Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Schneider ·

Schlafes Bruder

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Une poolvend», Tallinn «Kupar» 1999 (Moodne klassika)

Hinne
Hindajaid
8
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.7
Arvustused (10)

Ütleks kohe peamise ära. Minu meelest on tegu ühe parima viimasel ajal eesti keeles ilmunud raamatuga üldse. Et aga raamat ka laiemas plaanis ulmekirjanduse alla mahub, siis sai see ka BAASi lisatud ning saab siinkohal ka arvustatud.

Romaani tegevusajaks on XVIII sajandi algus ja peategelaseks mingis saksa mägikülas sündinud kummaline poiss. Poiss on sedavõrd kummaline kuju, et ta oma ema palub tõsimeeli Jumalat, et ta järgmine laps võiks vähemasti «daunik» olla. Ning sedapuhku võttis Jumal ta palveid kuulda! Poisi kummalisus seisneb ühtpidi kusekarva silmades, teisalt aga hoopis poisi oskuses ja võimes tajuda muusikat. Tõsi, see silmade värv ja muusikataju tuli poisile alles pärast lamamist ühel teataval kivil. Poiss kuuleb igal pool muusikat... muusika meeldib talle... poisil on absoluutne taju muusika suhtes. Tõeline murrang toimub poisis aga siis, kui ta kuuleb kirikus orelit... ta tahab ka õppida orelit mängima, kuid ega eelmine orelimängija taha ju kah oma ametist loobuda. Poisil õnnestub orelimängija abilisena siiski muusikariista ligidusse pääseda...

Muusika kõrval on romaani tähtsamaks teemaks armastus. Poisile meeldib üks tüdruk, kelle ta kunagi põlevast majast päästis. Tüdruk aga... igatahes poiss ei tea, kas ta tüdrukule ka midagi tähendab. Nõnda satubki poiss kuulama mingisugust rändjutlustajat, kes mingit iseäranis modernset sektantlust jutustab. Jutlustajal on ka midagi armastuse kohta öelda ning nii jääbki poisi teadvusesse kummitama lause: «Kes armastab, see ei maga.» Sest unes me reedame oma armastuse.

Küsimusele, et kus siin siis see ulme on, vastaksin, et ulmet on romaanis küll... rohkem, kui maagilises realismis (mida see romaan ju on) isegi kombeks. Juba romaani peategelasest poiss ise on piisavalt fantastiline kreatuur, aga romaanis on muudki üleloomulikku.

Soovitada ei julge, sest seiklusi romaanis pole. Vähemasti sellisel kujul, et need keskmise ulmelugeja peakolusse sobiksid... samas on romaan pingeline ning seal toimub pidevalt midagi. Romaani põhiväärtuseks on meeleolu, ideestik ning emotsioonid, mida ta tekitab.

Ise sain veel lisakaifi sellest, et kuulasin lugemise taustaks «Lacrimosa» albumit «Angst» ning need asjad sobisid kenasti. Usun et sama hästi sobiks ka gruppide «Engelsstaub» ja «Diary of Dreams» looming. Viimane kindlasti, sest mängib mul praegu arvustuse kirjutamisel taustaks. Aga see muusika värk on ilmselt üsna isiklik kraam, mulle oluline, sestap ka kirjutasin.

Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata on teos hea ja tänu Jyrkale soovitamise eest. Alla viie panna ei saa mingil juhul. Ei hakka siin kirjutama erinevatest võimalustestn seda teksti ja süzheed tõlgendada, sel teemal jahuda võiks lõputult.

Mis meeldis? Meeldis kõigepealt selle külaühiskonna kujutamine. Siis meeldis väga see, et autor oli osanud lugeja pole pöörduvat jutustavat stiili väga hästi kasutada. Selles osas on teos väga hea näide.

Nüüd tuleb hämaram jutt. Algselt saksakeelset kirjandust lugedes on mind alati häirinud teatav raskepärane, depressiivne alatoon, mis on segatud teatud punktuaalse kirjutamismaneeriga... Ma ei tea, kas sellest nüüd keegi aru sai, aga paremini ma paraku oma vastavat tunnet ei oska väljendada. Saksa filmides on seda ka näha... Tooks paar näidet ka. "Mõrvaris", mis on kunagi "Põnevikus" ilmunud saksa põnevuslugude kogumik, on seda küllaga... Ja siis veel teoses pealkirjaga "Igaühest võib saada mõrvar". See tunne jäi minu jaoks ka "Une poolvennas" domineerima ja selle tõttu meeldib mulle näiteks Marquez palju enam. "100-s aastas üksilduses" juhtub ka palju koledat, kuid see on kujutatud kuidagi lopsakamalt ja seal on ka nii elurõõmsaid kohti, et tulemus ei ole nii sünge. Minu jaoks oli "Une poolvend" depressiivse alatooniga ning arvatavasti natuke enam, kui mulle päriselt oleks meeldinud.

Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt sünge alatooniga lugu, mis kirjeldab germaani külakese sumbunud kogukonda ja selles leiduvaid erandlikke inimtüüpe (jah, ülimusikaalne Elias ei jää ainsaks värvilaiguks), teiselt poolt irooniline vaade sellele, kuidas inimesed võivad üheainsa kinnismõtte pärast enda või teise elu tuksi keerata. Poeetiliste kirjelduste ja nukrate mõtiskluste vahele mahtus nii mõnigi lõik, mis südamest naerma ajas (heas mõttes). Kahju muidugi, et Eliase geenius ei jõudnud lõpuni välja areneda, kuid kordasaadetu põhjalgi võib arvata, et elupäevi ei oleks sellisel kiirelt süttival tunglal niikuinii kauaks olnud. Kõrgemad jõud armastavad erilisi kujusid ega lase neil maa peal liiga kaua olla. Taeva- ja põrguolendidki vajavad huvitavat kaaskonda.
Teksti loeti eesti keeles

Pöördun kõigi eelarvustajate poole - loen mina ja tunnen ennast sandisti - ei julge nagu teost pikalt ka saata, sest siis olen automaatselt "tavaulmelugeja", kelle "peakolusse sellised asjad ei mahu". Minge te kõik... Jürkast ma saan aru, talle meeldib kõik hämar ja sünge, ainult esitan siin avaliku hoiatuse, et sellise elukäsitluse loogiliseks lõpuks on enesetapp! Ma ei sa kedagi eelarvustajatest ka väheses lugemuses süüdistada ;-), nii et ma ei saa aru... Võtaks, väänaks talle "2", et keskmine liiga kõrge ei oleks? St. "see natuke õnnestumist on viletsaks õigustuseks raamatu olemasolule". See pole küll õiglane, sest raamat pole küll üldse halb, ent kellelegi seda soovitada ma mingil juhul ei julgeks.

Tegu on niisiis pigem maagilisse realismi kuuluva looga ühest väga erilisest poisist. Ei ole see lugu õieti realistlik, õieti ka mitte filosoofia, seiklus kõige vähem. Kui me võtame tavakirjanduse vaatenurgast, siis on sakslastel tohutult palju tohutult paremaid tekste, esimese päheturgatanud näitena minupärast või Hesse "Stepihunt"; sakslased, kui reformismi algatajad on oksendamiseni defineerinud ja ümber defineerinud jumalat, kusjuures ratsionaalsema mõtlemisega rahvastele on kogu see lorakuhi üks loll jutt kõik; ainult sakslane võib arutleda tuhandel leheküljel, miks "nisu" on "der"-eesliitega ja "rukis" "das" (või oli see vastupidi; mis tähtsust...). Meenub vana anekdoot, et kui sakslasel paluti kirjutada elevantidest, siis tulemuseks oli "Lühike kaheksaköiteline ülevaade elevantide juriidilise süsteemi mõningatest teoloogilistest aspektidest".

Lugesin selle raamatu läbi ilma baasi kiikamata. Lugemist ei kahetse, kuigi tulemusena pidin ohkama, et jälle on üks järjekordne sakslane rakendanud terve maailma oma arveteklaarimiseks jumalaga, on nülginud, tükeldanud, lahterdanud ja prepareerinud reaalsust, ajanud ta hakklihamasinast läbi, seganud filosoofiliste, teoloogiliste ja maagiliste vormelitega, salatiks enam-vähem värskeid kilde möödunud sajandi külast, vorminud omatahtsi ja üritab nüüd jätta muljet, et see kõik on veel elus. Kuradile.

Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda raamatut lugema asud: loe hoolega läbi, mida eelmised arvustajad selle kohta ütelnud on.

Kui sa ootad pealkirjast lähtuvalt mingit toredat fantasy seiklust, siis pettud.

Teksti loeti eesti keeles

Niipalju kui ma sellest mäletan, siis oli see ühe neetult haige ühiskonna portreteerimine läbi selle liikmete suhtumise veidi enam ebatavalisse isikusse ja tema võimeisse. Too kusekarva silmadega ülimusikaalne iseõppija oli siski kõigele vaatamata üks teose tervemõistuslikemaid tegelasi. Külaühiskond kus kõik on kõigiga sugulased ja ligi pooled ilmakodanikest on daunid ei saa ju normaalne olla.

Siis kui ma seda lugesin, oli see üks rõvedamaid loetuid tekste üldse... nüüd olen hullemaidki kohanud... Vaatamata hindele mida panen, ei julge sellist teost küll kellelegi soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Sellist protestantluse vaimu suudavad edasi anda tõesti vaid sakslased (sakslased-austerlased, eestlased nagu tahaks ka aga kisub liiga boreaalseks ära). Jube maailm, ainuke etteheide, et tundub vahel pistut liigselt konstrueeritud. Ängi iseloom on nähtavasti täiesti sõltuvuses geograafilisest ja rahvuslikust kuuluvusest.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks tänada eelarvustajaid, kes mind selle teoseni juhatasid. Tegu on tõesti väga hea raamatuga, aga kõigile ei pruugi oma sünguse tõttu meeldida. Siiski julgeks soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles