(kogumik aastast 1998)
Ajavahemik on 2070 kuni 2586, alguses on tegevus veel Maal, vaadeldakse affinity bondi sündi, edasi tekivad Edeni habitaat ja kõik need muud tehnoloogiad; sotsiaalsed kataklüsmid ja sõjad kosmost asustava inimkonna vahel. Kogumiku lõpuks on Konföderatsioon juba sündnud, ehkki lugude fookus on rohkem kõrvalistel episoodidel.
Üldmulje on hea; isegi nende sekundaarsete tekstide põhjal võib öelda, et Hamilton on tõesti oma megamenu väärt. Siin sisalduvad igast asendist kõrgeima meistriklassi lood nagu “Sonnie’s Edge”, ja “The Lives and Loves of Tiarella Rosa”; sisalduvad ka trafaretsemad, ent siiski normaalsel, argisel tasemel jutud nagu “New Days, Old Times” ja “Deathday” ning üsnagi kenasti väljapeetud hard sf kriminaalromaan “A Second Chance at Eden”. Lühiromaan “Escape Route” on aga parimal juhul talutav, ehkki lõppakkordiks ta minu meelest ei oma tuimuse pärast ei sobinud... Aga mitte selle pärast pole kogumiku hindeks “neli”, vaid jutustuse “Candy Bud” pärast. Mitte ainult kirjanik Hamilton ei saanud olla seda kirjutades loomingulises kriisis, vaid ilmselt viibis ka toimetaja David Garnett meeltesegadushoos, kui ta teksti oma “New Worlds” antoloogiasse võttis. Nii et just see üks tõrvatera rikub hinde ära... Mul on raske autorile seda teksti andeks anda.
Üldiselt ongi raske uskuda, et “Tiarella Rosa” ja näiteks “Escape Route’i” autoriteks on sama isik. Vahe on selles, kas sind inspireerib mõni sensuaalne naisterahvas või enda inseneerlised uitmõtted kosmose rannavetes toimuvast, eksole. Mina eelistaks seda “Tiarella”-Hamiltoni, tingimusel muidugi, et ka geneetika/kloonimise vallast on autoril häid mõtteid varuks. Ja kui veel üldisemalt, siis ennist ma piilusin “Night’s Dawni” topelttelliseid poelettidel mingi üleoleva muigega, siis nüüd pigem kannatamatu huviga.