Kasutajainfo

Tiit Tarlap

13.11.1954-24.02.2017

  • Eesti

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Äraneetute pärijad

(romaan aastast 2015)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2015

Hinne
Hindajaid
0
0
1
2
0
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (3)
5.2015

Tarlapi romaanidele näib viimastel aastatel olevat iseloomulik see, et iga järgmine romaan on halvem kui eelmine. Ma ei teagi, kas käesolev romaan on nüüd "Aegade julmast laulust" oluliselt halvem (tegevusmaailma loomine on ehk isegi veidi paremini välja kukkunud), ent parem kindlasti mitte.

"Äraneetute pärijad" ekspluateerib taaskord sedasama Dänikeni "iidsete tulnukate" hüpoteesi, millel põhineb mõnevõrra ka sama autori "Meie, kromanjoonlased". (Tegelikult on see teema teaduslikus fantastikas kajastamist leidnud juba ammustest aegadest peale, kohe meenuvad kummaliselt sarnaste pealkirjadega idasakslase Krupkati "Kui jumalad surid" ja tema teispool raudset eesriiet tegutsenud rahvuskaaslase Ernstingi "Päev, millal jumalad surid".) "Äraneetute pärijates" saabub viimase jääaja lõpu Maale (Tarlapi salaajaloolises nägemuses eksisteerisid sellel neoliitilisel ajastul juba sumerite linnriigid ja muud tsivilisatsioonikolded, mida tänapäeva teadus seostab pronksiajaga) omadega ummikussejooksnud Urri-nimeliselt planeedilt pärinev biorobotitest meeskonnaga kosmoselaev. Biorobotite (või "biomehhide", nagu neid tekstis kutsutakse) eesmärgiks on "kompensatsiooniks" Urril toimunu pärast uute tsivilisatsioonide rajamine teistel planeetidel. Selleks adopteeritakse kiviaja tasemel olevate hõimude väikelapsi ja kasvatatakse nad üles biomehhide salajases baasis. Kasvandikest (kelle eluiga on pikendatud 200 aastani), saavad omalaadsed progressorid, kelle eesmärgiks on Maal "jumalapoegadena" esinedes tsivilisatsiooni edendada...

Vigu on käesoleval romaanil kohe hulgi. Esiteks soolab Tarlap siin üle talle omase hambutu, kibestunud ja nihistliku sotsiaalkriitikaga. Olgu siis tegu Urri allakäiva ühiskonna või sumeri linnriigi siseintriigide kirjeldamisega-ikka lööb välja see autorile omane totruseni ülevõimendatud soigumine tsivilisatsiooni pahede üle, kusjuures mingit mõistlikku alternatiivi ta välja pakkuda ei suuda.

Teiseks romaani kompositsioon. Jääb mulje, nagu oleks autor jõudnud intriigide arendamisega mingisse punkti, kust ta ei osanud enam edasi minna ja siis otsustanud: tõmban sellele kõigele vee peale, las tuleb globaalne katastroof.

Kolmandaks-kõik tegelased, eriti mis puutub biomehhide kasvandikesse, on nii ühesuguse käitumise ja jutuga, et neid on võimatu üksteisest eristada. (Selles mõttes meenuvad veidi Kuu ordu liikmed Veskimehe loomingust.) Asja ei tee eriti paremaks ka see, et nende nimed on Tarlapi loomingule omaselt mingid suvalised tähekombinatsioonid, mis ei taha kuidagi meelde jääda. Peategelaste nimed Osir ja Isis, mille tõelist tähendust autor "puändina" mõeldud lõpulauses seletab, kujutavad endast aga tegelikult väga halba valikut. Nimelt on meieni jõudnud is-lõpulised Vana-Egiptuse jumalanimed tegelikult kreekapärastatud vormid, näiteks "Isis" peaks vana-egiptuse keeles kõlama hoopis Aset või Iset.

Üldiselt kipub Tarlapile olema omane äärmiselt halb worldbuilding-paljudes ta teostes mõjub taustmaailm mingi ebausutava papist kulissina. "Äraneetute pärijates" see probleem nii hull polegi, autori arusaam tehnoloogiast (ühe suure arvuti poolt juhitud biomehhide baas!) jääb küll talle omaselt kuhugi neljakümne aasta tagusesse minevikku. Samas pole sumeri linnriikide ja nendega seotud pärimuste (Eridu oli nende legendi põhjal tõesti asustatud juba enne suurt veeuputust) kirjeldamine kukkunud välja nii totaalselt valesti, nagu näiteks arenenud indiaani tsivilisatsioon "Lõhestusjoones". "Äraneetute pärijate" vast meeldejäävaimaks episoodiks ongi biomehhide kasvandike naasmine oma kiviaegsel arengutasemel koduhõimu juurde ja sealne rõlge reaalsus.

Romaani järelsõna, milles autor ülistab ebateaduslikke seisukohti ja vahutab kibestunult väidetava akadeemilise piiratuse kallal, on muidugi omaette teema, mis mu arvamust romaanist kui sellisest tervikuna ei mõjuta.

Hindest-kuskil 200. lehekülje paiku, kui autor oli oma tsivilisatsioonikriitilise soigumisega väga hoogu sattunud, tundus küll, et see romaan saab "1" või vähemalt "2". Edasi läks aga veidi paremaks, nii et hindeks kokku "3-".

Teksti loeti eesti keeles

Tarlapi uued teosed haaran ma ikka lennult, hoolimata asjaolust, et viimasel ajal (Aegade julm laul eelkõige) on need valmistanud pigem pettumuse. Varem loetu (pean silmas näiteks Tuleriitade ööd jm) on jätnud siiski üldiselt hea mulje ning väike lootus on, et ehk tõuseb autor oma langusest välja ning jätkab hea seikluse radadel. Samas muutub iga loetud teosega see lootus aina väiksemaks ja pärast antud raamatut ma enam ei teagi, mida arvata.

Aga, et mitte liiga ette rutata, alustame päris loo algusest, mis on õigupoolest huvitekitav ja meeleolukas. Leidus kunagi kuskil kaugel-kaugel galaktikas planeet Urr koos enda Urfüüdidest elanikega. Urri kõrgeltarenenud maailma lämmatas aga kõrgtsivilisatsioon ning robotivalitsus ja viimaks koostati seal vähemate arenenud tsivilisatsioonide järeleaitamise leping ehk saadeti teele üks pirakas kosmoselaev, mis pidi avastama mõistusevendi ja vajadusel jätma neid järele aitama mõned biorobotid.

Teose peategelaseks ongi üks biorobotite poolt üleskasvatatud nooruk nimega Osir, kelle nad ostsid tema hõimult sisuliselt talvevarude eest. Esimene peatükk kujutabki esmakohtumist Osiri ja võõrtsivilisatsiooniga ja noormehe lahutamist hõimust. Seejärel hüppab tegevus tubli 20 aastat edasi ja näeme Osirit tolle aja kohta juba igati täiskasvanud mehena möllamas kusagil Sumerite linnriigis. Urri robotid leidsid nimelt, et kõige parem on alustada tsivilisatsioonialaseid järelaitamistunde just esimestes linnriikides. Umbkaudu sealt kohast läheb terve teos ka vabalangusse, ehk autoril käis peas klõps ära ja läks lõputuks tsivilisatsiooni erinevate negatiivsete tahkude käsitlemiseks. Näiteid tuuakse lehekülgede viisi, küll ülikõrgeks arenenud supertsivilisatsioonist, kui ka alles tärkavast orjanduslikust kuningavõimule allutatud ühiskonnast. Ahnus, karjerism, silmakirjalikus, ebaõiglus, allasurumine, ärakasutamine ning alkoholism ja karskus (Tarlap suutis neid mõlemaid ühes peatükis halvustada).

"Ise küsis Osir endalt samal ajal mõttes, kas tõesti on nii, et seal, kus algab tsivilisatsioon, lõpeb inimlikkus."

Või siis: "Tsivilisatsioon ei saa olla midagi muud kui inimvihkajalik - nagu purki pistetud kogumik ämblikke, kel jääb üle ainult üksteist ära õgida. Kõik muu on üksnes silmakirjalikkus, mille varjus oma musti tegusid hautakse."

Oleks siis Tarlapil pakkuda vastukaaluks ka mingeid tsivilisatsiooni ilusamaid hetki, aga tema näeb vaid pimedust. Või oleks tal siis olemas mingi plaan, kuidas saaks tsivilisatsiooni kodustada ja inimnäolisemaks muuta, aga ka viimane on võimatu. Ainus, mida teha saame, on minna ja elada jurtades metsas, see on aus ja pahedest rikkumata elu (veidi ebasanitaarne küll, seda tunnistab isegi Tarlap). Ainus talutav inimühiskond. Sealt edasi algab juba mädapaise areng, mis viib ainult ühe asjani - lõputute kannatuste mereni.

Ehk siis: kahtlemata on tegemist kogu teose absoluutse nullpunktiga ja kui ma poleks pühalikult lubanud Reaktorile arvustuse kirjutada, oleks teos ilmselt ka riiulile tolmuma lennanud. Aga ülesanne kohustas ning hambad ristis järasin edasi. Mõnes mõttes olukord isegi paranes. Olles sellest vaimsest nullpunktist edasi jõudnud, hakkasid isegi mingid intriigid kerima, kerkima põnevus ja tekkima vastasseis Urri robotinimeste poolt üleskasvatatud maalaste vahel. Kuid jällegi! Just siis, kui lugeja on leidnud endas lootuse, et nüüd läheb lahti mõnus vastasseis nii jumalapoegade kui kohalike vahel ja algab vennatapusõda ka jumalapoegade endi leeris, lahendab autor kõik vastuolud kui võluvitsaga lüües. Jumalapojad vajavad lihtsalt omavahelist koosolekut, et taas vendadena teineteisele käed ulatada ning Sumeri mured lahendab autor suure veeuputusega. Jah, te lugesite õigesti. Peale poolt raamatut tegelaste ja intriigide üles kasvatamist uputab Tarlap nad kõik ära, ühtegi neist hiljem isegi mainimata. Olukorra totruse täpsemaks hindamiseks proovige näiteks ette kujutada olukorda, kui GRRM laseb seitsmendas Jää ja tule laulus Westerosel lihtsalt mere põhja vajuda ning esitab seda kui geniaalset lõpulahendust.

Viimane nelikümmend lehekülge lähebki peamiselt päästetööde kirjeldamisele. Ehk kuidas jumalapojad süstikutega veeuputuse kohal lendavad ja kohalikke ohutusse kohta tassivad. Kohati läks see juba niivõrd tuimaks, et lugesin diagonaalis. Kusjuures ka jumalapoegade teema tõmmatakse Tarlapi poolt väga otsustavalt ja järsult kinni, ehk nende baas lastakse õhku ja peategelase edasist saatust mainitakse vaid ühe lausega: – läks tulevase Egiptuse aladele ning hakkas seal jumalaks.

Kuid teose nõrkused ei ole seotud ainult ülesehituse ja süžeega. Tarlapi tekst on selles mõttes hämmastav, et suudab logiseda veel ka pisidetailidest. Nii näiteks jäi mulle selgusetuks, mida need jumalapojad üldse kohalikele siis õpetasid või milles seisnes nende järeleaitamisplaan? Niipalju kui mulle paistis, ei õpetanud nad kohalikele isegi lugemist ja kirjutamist. Isegi vankriratta kasutama õpetamist peavad nad liiga keeruliseks, väites, et enne tuleks ikka kuullaagrid leiutada ja puha. Teose päris viimases faasis üritatakse ühes linnriigis akvedukti ehitamist seletada, aga ka siin on pigem tegemist asjaga, mis peaks tõmbama tähelepanu kõrvale jumalapoegade muudelt mahhinatsioonidelt.Tõelise punkti panevad "Äraneetute pärijatele" aga autori ees- ja järelsõnad. Esimeses tehakse kummardus Dänikenile ning järelsõnas mainitakse pseudoajaloolasi, kuulsaid Archimedese sõjalaevade hävitamiseks mõeldud vaskpeegleid (mille puhul on korduvalt ja korduvalt tõestatud, et need ei saaks toimida) ja viimaks lõpetab Tarlap loetelu rusikaraputamisega teadlaste suunas, kes tema arust üritavad endale kraade taotleda vaid karjääritegemise nimel.

Kokkuvõtteks pean möönma, et selle teose lugemine oli raske nagu mägironimine ilma abivahenditeta ning autoris endas olen ma vähemalt hetkel sama pettunud kui on autor ise tsivilisatsioonis.

Arvustus ilmus esmakordselt Reaktoris: ulmeajakiri.ee/?tuhjade-katega-araneetute-parijad
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles