Kasutajainfo

Douglas Adams

11.03.1952–11.05.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Douglas Adams ·

The Hitch Hiker`s Guide to the Galaxy

(romaan aastast 1979)

eesti keeles: «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas»
Tallinn «Olion» 1995

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
37
8
6
1
2
Keskmine hinne
4.426
Arvustused (54)

Hoolimata sellest, et raamatul on müriaad ilgelt vihaseid fänne (ka Eestis, nagu allpoolt näha), allakirjutanu nende hulka ei kuulu. Raamatul on kahtlemata helgeid momente, kuid tervikut pärsib minu meelest ülepunnitatus ja pealiskaudsus. Pealiskaudsus (kohati huvitavate ideede mittelõpetatus ja ilmselt vähesest viimistlemisest tingitud süzhee suvaline hüppamine) ei lase raamatut tõsiselt võtta ja ilmne ülepakkumine absurdi ja jalaga-perse tüüpi huumoriga on lihtsalt lame. Pealiskaudsuse koha pealt parandaks asja võib-olla järgede lugemine. Ilmselt ei saa ma ka kultuurikonteksti puuduliku mõistmise tõttu tihtipeale aru, mida nimelt ühes või teises kohas parodeeritakse. Väidetud on ka, et eestikeelne tõlge pole eriti õnnestunud. Ei tea. Seda ma ka ei usu, et tõlkija suudaks üliheast raamatust viletsa kokku keerata. Nii vilets see tõlkija ka nüüd ei olnud! Lõppresultaadiks on ikkagi see, et ehkki nii selle raamatu kui tema järgede inglisekeelseid elektroonilisi variante pole just eriti raske hankida, pole ma seda millegipärast veel teinud ning hindeks niru kolm. Pealiskaudne raamat pealiskaudsele inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult loetud kahes keeles. Väärib kõrgeimat hinnet ideedekülluse ja laheda huumori pärast. Pärast "Aktuaalse kaamera" vaatamist kui mõtteis see inimelu vaev ja viletsus on lohutav tutvuda kirjatükikga, kus kohe alguses sellest taagast vabanetakse (st maailm õhitakse). Vaidleksin veidi eelkirjutajaga - Adamsi võlu seisnebki selles, et ta kõiki ideid välja ei arenda, et ta paljud mõtted, mis mõnegi teise autori käes seriaaliks ketruks, ainult alustamist või viitamistväärivaks loeb. Samas - Adamsi absurdihuumor ei ole päris kõigile sobiv("Addamsite perekond" on tema kõrval üsna tavapärane) ja on oma olemuselt on ta ka üsna fantastikaväline, nii et seda raamatut ei pea tingimata ulmekana tõlgendama.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt hea! Viie palli süsteemis 42! (Dont'' Panic! Raamatu järgi on see vastus kogu Elu ja Universumi tähtsamaile küsimusele) Kõrgeimat hinnet on väärt juba idee roboti enesetapust :) Aga on ju veel tervelt 5 raamatut selles triloogias. Kahjuks ei ole ajapuudusel kaht printida-lugeda jõudnud..
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nojah, nii viletsat raamatut annab otsida. Mina pole igatahes teist sellist leidnud. Nalja saab ulmezhanris tunduvalt paremini teha. Tõlkest ma parem ei räägigi.
Teksti loeti eesti keeles

Ärge lugege seda raamatut eesti keeles!!! Lihtsalt sellepärast, et seda raamatut pole põhimõtteliselt võimalik korralikult ära tõlkida. Originaal on pehmelt öeldes viimase peal (5-pallisüsteemis samuti 42). Pole iial kätte sattunud raamatut, kus esimese paarikümne lehekülje jooksul nii palju asju juhtub. Järjed jäävad natuke nõrgemaks, aga see ei kahanda HHGTTG enese väärtust.
Teksti loeti inglise keeles

Kas just ulme... Aga sinnapoole küll. Pila UK elu üle, täpsemalt küll Londoni elu üle. On ära tunda seadused, tegelased... Inimeste kõnelemisviis. Stilistiliselt väga hea, fragmentaarsus annab erilise võlu. On väga meeldiv lugeda raamatut, kus ei aima, mis järgmises lauses juhtub.... Kokkuvõttes: arvan, et raamat tundub väga hea eelkõige neile, kes on Londoni elu ja inglise kultuuriga kursis, aga on hea ka niisama lugedes. Väga head laused! (Kui eestikeelset tõlget peaks hindama, annaks 1 palli).
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on rohkem kui hea. Ja eestikeelne tõlge rohkem kui vilets. Huvitav kuidas järgmine osa tõlgitakse? Meenutades eestikeelse variandi viimast lauset: lähme teeme ühe kiire ampsu Universumi A"äre Restoranis. (mälu järgi taastatud). Originaalis: We''ll take a quick bite at the Restaurant at the End of the Universe. Siin on tegu inglise keelse sõnamänguga, mida isegi jooonealuselt ei ole seletatud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjah. Eelnevate arvustajate poolt on juba palju ära öeldud... Ise lugesin esmalt inglise keeles ja pärast eesti keeles - ei ütleks, et see tõlge nüüd _nii_ vilets kah on. Kuigi ilmselt on ainult eestikeelset versiooni lugenutel mulje kehvem. Aga igal juhul "viit" väärt raamat!!!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tipmine teos ,absoluutselt krestomaatiline ,mille tõlkimine nõuab vähemalt autoriga võrdväärse sõnavara olemasolu. Soovitatav lugeda ühes tükis koos teiste "viieosalise triloogia" osadega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kordaks veelkord eelpool sisuliselt juba välja öeldud mõtet: ma ei kujuta ette kuidas oleks võimalik seda raamatut originaaliga võrreldavalt heal tasemel teise keelde tõlkida. Eestikeelset varianti ei ole ma paraku näinud. Kyll aga vedeleb riiulil venekeelne tõlge. Ja ka see oli täiesti ootuspäraselt nõrk. See raamat lihcalt koosneb ebaproportsionaalselt suures osas ingliskeelsel sõnademängul. Niiet soovitus: ärge lugege seda raamatut yheski teises keeles peale originaali. Teiega juhtub see, et te saate omale tegelikult viimasepeal oleva asja kohta koletu eelarvamuse. Tegemist *ON* krestomaatilise teosega ja tyybid kes vastupidist väitma tulevad, kutsun ma kahevõitlusele ;) Hinne on loomulikult viis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuidagi uimane oli kohati ja liialt hüplik, aga muidu üldjoontes loetav. Huumor oli kohati päris tasemel. Paras selline kiiksuga lugu. Suuremat mõtet sealt ka ei maksa otsida, vahest ainult vastust kõigele (elule, universumile). Eks ta oli selline imelik raamat: ajaviiteks hea, süvenemiseks mitte. Fännimiseks on paremaid tükke küll.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta ole. Mulle meeldis vast kõige enam autori minimaalne maakesksus. Lood, milles tulnukad võitlevad Maa pärast, mis on "kirjeldamatult hinnaline asi universumis", näivad mulle haiglase enesearmastuse sümbolitena. Siin hävitatakse Maa, kuna ta jääb lihtsalt tee-ehitusele jalgu... "Nelja" sai sellepärast, et lugukisub pisut liiast sinna "sürri" kanti. Algul on üsna huvitav lugeda, lõpus kisub veidu tüütuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma olen kogu aeg sõimanud neid nn. ulmefänne, kelle jaoks ulme piirdub eelkõige Tolkien-Adamsiga. Kuigi see raamat saab minult viie, sõiman ma neid fänne ka edaspidi: andke vanamehele andeks. Minu arust on sellised fännid täpselt samasugused, kui need soodad, kes vaatavad mõne Hollywoodi sopaulmeka ära ning otsustavad nende järgi kogu ulmezhanri üle. Ideaalne raamat pinnapealsele inimesele, et seltskonnas lõugu laiutada. Kuigi raamat on võrratu, on õudne, et sedavõrd suur kogus idioote seda loeb! Ning siis kogu aeg lalisevad, et "don't panic" ja "Level 42" jne. Püüdke olla... tegu on lihtsalt ühe pläruläralooga, mis mõnusalt kirja pandud ning ei sisalda oluliselt mingeid sügavaid mõtteid. Ostsin omal ajal selle Eestis välja antud Piibli layoutis omnibusi... lugesin ühe hingetõmbega läbi, naersin ja unustasin. See ongi selliste teoste saatus. Nüüd tõlkimisest: minu arust pole olemas tõlkimatuid teoseid, on vaid sitad tõlkijad. Säherduste kultusteoste puhul on aga tavaline, et tõsine tegija mõtleb ja kaalub tükk aega, enne kui kallale asub... vahepeal on aga kusagilt välja ilmunud keegi, kes on asja kiirelt ära teinud. Tulemust võiks võrrelda sellega, et seni kuni lohe tapmiseks valmistuv õilis rüütel mediteeris, palvetas ja relvi ihus, ilmus kusagilt metsast mingi mats, kes väärikale lohele siis vaikselt mürki andis ning seejärel malakaga tümaks tagus. Nahk raisus ja tore asi kah ära lörtsitud. Ilmunud eestikeelsele tõlkele võiks ette heita eelkõige just seda, et ajuti pole tõlkija raamatust lihtsalt aru saanud. Ning aru pole ta saanud üsna triviaalsetest asjadest, mis näib pigem viitavat kehvale keeleoskusele (mitte tõlkijavõimele). Originaalis lugedes tundub kõik ju nii lihtne! Olen lugenud üsna mitmeid ja märksa paremaid tõlkeproove sellestsamast asjast. Tegelikult on Douglas Adams lihtsalt üks meedia abil tunnustust leidnud nähtus, mis kogemata on (sellisest) tavatasemest paremaks osutunud. Mingit superoriginaalsust ta nüüd küll ei oma, lugege võrdluseks kasvõi Robert Sheckleyt, kes pole samuti ju mingi lagi... Ühes ülalpoolses kirjatükis mainiti "ülioriginaalset" roboti enesetapu ideed! Sorry ma olen sellel teemal lugenud vähemasti kümmet paremat lugu, mille ilmumisaasta Adamsist varasem on. Lugemist Vääriv Krestomaatiline Kommerts!!! Kas ja kus duell toimub?
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Optimist arvab, et on alati võimalik halvemini tõlkida, pessimist peab seda tõlget kõige halvemaks. Täna olen ma pessimist. Igat teost on võimalik hästi tõlkida. Lugesin selle sarja teist köidet soome keeles ja veetsin kaks väga mõnusat õhtut. Sedamoodi siis.
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt eelkirjutaja tasakaalustamiseks punktid kirja. Teose headusest ja tõlke viletsusest on eespool piisavalt juttu, aga annaks punkte ikka teosele endale, mitte tõlkijale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjahh .... Oli ja ei olnud ka. Algus täitsa paljutõotav, aga mida rohkem lõpu poole, seda enam hakkasin igavlema. Tekkis tunne, nagu oleks tegemist mitte maailmakuulsa ulmekirjanikuga, vaid kunagises noorteajakirjas "Põhjanael" ilmunud pubekate esimeste kirjanduslike katsetega. Lootsin palju, palju asjalikumat .... Kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta selline pilamise raamat oli. Mingit sügavat mõtet pole sealt tõesti vaja otsida, sest seda pole seal (väljaarvatud kogu elu mõtte vastus, mis on 42). Raamatu vaimukus ja huumor (ka ideed) olid päris tasemel (kuigi Pratchett kirjutab minu meelest paremini). Seda siiski paiguti, sest vahepeal tundus raamat ilgelt ülepingutatu ja pealiskaudsena. Tundus selline hüplik. Vahel aeti mõnusalt jaburat ja tõesti naljakat juttu, kuid vahepeal jälle tehti tõesti väga magedat huumorit ja mõnes kohas jättis süzhee ka soovida. Kuid kõik see ei tähenda, et raamatu võiks lugemata jätta. Enesetapu tegi minu meelest laevaarvuti mitte robot. Hindeks paneks "4".
Teksti loeti eesti keeles

Heast huumorist ei saa kunagi küllalt, ja seda hitchhikerites jätkub. Kuna ma kohe kuidagi ei mõista sarja teisi osi erinevalt hinnata, siis äsan ilma pikema keerutamiseta kõigile osadele, mida lugenud olen viied ära.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Kõik oluline on eespool ära öeldud, aga oma (suhteliselt madala) hinde lisan tasakaalu mõttes, sest eestikeelset varianti sellisena nagu ta on, küll millegiks erakordseks pidada ei saa. Teoses on kuhjaga häid ideid ja ütlemisi, ent tervikuna meenutas ta mulle 70-ndate "Meelejahutaja" kosmilist varianti, ja följetoniks on ta tüütult pikk. Raamatu mõõte välja ei anna, kuna pole tegelasi, on karikatuurid ja pole tegevust, on sürr koogelmoogel. Lugesin mõnuga, aga teist korda küll kätte ei võta.
Teksti loeti eesti keeles

Plärazhanris viis. Ei saa sama mõõdupuuga hinnata erinevaid asju - üks asi on HHGTH, teine "Ceux de Nulle Part" ja kolmas "Meister ja Margariita". Kui neid omavahel võrdlema hakata, saaksid kaks esimest ühed ja viimane viie. Ometi panin esimesele viie, teisele nelja vist ja kolmandale samuti viie. Latid on erinevad. Tegemist on ammendamatu paroolide allikaga ning suurepärase pläraga, mille lugemine jätab hea tunde. Ometi ei tahaks ma seda teist korda lugeda, nagu näiteks "Asumi" või "Meremaa võluriga" olen mitu korda teinud. Selle tõttu käivad mulle ka HHGTG järjed närvidele - sellisete teoste massilisel produtseerimisel pole mingit väärtust. Kui HHGTG tahab miskile originaalsusele pretendeerida (plärazhanris on ta seda kahtlemata), siis jäägu ometi selleks! See võiks olla ta peamine väärtus tulevaste põlvede silmis ja just seda väärtust järjed lammutavad. Miski pubeka õhkamine, et "miks ta küll siinkohal pooleli jättis" ei muuda asja, selles raamatu võlu seisnekski. Aga mis teha, kunst nõuab ohvreid, raha paneb rattad käima ja kirjastajad tahavad järgi ... Ei viitsinud ka inglise keeles üle lugeda, mida võiks siin eelkõnelejate arvustuste põhjal teha - kaua sa ühe pläraga ikka aega raiskad!
Teksti loeti eesti keeles

Seda teost lugeda oli täitsa huvitav kogemus, pidevalt tuli raamat käest panna ja kõvasti naerda. Ideaalne võimalus lõõgastumiseks ja ennast ümbritsevast ära lõikamiseks. Absurdsusega võib ikka päris kaugele jõuda. Film iseenesest polegi nii hea kui raamat, aga üldiselt võib ka vaadata. Raamat ületab, minu arvates, filmi mitmekordselt.
Teksti loeti eesti keeles

Nonii... mida nüüd kommenteerida lisaks eelpool öeldule... Douglas Adams on vaieldamatult absurdiulme klassik ja parim esindaja, keda leida võime... Tema hindamine mingis 5-palliskaalas on aga ka täiesti absurdne ja tegelikult mõttetu... Sellest hoolimata, 5
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad Adamsi absurdsed lood. Paistab ju elu isegi aeg-ajalt mõnevõrra absurdne. Siis on hea lugeda, kui keegi selle kirja on pannud. Terve see viieosaline triloogia on hea selle poolest, et suhteliselt raske on ära arvata, kuidas peategelane supist välja pääseb, ehkki selles, et ta pääseb, võib olla kindel vähemalt esimese neljas jaos. Tõlkes lähevad mõned naljad kaduma, kasuks tuleks ka Briti tausta tundmine.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuidagi imelik on keskmisest nii palju madalamat hinnet anda. Aga ilmselt on viga pigem zanris kui raamatus. Üks geniaalne paik siiski on, minu mäletamist mööda tõlkest sõltumata (kunagi juhtus ingliskeelne variant pihku, aga ei viitsinud süveneda, sest olin juba eesti keeles lugeda jõudnud) - nimelt see, kus peategelane mõtleb? pomiseb? - vahet pole - :"Kollane." Kõik ülejäänu on kahjuks liiga laiatarbekaubalik ja asja pärisväärtus jääb varju. Kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuk kugenud ainult eesti keeles. Mulle tundub nii, et ikka peaaegu kõik kes inglis keeles nii palju jagavad, et aru saada heast raamatust, räägivad et orginaal (kui originaal on inglis keeles)on parem. See on ju loogiline, et tõlkes läbeb palju kaduma, kuigi palju on teha tõlkijal jne...Raamat oli minu arvates suurepärane, kuigi ei saa seda võrrelda ta mõne teise parema raamatuga. Aeg ajalt läks asi kuidagi segaseks, aga seda kompenseerisid kõvad naljad. Kui juba tead, et kindlasti mõni kõva kild varsti tulemas siis kohe peab edasi lugema, see on juba lugemist väärt
Teksti loeti eesti keeles

Kui sul on vaja lihtsalt tuju tõsta siis on see suurepärane raamat selle saavutamiseks. Liigitage Adamsit kuidas tahate, liigitamatuks ta jääbki. Selleks, et Adamsi huumorit mõista peab ... ma ei oskagi seletada, suutma temaga samal lainepikkusel mõelda. Paljud inimesed on lihtsalt nii suured relistid, et nad ei suuda oma mõistust vabaks lasta. Nad loevad raamatu läbi ja siis viskavad nurka kui saasta ise seejuures öeldes, et täielik absurd. Ärge lugege siis selliseid asju! Free your mind! Elu ei koosne ainult reaalsusest. Lase oma mõtetel uidata ja tee seda koos Adamsiga. Kena õhtupoolik ja ilmselt ka suurem osa ööst on sisustatud. Asi on seda väärt!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Njah, kuigi to~lge ei ole ehk see, mis ingliskeelne algvariant, ei puudu tal siiski omad va"a"rtused ja sai naerdud mo~lema yle. Järgedega nii ei olnud, need olid nagu yhtlasemad. Ega jah, viit olen no~us vabalt andma, mulle huumor meeldib. Seda nii eesti- kui inglise keeles. Ja Adams seda pakub. Loos on ko~ige meeldivam just see probleemi puudumine. Kui kusagil nagu midagi sellist hakkakski tekkima, siis libiseb autor sellest haruldase kergusega yle ja keerab ko~ik naljaks. Ja see mulle meeldib. Vähemalt Adamsi puhul. Paroolidest nii palju, et kellele nelikymmend kaks, kellele robotid, aga meil koolis oli omal ajal see ko~ige meeldjäävam just kollane. Ja raamatu algus. See, kus Maa kiirteele ette jäi. Edasine oli asja lisa. Mis esialgu ju sugugi tarbetu pole. Noh, hiljem muutub tekst muidugi liigseks, aga esialgu sellist probleemi nagu veel pole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Viimases presidendivalimiste eelses "Kahvlis" küsisid saatejuhid kandidaatidelt pealtnäha absurdseid küsimusi. Kiur Aarma tahtis Rüütlilt teada, et kui vastus on 42, siis mis on küsimus? Rüütel aga ei olnud nähtavasti kommenteeritavat teost lugenud ning nii ta poetaski: "Nelikümmend üks".

Mulle absurdihuumor istub täiesti. Sellega ei ole nii, et korra naerad ning siis unustad. Et MP "The Meaning Of Life" on mõeldud ühekordseks vaatamiseks? Pigem mitte. Ning - absurdihuumorit ei saa viljeleda mitte igaüks, ka selleks on annet vaja

Avaldan ka sügavat lugupidamist tõlkijale, kes on Adamsit suhteliselt hästi edasi andnud. Muideks, mina lugesid tõlke toda varianti, kuhu kirjastus oma käppasid korrektorite näol polnud veel külge ajanud. Trükiväljaandega on mitmeid erinevusi, olgu kas või pealkiri - "Galaktikas hääletaja käsiraamat". Ja Argo Vessmann, viimane lause on seal: "Me võtame kiire suutäie Restoranis Universumi Lõpus".

Teksti loeti eesti keeles

Miks peab igast raamatust väga sügavat mõtet otsima?
Inglise keeles on Adamsit tõesti mõttekam lugeda, mul ses mõttes vedas, et esimene osa sattus originaalis kätte.
Teksti loeti inglise keeles

Ega tegelt eestikeelsel versioonil ka suurt viga olnud. Vähemalt olid naljad veidi selgemini mõistetavad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Veider, et ma polegi veel seda arvustanud. Üldiselt oli see ajuvabadus siiski suhteliselt normaalne, aga kui ma peaks veel mõne sellise veidruse jutti lugema siis ma enam küll viit ei paneks. Douglase huumori eristab Pratchetti huumorist esimese laksuga kohe ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma oskan öelda - klassika. Jättis mulle kustumatu mulje. Seda peab muidugi originaalkeeles lugema - muidu läheb palju kaduma.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus selle sarjaga siis selline lugu, et lugesin halvas järjekorras, nii et esimene osa sattus kätte eelviimasena(või viimasena, mõni aeg on möödas teiste lugemisest, nii et pole ise ka päris kindel). Eks seletatud on kenasti juba ja endal pole eriti midagi lisada. Kindlasti jäi nii mitmeski kohas midagi arusaamatuks, kuna sai loetud originaalkeeles, mis pole veel küllalt hea, et mõista kõiki tema peidetud sõnamänge. Aga meeldis, enamgi kui mõni teine osa.
Teksti loeti inglise keeles

Viimased aastad on olnud nii, et kui keegi hakkab mult kavala näoga küsima, mis on elu mõte, tõmbub mul käsi rusikasse. Naljadega on ju see häda, et ka kõige paremad neist väsitavad ära ja lõpuks hakkavad iseendale vastu töötama. Kuidas siis sellist raamatut, kust on pärit lõpmata palju tänaseks kulunud nalju, hinnata?

Esmalt mõtlesin, et virutan “nelja” - kes pole lugenud, võib lugeda küll, hea väike raamat. Teisalt mäletan selgesti, kuidas ma seda fidonetist allatõmmatud kujul eesti keeles esimest korda lugeda sain. Üsna varsti tuli see raamatuna ka välja ja ma oleksin peaaegu auto alla jäänud, sest tegin raamatu raamatupoes lahti ja ei suutnud pilku sealt enam tõsta, nii et Narva maanteel üks autojuht meeleheitlikult pidureid krigistama pidi. Olin vaimustuses, nagu mitu sõpragi. Raamatust sai nädalaga räbal, rääkisime sõpradega omavahel ainult pöidlaküüdimehe kildusid kasutades. Järelikult esmamõju põhjal peaks panema “viie”.

Et otsusele jõuda, mõtlesin raamatu nüüd uuesti läbi sirvida. Sirvimise asemel lugesin päris korralikult, mitmes kohas mugistasin mõttes naerda ja avastasin, et ma mäletan täiesti uskumatult suurt osa sealsetest naljadest. Kiirtee, vogonite luule, baabeli kala, hiired, ebatõenäolisuse mootor, Maa, Norra fjordid, Marvin. Peaaegu kõike. Järelikult ikka on kõva raamat.Ja tegelikult pole ju paha, et kogu selle jaburduse jaoks on laevamootori kujul olemas ka põhjendus, mida tihti ei ole isegi tõsises pulpulmes.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle jääb täiesti arusaamatuks selle raamatu fenomen. Ei olnud eriti naljakas, ei olnud eriti huvitav. Oli küll aimata, et autor ise nautis enda teksti ja kilde. On levinud arvamus, et vindi ülekeeramine ja seosetu jura kokkukirjutamine annab loole mingi müstilise lisandväärtuse või vaimukuse aura... paraku mitte minu jaoks. Kui roosad prillid eest võtta, siis ei saa mööda tõsisasjast, et see raamat pole tegelikult suurem asi.
Teksti loeti eesti keeles

Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy on humoorikas ulmelugu või ulmesketšide sari. Lugu algab Inglismaal, kus peategelane Arthur Dent püüab kaitsta oma majakest lammutamise eest (selle asemele rajatakse parajasti kiirteed). Ootamatult ilmub kohale tema sõber Ford Prefect, kes teatab, et maailmalõpp saabub mõnekümne minuti pärast.
 
Ford on tegelikult tulnukas, kes töötab reporterina "Pöidlaküüdi reisijuhi" väljaandes ning ta ei eksi. Planeedi kohale ilmub Vogoni tulnukate laevastik, mis hävitab Maa, et selle asemele rajada hüper-kiirtee. Arthur on ainus maalane, kes sellest pääseb, sest osava hääletajana meldib Ford neid mõlemat sekund varem sama laevastiku pardale.
 
Samal ajal aga röövib Linnutee teises otsas galaktika president Zaphod Beeblebrox eksperimentaal-ajamiga kosmoselaeva ning põgeneb, kannul poole universumi politseijõud. Kui nende kahe seltskonna teed juhuslikult ristuvad, siis tuleb välja, et tuttavad pole mitte ainult Ford ja Zaphod vaid ka Arthur ja Zaphodi salapärane kaaslane Trillian...
 
Omamoodi huvitav kogemus on lugeda raamatut, mille suuremad lööklaused on praeguseks juba nii sügaval popkultuuris, et neid teavad ka inimesed, kes Adamsit või "Pöidlaküüdi reisijuhti" muidu nimetada ei oskaks. See pole muidugi otseselt puudus, sest minu arvates ei kuluta liigne kasutamine mitte asja enda väärtust vaid pigem hoopis kasutajat.
 
Asi iseeneses ongi antud juhul jätkuvalt tugev. Veidi ketserlikult võiks küll öelda, et ulmeline osa ei ole siin tegelikult see kõige parem osa. Asjad mis haakuvad otseselt Inglise elu-oluga on lihtsalt kuidagi loomulikumalt parodeeritud. Vaimustav sõnavahetus kiirtee plaanide peitmise teemal või stseen kohalikus pubis hetk enne maailmalõppu on heaks näiteks.
 
Esimesed peatükid ongi seetõttu kõige võimsamad. Kuid kuigi peab tunnustama autori julgust Maa ilma liigse tseremooniata õhku lasta, kaob sellega ka mingi osa sellest kindlast pinnast, mis varem tema huumorit toetas. Kulda leidub ka edasisel teel (fjordide eest auhinna saamise seletamine võtab üsna tabavalt kokku kõik erinevad kultuuripreemiad), kuid harvem.
 
Eraldi võib ka välja tuua, et tegemist on ikkagi eelkõige lõdvalt seotud sketšide koguga. Kuigi autor on ilmselgelt vaeva näinud, et nende vahele ka kandev lugu tõmmata, paistab kogu kremplit koos hoidvat hõbedast teipi ikka siit-sealt. Filmiversiooni lisainfos nentisid tegijad samuti, et loo täiendav tugevdamine ja ühtlustamine oli nende kõige raskem ülesanne.
 
Loodetavasti ei kõla see kõik ülemäära kriitiliselt, sest tegelikult kuuluvad teose parimad hetked ikkagi kõigi aegade tippu. Teisest küljest aga pole nõrgemad kohad mitte ajale jalgu jäänud, vaid kardetavasti pole need kunagi tegelikult väga head olnud. Lugedes ongi hea juba eelnevalt arvestada mõlema poolega.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles