Minu jaoks hästi mõttetu lugu
Selline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen sääraseid isegi lapsena lugenud ja nautinud.
Nii 30 aastat tagasi või nii.
Mitte ühelgi tegelasel pole rohkem kui ühte plaani. Kõik on täpselt need, kellena neis esitati Hoolikalt meigitud ja teaduskonverentsil kohatuna tunduv keskealine daam on väga jõukas ning seal ebatavalist soovi esitamas. Kandiline kohe-näha-mölakas ähvardab piinamisega ning on tegevnats.
Kellelgi ei tundu olevat "olen ülitüüpiline seejasee" -kasti väliseid nõtteid.
Ainus, kes käitub mõnevõrra ootamatult, on peategelane ja tema käitumise ootamatused tulenevad sellest, et me ei saa tema kohta mingit välist muljet ning seestpoolt näib ta erakordselt kiretu isikuna.
Samas ei saa öelda ei selle ega nende lugude, mida lapsena nautisin, kohta, et neis ei sisalduks mõtlemapanevat ainest.
Sisaldub ikka.
Mis on inimese olemus? Kuidas on eetiline sellega toimida, kui olemust saab muuta? Kes tohib otsustada, mis on eetiline, mis mitte? Mis tingimustel?
Need mõttekohad on jutus olemas.
Ja on ka mingi lahedus.
Loo lõpp.
Lõpp oli minu meelest selle jutu parim osa. Parasjagu ootamatu ja sellisena väga nauditav.
Aga enne hakkas lugedes ikka hirmus igav. Mind ei huvitanud ühegi vähegi aktiivsema tegelase saatus. Professor Rudolf veidi huvitas, aga temaga tehti, mitte tema ei teinud. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, tegelaste maailmanägemisest, eluplaanidest - lihtsalt ükskõik.
Selline ei saa minu jaoks hea lugu olla.
Ma otsin kirjanduses teisi kvaliteete.
Selline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen sääraseid isegi lapsena lugenud ja nautinud.
Nii 30 aastat tagasi või nii.
Mitte ühelgi tegelasel pole rohkem kui ühte plaani. Kõik on täpselt need, kellena neis esitati Hoolikalt meigitud ja teaduskonverentsil kohatuna tunduv keskealine daam on väga jõukas ning seal ebatavalist soovi esitamas. Kandiline kohe-näha-mölakas ähvardab piinamisega ning on tegevnats.
Kellelgi ei tundu olevat "olen ülitüüpiline seejasee" -kasti väliseid nõtteid.
Ainus, kes käitub mõnevõrra ootamatult, on peategelane ja tema käitumise ootamatused tulenevad sellest, et me ei saa tema kohta mingit välist muljet ning seestpoolt näib ta erakordselt kiretu isikuna.
Samas ei saa öelda ei selle ega nende lugude, mida lapsena nautisin, kohta, et neis ei sisalduks mõtlemapanevat ainest.
Sisaldub ikka.
Mis on inimese olemus? Kuidas on eetiline sellega toimida, kui olemust saab muuta? Kes tohib otsustada, mis on eetiline, mis mitte? Mis tingimustel?
Need mõttekohad on jutus olemas.
Ja on ka mingi lahedus.
Loo lõpp.
Lõpp oli minu meelest selle jutu parim osa. Parasjagu ootamatu ja sellisena väga nauditav.
Aga enne hakkas lugedes ikka hirmus igav. Mind ei huvitanud ühegi vähegi aktiivsema tegelase saatus. Professor Rudolf veidi huvitas, aga temaga tehti, mitte tema ei teinud. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, tegelaste maailmanägemisest, eluplaanidest - lihtsalt ükskõik.
Selline ei saa minu jaoks hea lugu olla.
Ma otsin kirjanduses teisi kvaliteete.