Ajakirja ""Loomingu" Raamatukogu" vanad aastakäigud on eesti ulmefännile oluline lugemismaterjal. Bradbury, Strugatskid, Lem, Asimov jne., lisaks veel see nn piiripealne kirjandus nagu William Golding jt. No mida sa hing veel tead tahta! Kahjuks on tänaseks LRi tegiate ulmevaimustus lahtunud, piisab kui meenutada, kui mitu aastat vedeleb selles toimetuses (ning üsna lootusetult) üks H. P. Lovecrafti jutt. Stanislaw Lemi selle koguga on mul veel oma suhe. Leidsin selle vihiku oma vanaema juurest riiulist. Olin selleks ajaks juba paari Lemi juttu lugenud ning seetõttu teadsin kellega tegu. Põhiline on aga hoopis see, et tänu sellele vihikule hakkasin ma üsna süsteemselt LRi aastakäike (ulme otsinguil) läbi sirvima. LRi leidmise häda ongi see, et ta on perioodiline väljaanne ning seetõttu on ta üsna sageli ka raamatukogudes ühes pundis hoopis ajalehtede ja ajakirjadega (mis pole muidugi ka vale), kuigi tegelikult on ta ju ikkagi ka tervikraamat. Ka on neid vihikuid raskem leida igasuguste bukinistide lettidelt. Nii ongi tekkinud sihuke situatsioon, et tekstid oleks justkui eesti keeles ilmunud, kuid reaalselt on neid üsna raske kätte saada. Nüüd siis ka raamatust endast. Sisu ma ei tahakski ümber jutustama hakata: hoolimata minu eelnenud halast, usun ma siiski, et see vihik on (kasvõi suuremates raamatukogudes) ikkagi veel kättesaadav ning iga vähegi end ulmefänniks pidav isik näeb vaeva ja otsib selle üles ning loeb ka läbi. Sest kuigi ma siin Baasis kiidan teinekord igasuguseid sopakaid, mis tõsi(meel)sel maailmavalus ja identiteedikriisis viskleval fännikesel võib igasuguseid terviserikkeid tekitada, siis see raamat tasuks tõesti läbi lugeda. Usun, et juba pan Stanislawi nimi garanteerib taseme (neile, kes mind ei usu). Tasub veel märkida, et Lem on ikka ja jälle Ijon Tichy juurde tagasi jõudnud. Eestikeelne valik on tehtud kahe Lemi jutukogu põhjal: "Kosmrändude päevikud" (Dzienniki gwiazdowe; 1957) ja "Robotite raamat" (Ksiega robotow; 1961). Tõtt öelda ei tea ma kas neist ka mõni Ijon Tichy jutt tõlkimata jäeti. Igatahes vene keeles, kus nad kõik ilmunud on, said paar tükki alles küll Pereka&Plura ajal ilmuda. Igatahes sisaldab see eestikeelne vihik ka Lemi esimese ilmunud Ijon Tichy jutu: "Kahekümne neljas reis". Lugu ilmus (tõsi, pealkirjaga "Kahekümne kolmas reis") Krakowi nädalalehe "Zycie literackie" 1953. a. 27. detsembri numbris. Usun, et see võis ka esimene kirjutatud lugu olla: oma aja kohta on see ikka üsna jõhker küberneetiline spekulatsioon. Ei pea vist meenutama, et sel ajal oli küberneetika sotsialistlikus maailmasüsteemis kodanlik võltsteadus. See "debüütjutt" andis tooni ka kogu hilisemale kosmoserändude tsüklile, "Ijon Tichy mälestused" on juba teisest puust. Kosmoserändude tsüklit iseloomustab just see metsik huumor, millega esitatakse igasuguseid fantastilisi hüpoteese ja olukordi. Aga ideid on igas jutus rohkem kui enamus autorite romaanides, samas on kõik see hästi ja põnevalt kirja pandud. See viimane pole just tavaline humoristliku ulme puhul. Hoolimata üsna palaganilikust meeleolust, on juttudes üleskerkivad probleemid võikalt tõsised, võiks öelda, et need on just noodsmad igavesed neetud küsimused. Selle raamatuga meenub mulle veel ka oma kooliaeg: minu kooliajalajal oli kusagil põhikooli (7-või-8 klassi) lugemikus ka üks selle raamatu jutt ("Neljateistkümmnes reis") sees, mäletan kuidas minu kirjandusõpetaja sellele loole kohusetundlikult ühe tunni pühendas, kuigi ta oli omadega üsna hädas, kuna tema ajuke ulmeni ei küündinud. Tunni lõpuks ta võttiski end kokku ning teatas, et tema arust pole mingit mõtet paberit ja aega säherduse kirjanduse peale raisata. Ise imestasin juba siis, et kes see idioot pani ulmekirjanduse näidistekstiks sihukese (koolilapse jaoks suht) keerulise loo. "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud" on ju veel (lisaks kõigele muule) ulmkirjanduse paroodia, mis mõnuga pilab zhanri stampe ning ise uusi juurde genereerib. Lugege ning soovitav oleks lugemise käigus ka naljsoonel tukselda lasta.