vene keeles

Üks väga hea romaan, parimaid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Maani kummmardus Krista Kaerale, kelle kirjastus " Varrak" on jätkanud Le Guini eestindamist. Muide, Meremaa mulle eriti ei meeldi, aga Hain küll.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on iga enesest lugupidav eestlane lugenud ühte Haini sarja raamatut - "Pimeduse pahem käsi". Kuhu minagi pidin pääsema.

Tahes-tahtmata hakkasin Rocannoni lugedes "Käega" paralleele tõmbama - võõrale planeedile jäänud Liiga esindaja satub plindrisse ja leidub üks (või rohkem) heatahtlik kohalik tänu kellele võidetakse lõpuks kõik raskused jne.

Ometi ei tundu hilisem romaan varasema kordusena, ega vastupidi. Le Guin on osanud välja mõelda ja ära kirjeldada piisaval hulgal erinevaid ökosüsteeme, mõistusega rasse ja ühiskondi. Jään lausa huviga ootama, milliseid olevusi kohtan järgmistes Haini raamatutes.

Meeldis ka see, et lõpp ei olnud eriti ülepingutatult happy. Oli lihtsalt selline normaalne lõpp, mis pani ühe inimese Maailmade Liiga skaalal kenasti tema õigesse perspektiivi.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan on heaks näiteks, kuidas formaalselt teadusulme atribuutika abil tegelikult imeulmet kirjutada... Minu jaoks isiklikult läks asi liiale siis, kui tarulinnas rääkivad rotid kangelasi päästma hakkasid. Ilma selle taruseikluseta, mis muuseas polnud ka süzhee jaoks mitte millekski vajalik, oleks teos võibolla viie saanud, aga sellega koos pole see mingil juhul võimalik. Üldse on kummaline, et etnograaf mängib mingi üleplaneedilise keele ideega sellisel tasemel ühiskonda kujutades... Eriti loll oli see stseen, kus mingi elukas jõest kinni püütakse ja peategelane keeldub seda söömast, öeldes, et ta ei taha süüa midagi, mille puhul ta pole kindel, kas see järgmisel hetkel juhuslikult temaga rääkima ei hakka. Selles stiilis, jumala eest, meeldib mulle Aldissi "Legends of Smith`s Burst" palju rohkem ;)

13.02.2005: Veel sellest kaelakeevärgist rääkides, "Rocannons World" on jutustuse "Semley`s Necklace" edasiarendus. Jutustus oli minu meelest väga hea, selle romaanivariant aga pärmi täis ja paras jama. Hoiatav näide!

Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest mulle meeldis enam, kui "Pimeduse pahem käsi" (mis oli imho üsna vastik). Polegi vist ühtegi paremat lugu Le Guinilt lugenud.Meeldis just sellepärast, et oli selline stiilne fantasy ja sci-fi ühendus, kogu aeg lugesid nagu "Sõrmuste Isandat", vahepeal aga lasid ringi mehed kaitsekombensoonides ja lendasid helikopterid.Katsun ulmest just vaid sci-fid lugeda, kuid vahelduseks oli selline (heas mõttes) kompott täiesti söödav.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi mõttetu tundus see retk. Ettevalmistamata. Läbimõtlemata. Paiguti jäi mulje, et kas need rtklejad on imbetsillid või siis ei loodagi nad elusana sihtpaika jõuda. Selle raamatu ainuke pluss oli tema lühidus.
Teksti loeti eesti keeles

Algul tundub, et tegu on pretensioonitu(ma) fantasy-seiklusega ja algus on vastavalt laadnalt ja enam-vähem põnevalt kirja pandud. Edasi torkab üha rohkem silma teatvat rabedust ja tooreid episoode. Peamiselt looduskirjeldusest koosnev reisikiri ei suuda enam suuremat pinget pakkuda. Lõpp sai aga väga hea, ning tõstab hinde "neljale". Rohkem ei saa anda - selleks on peategelane üsnagi skemaatiline ja ülitundlik naismees, nagu naiskirjanike teostes tihti ette tuleb. Aga romaan ehk istub tõesti rohkem neile, kellele võimsate looduskirjeldustega tolkinistlikud eksursioonid meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hää. Olin varasemalt lugenud Meremaa seeriat ja Pimeduse pahemat... ning pean ülema, et ei jätnud nad just erilist muljet. Nüüd sain eelarvamusest üle ja hakkasin Haini-seeriat otsast purema ja üllatusin meeldivalt.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Mõlemal lugemiskorral oli tegu toreda lugemiselamusega. Ilus ja värvikas plaaneediseiklus, mis mõnus lugeda ning samas annab ka mõningast mõttetööd.

Miinuseks eelkõige teatav monotoonsus... noh, et matkavad ja matkavad ja matkavad. Lõpuks jõutakse kohale ning siis laheneb ilmvõimatuna näiv ülesanne otsekui möödaminnes. Plussideks hea kirjanduslik tase ja lummav meeleolu. Samuti meeldis suurepärane science fantasy laadis maailm.

Hinne neli sai pandud just miinuseid ja plusse arvesse võttes. Kirjaniku esikromaanina on tegu väga tugeva tekstiga. Põhiliselt langetas hinde neljaks see, et teiseks lugemiseks oli romaan praktiliselt ununenud ning vabanduseks ei saa olla, et nende lugemiskordade vahele jääb 16-17 aastat. Viieväärne romaan ei unune ka sellise ajavahemiku peale.

Vene keeles on romaani pealkirjaks enamjaolt «Планета Роканнона»... ka sellel tõlkel, mida mina lugesin. Samas esineb ka teisi tõlkeid ning pealkirju «Мир Роканнона» ja «Роканнон». Tõlkijate nimesid vaadates võib oletada, et need viimatinimetud on paremad tõlked...

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Gort Ashryni III osa tõi selle teose jälle meelde. Oli rõõm üle lugeda
Üldiselt mõtlen raamatust samuti nagu eelarvustaja Jüri Kallas, aint et panen ikkagi viie. Mitmed detailid olid ikkagi eredalt mälus alles ka ju!
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles