Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977–

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Valguse nimel

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Odüsseia)

Hinne
Hindajaid
4
8
4
3
0
Keskmine hinne
3.684
Arvustused (19)
Silver Sära

Sandri jutustust on huvitav lugeda, ent kahju oli ta pöördumine lõpus poliitilis-ideoloogiliseks (vähemalt näib nii). Ehk mõtles autor kriitikale, mille kohaselt ta "kirjutab hästi, aga tal pole midagi öelda" ja pani "iva" sisse... ei tea.

Tegevus toimub Maale sarnaneval planeedil, mille inimesed on asustanud. Peategelane on sõjaväeosast palka saav autojuht, kelle elu pööratakse pea peale seejärel, kui ta naise juurest kodust leiab teise mehe ning naine ta ära neab. Tegu pole siiski mitte sõnakõlksuga, vaid spetsiifilisi psühhofüsioloogilisi nähtusi perioodiliselt esilekutsuva seisundiga. Needusest vabanemiseks on olemas võimalusi, ent täpselt pole need teada. Peategelane püüab paaniliselt "paraneda" mõistmata, et on vaid ise ettur suuremas mängus.

Kui oleks minu teha, lõiganuks ma lõpplahenduse maha ja arendanuks teemat kuhugi teises suunas ja kindlasti romaanimõõduni välja. Aga lihtne on õpetada... Tore ikkagi, et Eesti autorilt jälle raamat ilmunud ja selline, mida häbeneda pole põhjust.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Päris hästi loetav tükk, kuigi püüdlik Strugackite kopeerimine hakkab kohe silma. No ei ole usutav, et 21 valgusaasta kaugusel luuakse mingisugune 70ndate N. Liidu ühiskonna kloon. Räpasus, sodi, mustus, mingid sõjaväelased, maika väel köögis kruusist kahtlast vedelikku joovad intelligendid, kes kolmeliitrisest klaaspurgist hapukurki peale hammustavad. Jäle. Strugackeid võib mõista, ulmevormis irisesid nad asjade üle mis neile ei meeldinud, aga Sanderit mitte. Kuskil teise poole peal muutub muidu hästijälgitav lugu mingiks sogaks ja lõpp on juba päris tobe. Lühiromaani lugemist ei kahetse, aga ega ta midagi juurde ei andnud. Kolm väga pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Midagi jäi nagu puudu. Üks korralik lõpp vist? Tegelikult oli päris huvitav, ainult et liiga lühike. Ja lõpul oli kiirustamise maik juures. Igatahes jättis hea mulje, mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Neli pluss. Lugedes tekkis liiga palju küsimusi, et kõrgeimat hinnet anda. Strugatskite stiil mulle meeldib ja autor aimab seda vähemalt õhustiku osas korralikult järele. Vendade loomingule on omane ka tegevusmaailma vähene lahtijoonistamine. Neil tuleb see hästi välja, ent Sandri maailm meenutab LIIALT seitsmekümnendate Nõukogude Liitu. "Miilits" korravalve nimena, hädaabinumbrid 01-02-03, isegi taksod, mis on omaaegsete kollaste "Volgade " täpsed koopiad. Muidugi ka slängiväljend "julged poisid" kagebiitide kohta jne. Kirjeldatud planeedi koloniseerijad kopeerivad tõesti täpipealt stagnaaega, ent milleks? Ja kuidas saab kauges tulevikus, kui toimuvad tähelennud 21. valgusaasta kaugusele, eksisteerida nii madal tehniline tase, mis jääb kohati maha meie kaasaja omastki? Raadiovastuvõtjaid, milletaolist tekstis kirjeldatakse, toodeti vist küll väga ammu? Ja milline on poliitiline olukord koloniaalplaneedil, mitu riiki seal eksisteerib? Ent suurepärase õhustiku eest saab teos mult algulmainitud hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ma pole lugenud vendade Strugatskite loomingut ja selle tõttu ei saa ka "Valguse nimel" nende lugudega võrrelda. Õhustik, mis seal loodud oli, tundus tõepoolest imelik ja selline, mida võib näha vanades vene filmides. Algusele heidan ette igavust. Tegelikult võib seda ette heita ka mitmele teisele kohale selles tekstis. Lõpus läks aga kõik nõmedaks. Kuni kartsaheitmise kohani oli veel loetav aga see pime usk, mis mina-tegelast näis täitvat, kui ta kindralist rääkis tekitas tõesti tunde nagu loeks midagi vanemat, kui ees oli öeldud. Midagi, mis on kirja pandud mõnes riigis, kus toimub isikukultus. Mitte eriti tänapäevalik. Ütlesin vist kõik mis öelda on. 3- - .
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Minu maitse jaoks natuke liialt Strugatskite moodi. Strugatskid ajasid oma rida hästi, aga kahest piisab täiesti.
Samas on loo segasus ja unenäoline, visandlik maailm just nimelt strugatskilik - minu jaoks on servadest hägusad nii "Obretšennõi grad" kui "Tigu nõlvakul". Ja ega neilgi kõik asjad yhevõrra hästi õnnestunud.
Sopa, eriti just yhiskondliku sopa kallal ma ei viriseks. Kui inimesed on suutnud seda yle kogu Maa laiali tassida ja alustavad nyyd vähehaaval ka lähiruumiga, mis seal 21 valgusaasta kaugusel ikka nii erilist on.
Aga tekst on hästi tehtud. Ei logise. Mitte mõni koolipoisi katsetus.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Päris tubli saavutus. Miskiks suurteoseks küll ei kvalifitseeru, kuid samas on näha, et autor oskab ja tahab hästi kirjutada. Tubli keskmik. Kõrgem hinne jääb andmata, sest lugu polnud minu jaoks piisavalt köitev, ka jättis see eelnevateski retsensioonides mainit nõrk lõpplahendus pisut nõutuks. Samas ma ei viriseks Sanderi teksti strugatskilikkuse kallal. Tegelikult ei häirinud mind üldse see, et mingis Maast 21 valgusaasta kaugusel oleval planeedil harrastatakse elu, mis iseloomulik kunagisele Nõukogude Liidule. Kindlasti on võimalik sellele mingi suhteliselt veenev põhjus välja mõelda.

Kokkuvõtteks saan rõõmuga öelda, et ilmavalgust on jälle näinud täiesti korralik algupärane ulmeline lühiromaan. Edu autorile edaspidiseks!
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Lihtne on hukka mõista, raskem ehk mõista.

Mulle Kristjan Sanderi looming meeldib... mööndustega, aga meeldib. Mööndused tulenevad just paarist suhteliselt lollist tekstist, mis kirjaniku kontos on. Lühiromaan «Valguse nimel» nende lollide tekstide hulka ei kuulu ning seda on juba ilmselt hindest näha.

Ma ei näe mingit vajadust siinkohal sisust rääkida, sest lühiromaani kümnenda arvustajana saaksin ma sellise tegevusega vaid võimalike tulevaste lugejate naudingut rikkuda. Eelnevad arvustused on hädavajaliku miinimumi juba välja öelnud. Vaidleks pigem eelarvustajatega ning püüaks rääkida sellest mis meeldib ... ja miks meeldib.

Lühiromaani (ja üldse autori uuema loomingu) puhul on ääretult sümpaatne just distantseerumine lääne ulme stampidest. Jah, Kristjan Sander langeb ajuti teise äärmusesse ning kasutab ehk liialt nõukogude vene ulme stampe, mida võhiklikum lugeja siis Strugatskite jäljendamiseks nimetab. Hetkel teeb seda Kristjan Sander praktiliselt ainuisikuliselt ning sestap mõjub selline nõukogude vene ulme tuules loodud algupärane eesti ulme vägagi värskelt. Uskuge mind, midagi sellist nagu Kristjan Sander kokku kirjutab, ükski venelane kirjutada ei suudaks ... ning seda just rahvuslikel põhjustel.

Alusetu on etteheide, et justkui oleks ilmvõimatu kosmoselendude ning köögis maikaväel kuukavate ja pealehammustavate subjektide kooseksisteerimine. Kas te noored seltsimehed teate, et siga inimeses ei muutu väiksemaks, kui teaduslik-tehniline progress seitsmepenikoormasaabastes kuhugi minema lippab. Piisab, kui vaadata seda, mis toimub Estconil öösiti sauna sees ja ümber.

Lühiromaani lõpp oli vast tõesti pisut kiire ja rabe, aga ega see ühiskonnale endale ka eriti kauaoodatud polnud. Autor võinuks ju paarkümmend lehekülge kirjutada selle planeedi hea uue ilma elust-olust, kuid kas see oleks lugejale midagi juurde andnud? Pilt sai ju enam kui selgeks.

«Valguse nimel» pole vist parim Kristjan Sanderi tekst, kuid autori paremate esikolmikusse kuulub see küll. Iseenesestmõista räägin ma siinkohal vaid ilmunud tekstidest.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mõneti raske on mul Kristjan Sanderi tekste hinnata, kuna nad lähevad mul suht ruttu meelest. Olen sageli kimbatuses, püüdes meenutada kuu aega varem loetud Sanderi tekste. Ainuke mis tavalisel meenub, on, et oli ladus ja mõnus lugeda.

Niisamuti on ka selle teosega. Meeles on omapärane, natuke strugatskilik feeling. Ja mõni fragmendike siit ja sealt. Sanderit on süüdistatud süzhee puuduses, võib-olla on selles asi. Igastahes lugeda oli mõnus, sellest ka "4".
Teksti loeti eesti keeles
Tim Hornet

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kirjutamisoskuse puudust ei saa autorile selle teksti põhjal kindlasti ette heita. Ka mingi idee on siin olemas. Aga paraku ei saanud ma absoluutselt aru, miks on vaja sellest ideest kirjutada. Sest minu meelest on see just nimelt "mingi" idee. Jääb tunne et autor kangesti tahaks kujutada niisugust maailma, aga paraku ei tule tal pähe mingeid sündmusi, mis selles maailmas võiksid toimuda või mingeid probleeme mida seal võiks lahendada. Suure punnitamisega on midagi ikka paberile tulnud, aga see ei veena. Jätab külmaks.

Hea et allahinnatult osta õnnestus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Detailideni kirjeldatakse nõukogude trööstitu tööstusolme argipäeva: masendus, lootusetus, räpasus. Just see, mida ma ei fänna. Tekst on segane (vist isegi autori taotlus), aga nii segase teksti tõttu ei teki teosega haakumist. Keskel läks romaan huvitavamaks kui autor keskendus kohaliku fauna uuringutele. Lõpp pani õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Üldiselt meeldis, aga nõukogude temaatika fänn paraku eriti ei ole ja ka minu jaoks oli lõpp väheke lahja või "ebasobiv". Ent tekst ise oli ju kokkuvõttes hea.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Üsnagi absurdne ja raskelt loetav lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite (nt Tigu nõvakul) teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Tursk

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles