Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929–22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Rocannon`s World

(romaan aastast 1966)

eesti keeles: «Rocannoni maailm»
Ursula K. Le Guin «Rocannoni maailm. Pagenduse planeet» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (21)

See romaan avab Haini sarja. Planeet Hain on levitanud inimsugu enda ümber Linnutee elukõlblikele planeetidele. Eri tingimustel on inimesed aegade jooksul arenenud erilaadseteks. Ka eri planeetide kultuur varieerub tugevasti. Sarja sündmused saavad alguse 300-400 aastat pärast meid ja sari hõlmab umbes 2500 aastat.

Vaadeldavas romaanis toimub tegevus Fomalhaut II nimetul planeedil. Seal elab mitmeid humanoidseid rasse, arengutase on üldiselt pronksaja ja raudaja vahepeal. Neid rasse uurib Rocannon’i nimeline etnograaf. Mingisugused mujalt tulnud diversandid hävitavad etnograafi kosmoselaeva, tapavad ta reisikaaslased ja hulga eri rassist pärismaalasi. Romaan kirjeldabki võrratult Rocannoni ja kohalike elanike võitlust ülekaaluka vaenlase vastu. Vaenlased võidetakse ja nimetu planeet saab Rocannoni järgi enesele nime.Võitluse käigus omandab etnograaf planeedi algelistelt elanikelt ka midagi väärtuslikku: telepaatia. Tänu sellele planeedile saab telepaatiavõime (Haini) Planeetide Liidus üldkasutatavaks. Romaan on kaasahaarav ning traditsioonilisem kui Haini sarja auhinnatud neljas köide. Muidugi 5.
Teksti loeti vene keeles

Üks väga hea romaan, parimaid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Maani kummmardus Krista Kaerale, kelle kirjastus " Varrak" on jätkanud Le Guini eestindamist. Muide, Meremaa mulle eriti ei meeldi, aga Hain küll.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on iga enesest lugupidav eestlane lugenud ühte Haini sarja raamatut - "Pimeduse pahem käsi". Kuhu minagi pidin pääsema.

Tahes-tahtmata hakkasin Rocannoni lugedes "Käega" paralleele tõmbama - võõrale planeedile jäänud Liiga esindaja satub plindrisse ja leidub üks (või rohkem) heatahtlik kohalik tänu kellele võidetakse lõpuks kõik raskused jne.

Ometi ei tundu hilisem romaan varasema kordusena, ega vastupidi. Le Guin on osanud välja mõelda ja ära kirjeldada piisaval hulgal erinevaid ökosüsteeme, mõistusega rasse ja ühiskondi. Jään lausa huviga ootama, milliseid olevusi kohtan järgmistes Haini raamatutes.

Meeldis ka see, et lõpp ei olnud eriti ülepingutatult happy. Oli lihtsalt selline normaalne lõpp, mis pani ühe inimese Maailmade Liiga skaalal kenasti tema õigesse perspektiivi.

Teksti loeti eesti keeles

Romaan on heaks näiteks, kuidas formaalselt teadusulme atribuutika abil tegelikult imeulmet kirjutada... Minu jaoks isiklikult läks asi liiale siis, kui tarulinnas rääkivad rotid kangelasi päästma hakkasid. Ilma selle taruseikluseta, mis muuseas polnud ka süzhee jaoks mitte millekski vajalik, oleks teos võibolla viie saanud, aga sellega koos pole see mingil juhul võimalik. Üldse on kummaline, et etnograaf mängib mingi üleplaneedilise keele ideega sellisel tasemel ühiskonda kujutades... Eriti loll oli see stseen, kus mingi elukas jõest kinni püütakse ja peategelane keeldub seda söömast, öeldes, et ta ei taha süüa midagi, mille puhul ta pole kindel, kas see järgmisel hetkel juhuslikult temaga rääkima ei hakka. Selles stiilis, jumala eest, meeldib mulle Aldissi "Legends of Smith`s Burst" palju rohkem ;)

13.02.2005: Veel sellest kaelakeevärgist rääkides, "Rocannons World" on jutustuse "Semley`s Necklace" edasiarendus. Jutustus oli minu meelest väga hea, selle romaanivariant aga pärmi täis ja paras jama. Hoiatav näide!

Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest mulle meeldis enam, kui "Pimeduse pahem käsi" (mis oli imho üsna vastik). Polegi vist ühtegi paremat lugu Le Guinilt lugenud.Meeldis just sellepärast, et oli selline stiilne fantasy ja sci-fi ühendus, kogu aeg lugesid nagu "Sõrmuste Isandat", vahepeal aga lasid ringi mehed kaitsekombensoonides ja lendasid helikopterid.Katsun ulmest just vaid sci-fid lugeda, kuid vahelduseks oli selline (heas mõttes) kompott täiesti söödav.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi mõttetu tundus see retk. Ettevalmistamata. Läbimõtlemata. Paiguti jäi mulje, et kas need rtklejad on imbetsillid või siis ei loodagi nad elusana sihtpaika jõuda. Selle raamatu ainuke pluss oli tema lühidus.
Teksti loeti eesti keeles

Algul tundub, et tegu on pretensioonitu(ma) fantasy-seiklusega ja algus on vastavalt laadnalt ja enam-vähem põnevalt kirja pandud. Edasi torkab üha rohkem silma teatvat rabedust ja tooreid episoode. Peamiselt looduskirjeldusest koosnev reisikiri ei suuda enam suuremat pinget pakkuda. Lõpp sai aga väga hea, ning tõstab hinde "neljale". Rohkem ei saa anda - selleks on peategelane üsnagi skemaatiline ja ülitundlik naismees, nagu naiskirjanike teostes tihti ette tuleb. Aga romaan ehk istub tõesti rohkem neile, kellele võimsate looduskirjeldustega tolkinistlikud eksursioonid meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hää. Olin varasemalt lugenud Meremaa seeriat ja Pimeduse pahemat... ning pean ülema, et ei jätnud nad just erilist muljet. Nüüd sain eelarvamusest üle ja hakkasin Haini-seeriat otsast purema ja üllatusin meeldivalt.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on lihtne, rännak läbi võõra ja ohte täis maa, millest suurema osa võiks vabalt kanda ka suure algustähega Maale. Eespool arvamustes rõhutatakse, et tegu on kirjaniku esimese romaaniga ja seega ka kõigi kaasnevate miinuste ja kehvade hinnetega.

Minu meelest toob see ka positiivset paremini välja. Kui tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis on igatahes hästi läinud. Pole "suurte ja igavikuliste mõtetega" üle pingutatud, pole esimesena võetud liiga rasket ülesannet. On olemas lugu, piisavalt põnev, et lõpuni jälgida, ja mõistlik lõpp ja lõpp ise on kurb ja ilus sissejuhatus sarjale.

Eraldi tahaks ära märkida tarulinnas elavad lendlevad vereimejatest "haldjaskängurud", kes olid nähtusena nii sürr, et takkajärgi on just see episood peale lõpplahenduse kõige elavamalt meeles, kuigi süzee kohalt jah, nood õnnetud loomad ei muutnud maailma... aga v-o nad ei tahtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Mõlemal lugemiskorral oli tegu toreda lugemiselamusega. Ilus ja värvikas plaaneediseiklus, mis mõnus lugeda ning samas annab ka mõningast mõttetööd.

Miinuseks eelkõige teatav monotoonsus... noh, et matkavad ja matkavad ja matkavad. Lõpuks jõutakse kohale ning siis laheneb ilmvõimatuna näiv ülesanne otsekui möödaminnes. Plussideks hea kirjanduslik tase ja lummav meeleolu. Samuti meeldis suurepärane science fantasy laadis maailm.

Hinne neli sai pandud just miinuseid ja plusse arvesse võttes. Kirjaniku esikromaanina on tegu väga tugeva tekstiga. Põhiliselt langetas hinde neljaks see, et teiseks lugemiseks oli romaan praktiliselt ununenud ning vabanduseks ei saa olla, et nende lugemiskordade vahele jääb 16-17 aastat. Viieväärne romaan ei unune ka sellise ajavahemiku peale.

Vene keeles on romaani pealkirjaks enamjaolt «Планета Роканнона»... ka sellel tõlkel, mida mina lugesin. Samas esineb ka teisi tõlkeid ning pealkirju «Мир Роканнона» ja «Роканнон». Tõlkijate nimesid vaadates võib oletada, et need viimatinimetud on paremad tõlked...

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Gort Ashryni III osa tõi selle teose jälle meelde. Oli rõõm üle lugeda
Üldiselt mõtlen raamatust samuti nagu eelarvustaja Jüri Kallas, aint et panen ikkagi viie. Mitmed detailid olid ikkagi eredalt mälus alles ka ju!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles