Mõnikord juhtub, et loomingulise tegevuse materjale jääb hea hunnik üle. Näiteks asub ajakirjanik koostama artiklit, teema hargneb kuhugi algideega sidumata põnevasse ainesesse - aga ei haagi planeeritud sisusse või mahtu.
... kirjuta või järgmine.
"Verihambuline" on eraldi võetuna täiesti kobe raamat, kui aga "Kronošütist" loetud, kipub eelpooltoodu kangesti pähe tikkuma. Sarnasusi jagub peategelasele, mõned kõrvaltegelased korduvad - õndsas teadmatuses eelmise loo lõpptulemustest. Isegi koer hukkub väga tuttavatel asjaoludel. Samas, parem mõnevõrra eelnenut kordav hea lugemine, kui uudne ja kehv.
Kindlasti on uut, olulist ja mängulist. Näiteks saame täpselt teada, kuidas on Eestis ette nähtud püünist markeerida, märkimisväärse detailsusega kirjeldatakse ühe muistse ebamaisuse füsioloogiat kuni suguorganiteni välja. Süžeekäigud, mida ümber jutustada oleks patt, on fantaasiarikkad, muigamaajavad ja provotseerivad. Vanemad valged konservatiivsema maailmavaatega meessoost isikud saavad tõenäoliselt lugedes rõõmsaks. Osade teemade arendused suunduvad kohati eikuhugi, tõmmatakse mõne lausega kokku.
"Kronošütistist" olid üldise rahvusrohkuse juures puudu venelased. "Verihambuline" toob nad sisse, paraku paistavad siin traagelniidid. Kui meeleolukas propagandani pateetiline kirjeldus Kaitseliidust-diversantide-vastu-organiseerumas kõrvale jätta, on vene eriüksust loo juures vaja ainult selleks, et rõhutada meie-mehe suuri erakordseid oskusi ja võimeid. Kuri saab neist mängeldes jagu, jätmata võimalust plakatist kaugemale areneda. Hilisem venelaste teemaline passaaž keerab end silmusesse huvitava võttega, et seda vedav tegelane kannab nime Timerlan Kuznetsov - nali? paraleelreaalsus? Vene sõjaväelased-on-<tsenseeritud>, aga ikkagi sõdurid? Viimane motiiv kipub kangesti ka eriüksuslastele külge jääma.
Küsitava saavutusena on raamatul kaanekokkuvõte/veebireklaam, mis küll äärmiselt poeetiline, aga pehmelt väljendudes eksitav. Oleme jälle teinud sammukese inglisekeelse maksiimi "Never read the covers" poole. Õigupoolest ei vasta selles raamatusisule ükski lause. Eksootilised sõnad on armsad, aga kui miski heitleb "hämarate taigadega", siis kontekstita eeldan millegipärast teatavaid okasmetsi, mitte nõidust.
Toimetamise kallal vingumiseta ka kuidagi ei õnnestu: allolev on _üks lause_, kas keegi enne trükkiminekut seda tõepoolest luges?
"Odaotsad tema kaela suunas rääkisid aga teist keelt ning kuigi ta teadis hästi nördimusest, mis võis olla hõõgvel pärast liigjulgete karistamist, kes temaga nalja olid soovinud teha või tüli üles kiskuda, ei arvanud ta siiski, et nüüd, just nüüd, mil ta oli üksi nottinud viiking-vikerlasi oluliselt rohkem kui keegi teine, söandanuks keegi veritasu meelde tuletada."
