Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937–14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Manfred Kalmsten ·

Vari Albatrossosel

(jutt aastast 2023)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)
Kristjan Rätsep

Aurupungiliku seiklusloo tegevus toimub maailmas, mille tehnoloogiline arengutase vastab umbes meie maailma 20. sajandi algusaastatele (tsepeliinid ja rongid) ja mida regulaarselt kummitab meeltesegadust põhjustav kollane udu (huvitav, kas inspiratsiooniallikaks on olnud 1952. aastal Londonit tabanud mürgine kollane sudu?) Loo (anti)kangelaseks on vananev endine eriväelane Varus, kes palgatakse koos endise tipp-prostituudi Halimega vaenuliku riigi territooriumile diversiooni läbi viima... 
Lugu meenutas mulle mingi aja eest kuuldud kurtmist, et tänapäeva aurupungist on see pungi (mässulise ühiskonnavastasuse) pool erinevalt nt. 1970. aastate autorite loomingust nagu Powers või Jeter puudu. Noh, Kalmsteni käesolev jutt vähemalt selles osas pettumust ei valmista - mõnevõrra asotsiaalse taustaga peategelased, palju vägijookide tarbimist, ropendamist, viiteid narkootikumidele ja seksile (mis küll ainult viidetega piirdusid). Kaunishingedele ses osas vast soovitada ei julgeks. Tegevusmaailm jätab aga väga ägeda mulje ja hoogsale sündmustikule pole samuti midagi ette heita, nii et vähemalt minu poolt kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles
Priit Kenkmann

See lugu on veidi nagu vestern, veidi nagu aurupunk, veidi nagu postapo ja leiab aset Kalmstenile omases räpases ja rusuvas maailmas. Lugu toob meelde sama autori kuulsa „Raske vihma”. Siin loos pole küll vihma, aga on üks kahtlane udu, mis selle maailma elukorraldust defineerib. Udu eest hoiatab autor meid juba esimeses lauses, see hoiab ebamäärase ähvardusena meid kogu aeg oma kütkes ning loo edenedes kerkib udu järjest kõrgemale, vähemalt piltlikult. Selles loos on lisaks udule siiski ka inimtegelased - karmi elukooli läbi teinud mees, kes saab teadlikuks enda teadmatusest, ebakindlusest ja piiridest, ning tugev, enesekindel ja kindlameelne naistegelane, kellel on minevik ja missioon. Mõlemad on Kalmsteni standardsed tegelasetüübid, keda ta tänaseks päevaks üsna hästi tunneb ning kirjutab - see on rohkem, kui saab mõnegi teise autori kohta öelda.

Kui ma midagi siin loos kritiseerin, siis nende tegelaste omavahelist kõnet. See lugu on kaunis dialoogirohke ja seetõttu ei jää märkamata, et vestlused päris inimkõnet just ülemäära ei meenuta, vaid on väga selgelt kirjanduslik nähtus. Ma peaaegu tahaks selle eest punkti maha võtta, aga ma vabandan autorit (ja ennast) välja sellega, et ma kohe arvustuse esimeses lauses võrdlesin seda lugu vesterniga ja kes on näinud vesterni, kus tegelased normaalse inimese moodi räägiksid?

Annan loole hindeks viie pika miinusega – dialoog on nõrgavõitu, aga tegelased on huvitavad ja maailm veel huvitavam. Võibolla võiks autorile ka ebaoriginaalsust ette heita, kuna kõiki selle loo aspekte on ta juba korduvalt mujal kasutanud, aga kui ta sääraseid maailmu meile sama kvaliteediga edasi serveerib, ei kavatse ma liialt kurta. Vähemalt mitte veel seekord.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

 
 
Lugu algab iseäranis igavalt.
Mingi sõjamehe masti mees, eriti osav, eriti karm, kuskil kõrtsis. Sigaretid ja karmide meeste karm jutt. Oh taevas, kas selleks elasin ma nii kaua, et jälle mõnd sellist lugu lugeda ..?
Aga naispeategelase mängu tulles läheb huvitavamaks. Korraga ei ole küsimus ainult selles, kellele karm isane tuupi teeb ja kas keegi talle endale tuupi teha jaksab.
Teksti tekib huvitavus ja lisaks sellele on seal Udu. 
Mõnes mõttes ei midagi erilist, kõik on sellega harjunud, udu lihtsalt on - aga samas võtab see udu inimestelt mõistuse, kui mitte elu, ja toob tolle kirjandusliku maailma ellu. 
Jutt tundub korraga põnevam kui järjekordne kartmatu palgasõduri järjekorde ülesande täitmise jutt.
 
Dialoogid ei ole päris täppi. Nagu on suulises kõnes tegelase isiksust tunda ... aga mitte päriselt. Ootamatud emotsioonipursked vahelduvad täiesti jahedate ratsionaalsustega kõigi vähegi pikemalt sõnasaajate puhul peale Halime (Halime tekst on hea) ning siis tuleb vahele mõni ühelauseline justnagu tsiteerimiseks määratud fraas. 
Filmides kutsutakse seda onlineriks.
Õnneks on sõjasaladus ikkagi huvitav ja mismoodi Varus ja Halime klappima hakkavad, samuti.
 
Järgnev osa on põhimõtteliselt väga kena jälgida, ent seal on tohutu auk, mille serval kõõlun ja ei saa üle ega ümber. 
Udu on väga tore kontseptsioon. Väga hästi välja mõeldud + ka ühes minu enda loos on idee "kui hirmust üle ja läbi minna, pole seda enam olemas". Ja unustamatu "Düüni" mantra, eks ole. "Hirm on arutapja ..."
Aga kuidas on võimalik, et inimesele, kes on udukartmise alusel kasvanud, kes on üdini läbi imbunud ideest, et Udu on õudus ja surm. öeldakse, et vestluskaaslane võib udu sees käia, ja ta usub seda hoobilt?! Ta peaks mitte lihtsalt kahtlema, vaid ideegi otsekohe välja naerma ning arutlema, miks too teine talle nii nõmedat valet räägib? Sest tal on arusaamatud õedad motiiivid!
Mitte "ok, ma võtan selle riski, loodetavasti räägid sa tõtt."
See lihtsalt ei ole usutav. 
 
 Ja kogu maailmakorraldus muutub korraga ebausutavaks.
 
Järgenud rännak on tegelikult hästi kirjutatud, paraja pikkusega ja usutav. Ent kuna sissejuhatus oli nii vale, ei pääse päriselt mõjule. Ning järgnev, kulminatsioon on esitatud niii kähku, et ma ei jõua isegi päriselt sisse elada, õudust ega põnevust tundma hakata, kui juba liigub tegelaste mõte edasi ning päris kena karmi sõdalase ja naispeategelase vahelise lõpustseeni järel ongi lugu läbi.
 
Paljulubav. Tugev idee. 
Aga teostus kipakas. Ositi väga hea. Ositi mis-kurat-see-on
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles