Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Strana bagrovõhh tutš

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Purpurpunaste pilvede maa»
Tallinn, ERK, 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
18
13
1
0
Keskmine hinne
3.763
Arvustused (38)
Tundmatu Arvustaja

Ilmus 50.-60.-ndate fantastikabuumi ajal 1961 aastal "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas eesti keeles "Purpurpunaste pilvede maa" nime all. Kui ma ei eksi, siis autorite esimene laiemat tähelepanu äratanud lugu. Siiras ja pisut naiivne. Kõige targem on raamatu ideoloogilisse fooni ("raudbetooni") suhtuda vendade endi kombel: kerge muigega. Seda enam, et see muie on ka raamatus aimatav ilmses liialdamises kangelaste positiivsete joontega. Küllap mõjutas ka soov oma raamatut trükituna näha. Kui kedagi ongi ahvitud, siis Jules Verne''i. Kuna Eestis on "puhtaid" kosmoseseiklusi vähe välja antud ja head lugu seiklustest asustamata planeedil suurt ei meenugi, siis sai hindeks "neli". Kosmoseseikluse-tulevikuloo seisukohast on kõik olemas : ülitehnika ja üliinimesed, saladuslik planeet koos vaenulike loodusjõududega ja otsatute aaretega. Noh ja taeva värv (Veenuselt vaadatuna) on tõesti purpurne, seda enam, et tollastest oletustest Veenuse kohta on käesolev vaat et üks tõepärasem.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Minu poolt tegelikult kõige viimasena loetud Strugatskite lugu. Ei saa öelda, et raamat väga vilets oleks olnud, ebahuvitav siiski. Võrreldes vendade hilisema loominguga on rõhk rohkem tehnilise külje (Footonraketid) peal, aga eks selles avaldubki siis nende areng. Igatahes on ta sama perioodi muust Nõukogude ulmest märksa vähem punane, seega ka loetavam.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Kui seda raamatut kunagi lapsepõlves loetud sai, olin igastahes parasjagu sillas. Kuskil aasta tagasi proovisin uuesti. Esimesest paarist peatykist paraku kaugemale ei jõudnud. Mis teha, aeg läheb, seda nii raamatu kui minu jaox. Kuskil on mainitud, et see pidi yldse esimene Strugatskite avaldatud asi olema. See ja nostalgilised mälestused on ka põhjused mix ma hindex nelja, mitte kolme panen.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Sai nüüd teiste jutukeste vahele ära loetud. Tundus lausa hea, vähemalt mitmete teiste nõukogude ulmekatega võrreldes. Paistab, et Veenus on nõukogude autorite seas suhteliselt populaarne planeet. Ikke mitmed-setmed autorid on oma kangelasi seda planeeti vallutama saatnud. Ja teiste taolistega võrreldes tundub ta ikka natike parem küll. Ei saa muidugi öelda, et ta just mingi tippteos oleks, kuid ajaviiteks selline paras põnevik. Tunduvalt loomutruum tundus ta ka olevat kui näituseks see Palei lugu (``Planeediavarusse``). Selline hea seiklus oli, mitte mingisugune vaprate kommunistide Veenuse ümberkujundamise kirjeldus. Muidugi, natuke nüri tundus see esimene pool jutukesest, st. see ettevalmistus kõik, aga on hullematki ette tulnud. Nii hea ei olnud, et saaks viie panna, kuid nelja küll.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, millel oli rohkem väärtust oma ajastus. Tänapäeva ja tuleviku ulmehuvilistel lastel ehk siiski Tarzanile vahelduseks hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Strugatskite minu meelest (ja minu loetutest) üks kehvemaid. Kuidagi liiga uljas- kangelaslik. Ma saan aru küll, et aeg oli selline, aga kuna hinnet panen aastal 1998, siis 3.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Raamat, mille järgi on üsna lihtne aru saada, et Strugatskid kirjanikud on. Lugesin lapsepõlves ja olin kohutavas vaimustuses. Praegu hindaksin neljaga, aga nostalgilistel põhjustel panen lisapunkti.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Ma ei ole seda raamatut vähemalt veerand sajandit lugenud. Nüüd võtsin kätte, sirvisin. Lugema ei kutsu. Keskpärane debüütromaan ajastule omaste puududtega, ei viita millegagi edasistele meistriteostele. Strugatskite kiituseks peab ütlema, et Lemi debüütromaan ulme vallas “Astronauci” (1951) on mitu suurusjärku nõrgem ning saaks mult hindeks ühe. Ka Lemist arenes tasapisi ulme suurkuju. Ja ka vastupidi: nii mõnegi avateos jääb ta loomingu tipuks. Kuna ma ilmselgelt Strugatskite seda romaani enam elus ei loe, siis hindeks 3.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole kui mõni hindaja on arvanud.Samas tunnistan ausalt et nostalgiast ma seekord pole võitu saanud. Esmakordselt sai loetud ju õrnas nooruses. Seiklusjutuna ja eelkõige seiklusjutuna (inimene vs. loodus) on lugu ikkagi viite väärt.Ehkki ma poliitilist propagandat lugeda ei armasta (aga, kes armastaks?!) Maailma Kommunistlike Riikude Liit ei ole ju nii tõsiseltvõetav, et ta lugemisel häiriks.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Alari Rajande

Imho väga hea ulmekas. Tegevus on sujuv ja parajalt põnev, näiteks võrreldes Harrisoni "Surmailmade" jms. -ga küll kehvem ei tundunud. Ning on ka praegu loetav, seega hinne pole nostalgiast. "Punane"? Ei tea, ei olnud eriti. Mis vahet seal on.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kui ma nüüd õieti mäletan siis oli selles kosmosemeeskonnas ka üks grusiin ja see moment tundub mulle tagantjärele mõeldes kõige ulmelisemana :) Aga kui tõsiselt rääkida siis koolipoisina lugedes meeldis küll aga üle nelja siiski ei paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raske on seda romaani mingi adekvaatse hindega paika panna!

Mulle Strugatskite looming meeldib, aga see romaan on neil ikka üsna nõrk küll... mõne teise autori loomingus oleks selline lugu viite väärt, aga vendade puhul jääb ta siiski tugevalt alamõõduliseks...

Paljud eelnevad arvustajad on viidanud nostalgiale ja viie pannud... olen nendega üsna nõus, ja ei ole kah... lugesin romaani täieliku versiooni aastavahetuse paiku üle ning pean tunnistama, et isegi praegu mõjub lugu hästi... ette saab heita vaid seda, et tekst on ajast ja arust... samas on see vajalik tekst vendade tulevikuajaloos...

Sisust pole siin vist mõtet rääkida. Küll aga räägiks sellest, et mis on teistmoodi täielikus autorivariandis. Esiteks kärpis tsensuur välja kõik kohad kus oli väiksemgi viide bürokraatiale ja käsumajandusele, lisaks veel ka mõned pisemat sorti ja arusaamatumad kärped... näiteks ei tohtinud nõukogude inimene vanduda, seega läksid ka kõik sellised kohad noa alla. Päris arusaamatu kärbe oli kolmandas osas, kus palavikus Dauge sonib oma kunagisest kallimast (Jurkovski õest) ning siis Jurkovski tõeliselt raevu läheb. Lugesin seda täielikku versiooni ning võrdlesin seda ka pidevalt eesti tõlkega ning avastasin, et Ralf Tominga tõlge on ääretult tekstitäpne, ehk vaid mõni russitsism on seal liiast... aga sel ajal polnud see vist eesti keeles puuduseks...

Ka on «Purpurpunaste pilvede maa» ainuke Strugatskite raamat, mis on saanud (nõukogude) riikliku tunnustuse osaliseks... võitis mingil laste- ja noorsooulmeraamatute konkursil teise koha... esimese koha sai vist «Andromeeda udukogu»...

Tasub kindlasti lugeda, aga tuleb arvestada kirjutamisaega!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kristjan Sander

Hästi kirjutatud põnevusromaan. Küll ilma filosoofilise plaanita ning nõukogulikult lamedate tegelastega ning propagandaga, aga siiski jupp maad parem ka sellisena kui Harrisoni "Surmailm". Ega eriti vahet pole minu arust, mis stampe järgida - lääne äraleierdatud põnevikutraditsiooni või propagandistliku Nõukogude traditsiooni omi. Näiteks "Düünis" on noid lääne stampe ikka parajal määral sees, ometi kiputakse seda üheks SF tippteoseks pidama. Miks siis olla nii kuri vaeste Vendade vastu?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Nõus Jyrkaga, et väga raske kuidagi adekvaatselt hinnata. Omas ajas ja ruumis oli ka kärbitud versioon ikkagi tippteos ja midagi täiesti uudset. Tean inimesi, kes seda mingid kolmkümmend või rohkemgi aastat tagasi lugesid ja ikka veel sooja sõnaga meenutavad. Mulle meeldis raamatu esimene ja viimane kolmandik. Vahepealsed seiklused Veenusel kippusid nii igavaks, et läbilugemiseks tuli kasutada jõumeetodit ja tahtejõudu. Raamatu on teadus-tehniline; küllaltki lihtsate tegelastega; ilma sügavama humanitaarse alltoonita. Seiklusjutuna on see muidugi huvitav, kuid Verne`i mõjud on tõesti tuntavad. Sisu ju ka üsna harilik on - tahtejõuline selzkond alistamas tundamtut maailma. Tuleb olla kangelane, trotsida ohte ja raskusi, jne. Tegelikult on ju Veenust üpris realistlikult kirjeldet - planeet mõjub tõepoolest ohtlikuna.

Pidi see olema ka Strugatskeile endile üks vähem meeldinud romaane...Ühesõnaga kiita pole palju, kohati oli üsna igav, kuid "nelja" saab lõpuosa pärast. Kuidagi mõjus see Bõkovi-rühma leidmine Bogdani poolt - avaldas muljet. Siiski ei tea ma ühtegi põhjust, miks seda romaani tänapäeval lugeda või uuesti välja anda (veel enam kärbitud versiooni).
Teksti loeti vene keeles
nore

Raamatu omapäraks on minu meelest lõputult teaduslikud mõtted/laused, näit. küsimus, "kas Veenusel on tema arvates võimalik ülemiste kivimite metamorfiseerumine graniitsete intrusioonide toimel". Sellised laused mõjuvad kummaliselt raamatu üldise naiivsuse ja lapsemeelsuse kõrval. Venelaste suhtumine oli ka omapärane, auku raadiomajaka jaoks õppisid kõik puurima, aga transportööriga sai arvestatavalt hakkama ainult Bõkov jne.Aga kui mulle tuleb meelde kusagilt loetud Strugatskite mõte, et neil (raamatu kirjut.) aastail uskusid kõik venelased tõsiselt kommunistliku süsteemi, siis mu süda leebub ja raamatu hindeks võin panna nelja.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Sisu nagu oli aga kõik tundus kole igavavõitu. Ootasin kuna teine kaan vastu tuleb.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Üldiselt polnud tegu ju halva looga, arvestades veel sellega, et ta oli märksa vähem punane kui ma enne lugemist kartsin. Aga... Esiteks, alguspool oli ikka veniv küll. Teiseks, kangelaste suurepäraste iseloomujoontega oli kõvasti liialdatud (millegipärast on mul see joon ulmeromaanide puhul kohe eriti vastukarva...). Ja kolmandaks, see tohutu naiivsus. Ajastu ajastuks, aga raamat pole sellepärast kohe parem, et ta minevikus hea oli. Praegu enam ei ole... Kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Olen seda kaks korda lugenud, kunagi lapsepõlves ning paar aastat tagasi. Mõlemal korral jäi raamatust halb mulje. Sündmuste käik, Veenuse mudas müttamine, ei ole ka selline, mida võiks viiega hinnata. Ebameeldiva ajastu maik ka juures. Arvestades hindamise, mitte raamatu kirjutamise aega (viiekümne üheksandal seda ma lugeda ei saanud) jääb hindeks kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Raske on seda lugu hinnata, eriti veel teades, mis hiljem kirjutatud on. Nõrk lugu, eriti veel võrdluses muu loominguga. Ega asjata vennad ise viimasel ajal seda lugu ise maha vaikinud (nagu Lem "Astronaute"). Igatahes on see lugu minul olevast Strugatskite teoste kogumikust (Moskva "Tekst") päris teadlikult välja jäetud. Aga eks see avalugu oli omajagu ka ajastu vili.

Vaatamata hindele (paraja plussiga kolm), tasub siiski lugeda, aga kindlasti tuleb võtta arvesse aega, millal see kirjutatud oli.

Siiski II lisaköites (1993) tuli ka see romaan välja. Ja eessõnas Boris Natanovitsh selgitab autorite suhtumist oma esikromaani ning otsust avaldada see romaan antud kogumikus ilma ühegi paranduseta - kui teatud epohhi ebardlik mälestusmärk.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kalevipoeg

Njah, raske raua ja planeedialistamise loona kipub ta eestikeelsete teoiste hulgas silma paistma. Tegelikult ju huvitav lugemismaterjal, kui mitte arvestada loþpu a"a"rmist ebausutavust. Arvestades seda, milline oli maastik, millised kangelaste ressursid, ja seda kui mitu v6imalust neil Hiuse uue asukoha m22ramiseks 1ldse oli... Kandsin kangelased maha ja ei suutnud pa"rast seda happy endi autoreile andestada. Kas oli see siis to~epoolest nii ha"davajalik? Ershoti kraatrit meenutav naivism.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Lapsena üks lemmikraamatuid, kuid praegu vaatan seda raamatut küll kerge muigega. Lugesin selle hiljaaegu läbi ja naersin mõne koha peal päris kõvasti. Hinne siiski hea, hästi kirjutet teine!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jällegi on raske end raamatu suhtes paika panna, kuna nooruses oli ta üks vaieldamatutest lemmikutest, ning vähe on teoseid, mida elu jooksul olen vähemalt 5-6 korda lugenud. Viimane kord lehitsedes muide punane jama enam ei häiri - ajastu märk, tollal pidi nii ja las ta olla.

Jutt ise jah, selline kosmosesse viidud Jules Verne. Ei midagi eriti head, ei midagi silmipimestavalt halba. Kohati muidugi paneb muigama. Kirjanduslikust seisukohast ehk "3", üks pall hea mälestuse eest.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin seda raamatut jube ammu ja mäletan sellest suhteliselt vähe, mistõttu raske on hindamiskriteeriumeid valida. Siiski on meeles, et lugesin teisi sama punaseid nõukogude ulmekaid uuesti üle, seda raamatut aga mitte, kuna tundus liiga lahjana.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

See tehniline & inimesekujutuselt naiivne raamat oli üks eelarvutiaja (ehk teismelise ea) lemmikraamat. Inimesed rasketes loodusoludes (mis siis, et mitte pooltki niirasketes, kui päris Veenuse 500 kraadi) ning vahva footonrakett (mis on isegi entsüklopeedias oma tööpõhimõttega välja toodud!!) andsid põhjust unistamiseks. Pealegi toimuvad raamatu sündmused veel 20. sajandil, kuigi täpsed aastad on targu märkimata jäetud.

"Noorte & vihaste" Strugatskite kuulsus ning prestiiz, mis selle raamatu ajal saabusid, võimaldas neil hiljem "süüdimatult" "soppa" kirjutada elik tegelikult ühiskonnakriitikaga tänuväärt tegevust talletada.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ehh, tuvikesed. Strugatskid on kahtlemata nii ulme- kui ka ylejäänud kirjanduse tipud (kui lähtume eeldusest, et ulmekirjandusel ja muul kirjandusel on vahe sees). On t6si, et tegemist on vennaste esimese pikema kirjutisega. Kui bibliot uskuda, siis esimese avaldatud asjaga yldse.. Kui ilmuks meie laborisse keegi kes suudaks poolenistigi nii kirjutada, kui vennaksed oma "Strana.."`s oleks meie Maarjamaa ulme mured murtud ja koryfeed v6iksid hakata rahus uuele tulijale halleluujasid laulma.
Kokkuv6tteks on teost yhteaegu nii raske kui ka kerge v6tta iseseisvana ja mitte muu loomingu ja isegi sarja lahutamatu osana. Selge on, et stiil ei pretendeeri viimse peal viimistletusele, tegelaskujud kipuvad väheke lahjaks ja kahem66tmeliseks jääma (tysedusest jääb puudu) ja ka nii m6nedki teaduse saavutused panevad meid praegu muigama. Kuid vaadakem aega! Vaadakem taustsysteemi, kus on lugu kirjutet! Ning olgem ausad: ei ole halb lugu, ei mitte.
Hoolimata k6igest eelnevast kiitmisest ei saa "Strana.." maksimumi - terakene toores on tema v6rreldes teistega. Siinkohal ei saa kuidagi r6hutamata jätta s6na V6RRELDES teiste Strugatskitega. Kas oleks teos peris iseseisvana k6rgema hinde saanud? Ei tea, ei hakka isegi spekuleerima, kaldun arvama, et ei mitte. Igastahes on "hea" minu arusaamist mööda talle paras.
Teksti loeti vene keeles
Harri Gibon

Käesolev raamat oli lapsepõlve üks esimesi (küll vist mitte kõige esimene, ei mäleta enam täpselt) ulmeromaane ja kindlasti ka üks praeguseks väljakujunenud ulmehuvi taganttõukaja. Sellest ka omajagu nostalgiat nagu mitmel eelarvustajal. Omal ajal oleks kindlasti viiega hinnanud, kuid praegu hinnates ei saa maksimumi anda, arvestades teoseid, mida hiljem olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Parem kui " Surmailm" ? Jätke naljad! See, et planeetidevaheline hasartmängur on märksa huvitavam tegelane, kui riigitruud uraanikütid, polegi siin ilmselt kõige tähtsam. Käesolev romaan on roosa, pateetiline, väheusututav ja igavavõitu, peakangelaste eesmärkidele kaasaelamine praktiliselt võimatu. Tapavad ennast mingi uraani nimel ja mida nad sellest saavad? Õieti ei midagi. Muide, mis puutub versiooni kärbitusse, siis vähemalt eestikeelses tõlkes ikka veidi vandumist esines. Ja Eesti autorid on siiski märksa paremaid teoseid avaldanud. Nii " Algernonis" kui väljaspool seda.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Oli vist üks esimesi ulmeraamatuid, mis üldse loetud, kuigi Verne`i "20 000 ljööd" ja veel midagi sarnast võisid seda ka edestada. Natuke pärast seda püüdsin vist ka "Andromeeda udukogu" lugeda, aga esimestest lehtedest vist kaugemale ei jõudnud. Seevastu "Purpurpunaseid" suutsin ka hiljem veel päris edukalt üle lugeda. Ja muidugi on tore ka lätlasest tegelane:)
Teksti loeti eesti keeles
x
Harri Gibon
09.07.1977
Kasutaja rollid
Viimased 13 arvustused:
Harri Gibon

Jällegi üks hea raamat Hamiltonilt. Peategelaseks kunagine idealistlik ja kosmoseavarustesse kippunud poiss, kellest on olude sunnil välja kasvanud eraettevõtte palgasõdur. Maailm on selline, kus korporatsioonid ostavad teistelt ära nende poolt kunagise investeeringuna asustatud planeete ning seejärel lähevad sinna teostama nn. varade realiseerimist, mis on tegelikult puhas piraatlus.Kirjeldused head, tegelasi mitmeid, maailmu erinevaid. Minu jaoks vastas nendele ootustele, mis mul peale Night`s Dawn triloogiat olid Hamiltoni suhtes tekkinud. Huvitav oli raamatu ülesehitus - vaheldumisi olid peatükid peategelase minevikust ja olevikust, mis kokku andsid lõpuks terviku. Võiks karta, et selline ehitus jätab liiga hüpleva ja segase mulje, kuid minu arvates on Hamiltonil õnnestunud seda vältida ja raamat on igati nauditav.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Meeldis. Ei oskagi täpselt öelda miks. Tõi silme ette Surnute päeva rongkäigud ja kogu selle Mehhiko aguli sagina. Tekitas tunde, nagu oleksingi ise seal.Antud viis ei ole loomulikult antud ulmele, kuna tegemist ei ole ulmelooga.
Teksti loeti eesti keeles
Harri Gibon

Käesolev raamat oli lapsepõlve üks esimesi (küll vist mitte kõige esimene, ei mäleta enam täpselt) ulmeromaane ja kindlasti ka üks praeguseks väljakujunenud ulmehuvi taganttõukaja. Sellest ka omajagu nostalgiat nagu mitmel eelarvustajal. Omal ajal oleks kindlasti viiega hinnanud, kuid praegu hinnates ei saa maksimumi anda, arvestades teoseid, mida hiljem olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Harri Gibon

Ühinen üldiselt eelkommenteerija arvamusega. Jutt kuulub otseselt xelee sarja alla, tegevus toimub samas maailmas ja taust on sama. Lugeda võib seda ka ilma xelee sarja lugemeta, kuid mingit sügavat muljet ta küll ei jäta.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Minuga oli sama lugu, mis eelkommenteerijaga - esimesel korral käis asi veidi üle jõu. Nüüd, olles ka tänapäeva füüsika osas ennast veidi harinud, meeldis rohkem. Võib-olla kolmandal lugemisel siis tõstan ka hinnet, kuid praegu ei saa see raamat veel minu käest maksimumi, leian, et hea romaani puhul ei piisa füüsika heast tundmisest, vaid ka tegelased peaksid olema vähe rohkem väljakujunenud.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Raamat iseenesest ajaviiteks loetav, kuid sellist hasarti, kus teost enam käest panna ei tahaks, siiski ei teki. Ideed on kõik juba teiste autorite raamatutest loetud: planeetide koloniseerimine nn. space-arkidega, võõra tsivilisatsiooni avastamine ja hirmust selle hävitamine, tuleviku totalitaarne ühiskond Maal...Ära ei viskaks aga rohkem lugeda ka ei soovi.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Käesolev teos oli esimene ja siiani ainuke kokkupuude antud autoriga ja sai huupi ostetud Tartu raamatupoest allahinnatud raamatute letist. Üllatus oli positiivne. Sisu osas on oluline eelnevas kommentaaris ära öeldud. Maailm, kus tegevus toimub, tundub täitsa reaalne ja ka tegevust jagub ning peategelane tundub millegipärast (vähemalt minule) sümpaatne.Võib-olla ei olegi see teos päris 5 väärt, kuid saab selle minu käest siiski peamiselt just selle huupi ostmisele järgnenud positiivse üllatuse pärast.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Lahjaks jäi. Algus lubas enamat, kuid nagu eelpool mainitud, jäi edasine tegevus kuidagi ilmetuks. Selle raamatu põhjal ei teki mingit huvi autori ülejäänud teoste vastu.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Käesolev on lühijuttude kogumik, mis jutustab samast ühiskonnast ja ajajärgust, mis Night`s Dawn triloogia.Sobib lugemiseks ka eraldi teosena, kuid kui lugeda koos triloogiaga, siis ta veidi täiendab viimast jutustades lookesi erinevatelt aegadelt ja erinevatelt planeetidelt.Jutud olid üldiselt kõik head, mõni parem kui teine. Kuna lugemisest on juba üle aasta möödas, ei oska oma lemmikut nimetada.Kokkuvõttes hea raamat - sama tase, mis Night`s Dawn triloogia puhul.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

Kolmas osa jätkab eelmiste osade headuses. Viimane raamat üllatas oma mahukusega. Kui eelmised olid küll paksud, kuid nn. pocket-size, ehk väikses formaadis, siis viimane osa on endiselt üle tuhande lehekülje, kuid juba päris raamatu mõõdus.Sisu poolest saab kõik kokku võetud, kuigi see lõpplahendus tuleb väga kiiresti. Kui kogu triloogia jooksul tegevus muudkui areneb ja lahenduse leidmine tundub enne lõppu juba väga raske, siis peale mitmetuhande leheküljelist arengut tuuakse lahendus paari lehekülje jooksul. Sellegipoolest ei kurda. Hindeks nii viimasele osale kui ka kogu triloogiale viis pluss.
Teksti loeti inglise keeles
Harri Gibon

VÄGA HEA RAAMAT. Õigemini väga hea triloogia väga hea esimene osa.Sisust niipalju, et inimkond on arenenud jõudsalt ja on asustanud väga mitmeid planeete ning lisaks jagunenud kaheks - Adamists ja Edenists. Esimesed elavad planeetidel ja on üldiselt nagu tänapäeva inimesed. Teised elavad gaashiiglaste orbiitidel tiirlevates mõistuslikes silindrites, on üksteisega telepaatilises kontaktis ja surres siirdavad oma olemuse oma elupaiga mõistusesse.Üldiselt on elu ilus ja inimkond õitseb kuni ühel uuel koloniaalplaneedil kontakteerub satanistist kriminaal oma satanistlikku toimingut läbiviies kogemata täiesti võõra eluvormiga, mis päästab valla jõu, mis asub usinalt inimkonda terroriseerima. Nagu mõne aja pärast selgub, on nimetatud terroriseeriv jõud inmeksistentsi üks osa...Edasi ei tahaks ära jutustada.Raamatus on meeletu hulk tegelasi ja tegevusjooni, mida-keda algselt ei suuda kuidagi omavahel seostada, kuid mis triloogia lõpuks kõik omavahel tihedalt põimuvad. Hämmastav on autori võime kõikide tegelaste ja tegevusjoonte üle järge pidada.Samuti on väga detailselt kirjeldatud mitmesugust tehnikat, elukeskkondi ja poliitilisi suhteid. Kokku vormub sellest väga usutav ja reaalne tulevikumaailm.Minu jaoks viimasel ajal üks paremaid teoseid. Sai soovitatud ka Varrakule tõlkimiseks, lubasid mõelda. Kindlasti hirmutab neid lehekülgede arv, mis on triloogia peale kokku parasjagu üle kolme tuhande lehekülje. Antud juhul aga raamatu paksus mind isiklikult ei heidutanud, vaid lugedes tundsin rõõmu selle üle, et, olles juba mitusada lehekülge lugenud, jätkus juttu veel tükiks ajaks. Hindeks viis suure plussiga.
Teksti loeti inglise keeles