Romaani tegevus toimub kauges tulevikus, sajandeid pärast meid. Francis Sandow on ainus 20. sajandil sündinud ja selles tulevikus elav inimene. Ta keha on suudetud hoida noore ja ideaalselt tervena kõige eesrindlikumate teadussaavutuste abil. Sandow on suutnud hankida sellise varanduse, et võib osta ja ümber kujundada terveid planeete. Temast on saanud ka jumal, nimelt Pei’anide (rahvas kuskil galaktikas) pantheonis on ta Shimbo- nimeline äikesejumal. Tuleb päev, mil ta on sunnitud reisima enda poolt kujundatud Illyria planeedile. Seal on ka üks ta meistritöid: Surma Saar. Selgub, et kõik on rüvetatud ja rüüstatud, inimtühjaks muudetud. Ta saab teada ka koleduse põhjustaja: selleks on Pei’anide jumal Belion. Raamat kirjeldabki suures osas võitlust kahe jumala Sandow- Shimbo ja Belioni vahel. Väga hea lugu!

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

23.11.1999, kell 18:07

Ilmselt üsna tüüpiline Zelazny. Kangelane on üksik ja tugev võitleja, mitte just kõige ausam ja mitte kõige puhtama minevikuga (seda on tal üle 1200 aasta); samas ka mitte päris paadunud jõhkard – selline keskmine vesternikangelane. No ja loomulikult satub see kangelane Francis Sandow Konflikti millegi Väga Suurega. Ise on Sandow samuti praktiliselt kõikvõimas; ta on jumal. Üsna mitme RZ romaani peategelased on ju sedatüüpi – ülisuurte võimetega pooljumalad, poolinimesed.

Tegelikult on Sandow saavutanud kõik, mida üks inimene üldse soovida ja tahta võib. Ta on üks Galaktika rikkamaid inimesi ja maailmade looja. Raamatut võib lugeda mitmes plaanis; ja nagu RZ puhul tavaks ei anna kirjanik seda lõplikku võtit, kuidas romaani siis täpselt võtta. Ülesehituselt on tegu Sandow pajatusega, et vot mina olen selline inimene ja minuga juhtus selline lugu. Järgneb hoogne sündmustik, palju madinat.

Kuigi Sandow on jumal ja kõikvõimas, on tema tegutsemismotiivideks ikka needsamad, mis harilikel inimestel – ahnus, kadedus, kaastunne, armastus, viha ja uudishimu. Ta ei haletse ennast, ei kahetse midagi, läheb elus aina edasi, sest peale elamise ta muud midagi teha ei oska ja midagi muud ei peagi inimene tegema. Olgugi, et tal on KÕIK olemas, ei ole ta oma eluga ikka veel VALMIS, sest 1200 aasta jooksul on ta mõistnud, et valmis ei saagi saada.

On Sandow kunagi loonud planeedi Illüüria, millel asub Surnute Saar. Sinna on Sandow vaenlane kogunud nende inimeste replikatsioonid või ütleme, et taaselustanud need inimesed, kellega Sandow kunagi lähedalt kokku puutunud. Ja seal saarel leiab aset jumalate võitlus.

Selline mõtlemapanev raamat. Et kui peaaegu surematuks ja kõikvõimsaks saada, et milleks ta siis veel ikka elab. Kas selleks, et oma annet heategudeks kasutada? Oma jumalike võimetega tõesti pärisjumalaks hakata? On see raamat sellest? Võibolla. Aga võibolla on hoopis millestki muust.

Algus oli huvitavam, kui lõpp, kus liigapalju selgeks hakkas saama. Romaan on esimesena võitnud Prix Apollo - Prantsuse auhinna aasta parima ulmeromaani eest.

Teksti loeti vene keeles

Must Kass

26.05.2001, kell 17:34

Kui Valguse Isandas inimesed kuidagi nagu lihtsalt olid jumalad, siis siin on autor mõtisklenud ka jumala väljavalituks saamine üle. Antud juhul on eelduseks, kui aastakest 30 planeetide vormindamise kunsti õpitud. Et siis võibolla mõni piisavalt arvuka panteoni jumalatest valib ta oma "nimekandjaks" ja kasutab, kui vajalikuks peab - enamasti mõne teise omasugusega võitlemiseks. Muud põhjust neil võitlustel ju õigupoolest polegi, kui et mütoloogia näeb nii ette. Ja satubki kodanik Sandow tegema trikke, mida ta ise ei teeks... Jumalate suutlikkuse piirid jäävad küll pisut ähmasteks, nii et inimliku keha keskmisse sõrme opereeritud laser on mulle märksa mõistetavam kui piksetormi tekitamine.

Kõikvõimsuse ja tühisuse, soovide täitumise ja soovide puudumise kena vastandamine. Millele lisavad meeldiva inimliku momendi ka peategelase nais-suhted. Aga siiski mitte Zelazny tipptase.

Teksti loeti vene keeles

Liisa Vesik

18.01.2002, kell 00:47

Ats Miller

8.06.2008, kell 22:49

Vastandlikud emotsioonid, mida kõiki on ka eelarvustajad maininud ja eks see selle raamatu mõte ilmselt oligi. Teatud sümpaatne nukrus oli selle teose ehk vast sümpaatsemaid jooni. Et üsna palju mõtteid elust ja surmast ja kohast maailmas, sekka RZ-le tüüpilist tipptasemel actionit. Ja muidugi see uudne lähenemine keskmise sõrme näitamise tähendusele... Väga raske midagi ette heita.

Teksti loeti inglise keeles