Raamat, mida pean ilma kahtlusteta üheks olulisemaks oma elus. Seni loetutest kõige mõjusam ja ehmatavam düstoopia kirjanduses üldse. Endise Nõuk. Liidu kodanikud leiavad raamatust võib-olla rohkemgi kui vabas maailmas sirgunud.
On aasta 1984. Maailmas on 3 riiki kes lakkamatult omavahel sõdivad. Peategelane Winston Smith elab ühes neist, on parteilasest siblija, kes toimetab ümber juba ilmunud ajaleheartikleid, millest reaalsus ette jõudnud on. Ümberringi on pidev kahtlustamise õhkkond, sest Suur Vend jälgib sind! Kogu seda ühiskonda toidavad teleekraanid, mille kaudu inimesi nende kodudes samaaegselt jälgitakse ja juhitakse, vihkamise minutid, vanemaid üles andvad patriootidest lapsed, newspeak. Kusagil elavad veel proled. See, mis lugeja silme ette manatakse, on tõeliselt haige ühiskond. Kuid kindlasti võimalik arenguvariant ka 50 aastat hiljem.
Romaan avanes n.-ö. teisel lugemisel, sest esimesel korral köitis peamiselt süzhee. Teine kord oli juba silma ka detailidele ning filosoofiale. Viimasest siin igatahes puudu ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Tundmatu Arvustaja

13.01.1998, kell 08:30

Oh neid hubaseid talveõhtud koos BBC-ga! On aasta 1984, "Orwelli aasta", ja järjejutuks on "1984". Kui kristalselt aus olla, siis väga sügavat muljet mulle romaan ei jätnud. :-( Tookord (1984) paistis jutt veidi abstraktsena. Üldiselt on kombeks Orwellist ja tema "1984" rääkides kombeks vihjata N. Liidule. Minule isiklikult tundub, et "Loomade farm" on rohkem Liidu-teemaline kui "1984". Liiga erinev on romaanis kujutatu "nõukogude tegelikkusest" ja vaevalt, et Orwelli romaan siis (40.nadate lõpus) oleks sellise resonantsi tekitanud, kui kujutanuks endast vaid "antisovetishtshinat", mida "külma sõja" ajal ilmus Läänes tonnide kaupa. Liidus jäi romaan kuni Hrushtshovi "sulani" pea-aegu et tundmatuks ja laiemalt hakkas vist levima alles Leonid Iljitshi aegse "samizdati" buumi ajal. Romaani tegigi (minu arvates) silmapaistvaks see, et seal ei kirjutatud (Lääne inimesele) lugusid kaugest "barbarite maast", vaid tegevus toimus tuttavas, koduses Londonis, millest Maailmariigi pealinna asemel (milleks kaugel 48.-ndal enamus britte seda ikka veel pidas) oli saanud halduskeskus Okeaania kolmandal lennurajal... Vihje ilmselt komentaare ei vaja! Tegevus toimub totalitaarses ühiskonnas, kuid see pole Stalini totalitarism! Ei, see on KOHALIK totalitarism, Lääne totalitarism. Selgel ja äratuntaval kujul. Nii äratuntaval kujul, et paljud uurijad peavad romaani "1984" selleks verstapostiks, millest alates algas vasakradikalismi populaarsuse langus Lääne haritlaskonna aga eriti noorsoo seas. Võib-olla on meil praegu raske tollast maailma mõista... kirjutati ju ainult 10 (kümne) aasta jooksul (1938-48) ajalehed ja ajalooõpikud (ja mitte ainult Liidus) kolm korda ümber. Igatahes pole Orwell sugugi nii üheselt ja lineaarselt tõlgendatav kui paljudes (eriti pärast 88. aastat Ida pool Elbet välja antud) raamatute ees-ja järelsõnades kirjutama kiputakse. Mulle paistab, et lisaks kõigele muule on tema "1984" ka eneseirooniat. Pisut. Ütlesin, et esimesel tutvumisel ei jäänud mulle "1984-st" eriti sügavat muljet. Tõsi. Ootasin midagi teravalt nõukogudevastast, midagi Nõukogude Liidust anno 1948... Olen hiljem romaani kõigis kolmes kohalikus (kahes "rahvastevahelise suhtlemise" keeles ja maakeeles) läbi lugenud ja iga lugemisega on arvamus tõusnud. Seda ei juhtu just sageli. Ja veel... Lugedes seda soppa, mida viimased kümnendid on toonud nn "progressiivse ulme" sildi all rahva hulka, lugedes tainapeadest "maailma"parandajate"" vaimustunud sõnavõtte nende soperdiste puhul; mõtlen: aeg oleks uuel Orwellil käised üles käärida, klaviatuur mugavamalt ette võtta ja ütleme "2089" valmis treida. NÄIDATA neile noorukestele tattninadele SEESTPOOLT seda paradiisi, millest nad oma mõttelaiskusest väärastunud ajudega unelevad.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sven Vabar

14.01.1998, kell 03:11

Vaevalt, et Orwell oma raamatutega midagi mingi kindla riigi kohta öelda tahtis. Siis ta oleks töötanud ehk mingi ajalehe kolumnistina, mitte kirjanikuna. Nõukogude ühiskond andis mehele ehk mingi algimpulsi "Loomafarmi" või "1984" kirjutamiseks, kuid mille kuradi pärast pidi Orwell kirjutama raamatu mingist riigist! Lugedes lehti tekkis tal Orwellil, ma arvan, mingi algne ideesähvatus, sealt edasi aga liikus ta mõte täiesti uusi, kõigile teistele inimestele tundmatuid radu pidi. "1984" on kirjandus ja sellena tuleb seda ka vaadelda. Mitte metafoorses vormis ja pikalt lahti kirjutet ajalehe juhtkiri. Asi iseeneses. "1984" oli minu jaoks õudusromaan. Ei ükski Kingi raamat ega ükski õudusfilm pole pannud mind tõeliselt kartma, "1984" aga küll. Orwell on mõnes mõttes masohhist, et ta midagi sellist julges kirja panna, midagi niivõrd totaalselt masendavat, rusuvat ja surmahirmutavat. Hea raamat. Tõelise kire ja tundega kirjutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Karin Laur

17.02.1998, kell 20:13

Polegi suurt midagi lisada... vahest ainult seda, et "1984" on üks vähestest teostest, mida on õnnestunud ka ideaalilähedaselt ekraniseerida. John Hurt peategelasena on tõesti mõjuv. Orwelli idee on õige - kõige suurem oht inimese eksistentsile peitub temas eneses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Maniakkide Tänav

3.03.1998, kell 13:21

Kehv. Paneb imestama, et keegi seda õudukaks nimetas. Kummitab tunne nagu Obrutshovi puhulgi, et need kaks - ´84 ja "Loomade farm" on ühe idee topeltesitus.

Teksti loeti eesti keeles

kuits

17.03.1998, kell 06:23

Raamat 5-. Film oli tõesti täiesti raamatuga võrreldav.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Siim Espenberg

10.07.1998, kell 13:26

"1984" minu käest maksimumhinnet ei saa, kuigi ta jättis tõesti sügava mulje. Nii ilgelt haige ühiskond, et käis lausa närvidele. Mõelda, kui selline kunagi tulevikus tekiks. Õudne! Ees kõik juba ära räägitud, nii et mul nagu midagi rohkemat lisada ei olegi.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

12.05.1999, kell 17:59

Kõigepealt on tegemist suurepärasel kirjanduslikul tasemel romaaniga.

Teiseks on "1984" ilmselt üks neist teoseist, mida "iga intelligentne inimene peaks lugenud olema", kui tsiteerida kirjanduse õpetaja lauset Tammsaare kohta. Seda on raske jätta võrdlemata A- Huxley "Brave New World`iga" ning silma torkab, et võrreldes BNW-ga on "1984-s" ühiskonna kontrollituse aste mitu korda suurem. BNW-s on pärast suuri vapustusi saavutatud siiski üsna suur stabiilsus ainelise heaolu taustal, "1984-ja" ühiskonnakorraldus aga toidab ennast ainelisest kitsikusest ning igikestvast sõjast. Mitte midagi pole mailmas muutunud "1984-ja" kirjutamise ajast selles mõttes, et ikka veel on selles romaanis kirjeldatud ühiskonnakord tõenäolisem, kui BNW oma. Ja ilmselt ka jääb tõenäolisemaks, sest läbi sajandite ja aastatuhandete on valitsejad siiski oma riike kontrollinud rohkem piitsa kui prääniku abil - see paistab olema inimmõistusle kui sellisele ürgomane.

Ulmekirjandus on täis ideid kollektiivsest ühiskonnast, ühtesulnud individuaalsuste kogumist ning "1984" on ka selles suhtes oluline romaan. Selle poliitiline põhimotiiv - pideva sõja taustal inimeste muutmine hingetuiks, mõtlemisvõimetuiks, pimedaiks käsutäitjaiks on kandvaks liinikis nii G. Beari "Hardfoughtis" kui ka paljudes muudes teostes. Idee on põhiolemuselt fashistlik, selle väikese erinevusega, et tavaliselt rahvust asendab inimkond. See käib muide ka Asimovi Gaia kohta, mida Good Doc on üritanud kujutada kõigiti harmoonilise kollektiivina. See käsitlus ei saa olla veenev, sest üldist harmooniat lõhkuvatele isikuvabaduste ning edasiviivale loomulikule konkurentsile võlgneb igasugune ühiskond niisuguse pisiasja nagu arengu - nii Gaia kui "1984" on surnud lõpud, mis on määratud varem või hiljem langema stagnatsiooni.

"1984-s" on säilinud rahvuste või vähemalt rasside piirid, kuid nähtus ise on sama. Seetõttu on meil ka raske öelda midagi romaanis kirjeldatud ühiskonnakorra kohta - nimetatakse seda inglise sotsialismiks (ingsots), kasutab ta fashistlikke ideid ning samal ajal on ühtviisi kaugel nii 20. sajandi fashismist kui sotsialismist. Käsitlus sellest vaatenurgast on mõttetu ning see on ilmselgelt autoripoolne eesmärk, kuna sarnased ühiskonnakorraldused lasi ta tekkida ka Euraasias ja Ida-Aasias hoopis teistest ideoloogiatest lähtudes. See pole ei sotsialism ega fashism, see on autoritaarsus kõige räigemal kujul ja ainult see.

Teose teist poolt, Armastuseministeeriumi seinte vahel toimuvat lugedes tuleb meeles pidada, et seal lõpeb fantastika. See kõik on juba olnud, see on toimunud kümnete, sadade, tuhandete inimestega, kuni mõneks ajaks vabastamiseni välja.

26.06.2005: Järelarvustaja I. Kermi lugedes ei saanud jätta käesolevat lõigukest lisamata. Vaadake, noored sõbrad, kes te NSVL all elanud pole. Selliste rezhiimide üks eesmärke ongi panna inimesi unustama... Sest on asju, mida unustades inimene enam päriselt inimeseks ei jää. Kui nüüd mõni inimene hakkab tõmbama paralleele Nõukogude Liidu või tänapäeva USA vahele Patriot Act`i näiteks tuues, võib vaid kurbusega tõdeda, et midagi on Beria verisel dünastial ka korda läinud. Jumala eest, ma väga palun, ärge ajage segi päevapoliitilisi mullistusi ning aastakümneid kestnud kümnete miljonite inimeste tragöödiat!

23.07.2016: ja ei mäletagi mingit Patriot Acti enam keegi. Küll aga on päevauudistes Türgi, mille putšijärgse režiim kasutab Fetullah Güleni täpselt samuti nagu "1984" võimurid Emmanuel Goldsteini. Eks näis, mis sellest saab.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

5.11.1999, kell 21:13

Liiga haige ühiskond. Orwell seda vist ei mõistnud, aga lõputu sõda kurnaks ühiskonna välja ning see variseks kokku. Totalitarism jääb lõppkokkuvõttes alla demokraatiale, mistõttu Aldous Huxley "Hea uue ilma" realiseerumine on tõenäolisem. Mina võtsin seda raamatut pigem Stalini- või Hitleri-aegse loona: kunagi oli nii... Väga masendav. Orwell oligi seda vist mõelnud hoiatusromaanina, mispärast jääb viis; kui teaksin, et see ongi tema tegelik arvamus tulevikust, oleks neli.

Ühiskonna nii suure kontrolli all hoidmine nõuab tohutult ressursse, näiteks elavjõudu. Ka ei saa valitsus enam aruandeid usaldada, kuna ilmselt võltsitakse ka neid, et plaanid näiksid täidetutena. See tekitab valitsuses eksliku tunde, et rahvas tuleb toime järjest vähemaga. Varem või hiljem ei saa valitsus enam hästi hakkama. Kui siis juhtub Suur Vend vahetuma (rahvale seda muidugi ei öelda), võib uus SV hakata ressursside säästmiseks kontrolli lõdvemaks laskma nagu Gorbat$ov. See ähvardab riigi kokkuvarisemisega nagu NSV Liidus.

Nüüd muudan hinde siiski neljaks, sest Olev Remsu "Kurbmäng Paabelis" oli tükk maad parem. "1984" on käsitletav "Kurbmängu Paabelis" järjena (just sedapidi) ning sel moel nad täiendavad teineteist.

Teksti loeti eesti keeles

Katariina Roosipuu

6.11.1999, kell 16:24

Teksti loeti inglise keeles

Erkki Lindpere

21.12.1999, kell 06:23

Braavo! Kui ma seda lugema hakkasin, ei osanud ma üldse ette kujutada, et selles raamatus kirjeldatud ühiskond võib nii haige olla. Ja selline tunne tekkis juba esimese poole lugemisel, mis oli köömes võrreldes esimese ja teise poole summaga. Ei tea, kas seda teist poolt saab päris ebafantastikaks :) nimetada. Mina pole küll nende asjadega kursis, aga ma ei usu hästi, et tegelikkuses on piinamistega nii kaugele mindud. Nad ju ei rahuldunud piinatavate ülestunnistustega (tõesed või mitte), vaid alles ohvrite sisemise mina pöördumatu muutumisega, Täieliku murdumisega, mille järel ohver tapeti. Ja kõike seda vaid selleks, et nautida pärastist võidujoovastust, piiramatut ja täielikku võimu indiviidi üle.Vastuseks Taivo Risti küsimusele - see oli ju raamatust välja loetav - väljaandjat kui sellist ei olnud. Poepidaja, kes Winstonile toa üüris oli Mõttepolitsei agent. Teise osa lõpust ja kolmandas osas selgus juba, et tegelikult oli kontrollituse aste tohutult suurem, kui Parteilastele tundus. Kardeti unes rääkimist, kogemata vale näoilme näitamist teleekraani ees ja muid asju, aga nagu selgus, oli see Parteile osaliselt ainult mänguks. Tegelikult isegi mõjutati inimeste unenägusid mingi hüpnoosi teel (või suudeti neid kuidagi jälgida, päris täpselt ei saanud aru).Millises mõttes on O`Brieni-sugused ühiskonna lootuseks? Tema oli ju see, kes viis läbi piinamisi lihtsalt piinamise pärast.Vennaskonda ilmselt olemas ei olnud. Ühegi kolme ühiskonnakihi hulgas.1) Prolede puhul oli see ilmselt peaaegu võimatu, nemad ei teadnud milline oli elu olnud varem ja ei osanud paremat tahta. Siiski - Partei ise arvas, et proled on lihtsalt tühi koht ja selles mõttes oli Winstonil õigus, kui ta arvas, et ainus lootus on proled.2) Välisparteilaste hulgas oleks see võinud tekkida Winstoni tüüpi ja Julia tüüpi inimeste hulgas, aga:Winstoni-sugused oleks varem või hiljem vahele jäänud - nemad olid siiski lapsepõlves tunnetanud seda teistsugust elu ja ei suutnud lihtsalt kõigega ära harjuda, paratamatult oleks mingi väike viga neid hukutanud.Julia tüüpi inimesed olid juba Okeaanias sündinud, nad olid lapsest peale harjunud sellega, et on olemas mingid tobedad reeglid, millest enamikku on mõtekas eeskujulikult täita, võimaldades sellega suurematest reeglitest kõrvale hiilimise. Nemad oleksid suutnud kauem vahele jäämata vastu pidama, kuid nendelgi puudus võrdlusmoment teistsuguse, parema, eluga - neile oli tähtis mitte Partei kukutada vaid teda mõnes kohas veidi ninapidi vedades üritada käesolevat elu nautida.3) Siseparteis aga olid puht-fanaatikud, kes ise uskusid seda süsteemi, mille heaks nad töötasid, seal ei oleks saanud midagi juhtuda.

Teksti loeti eesti keeles

Misfit Creep

24.04.2000, kell 19:46

Mees teadis mida ta teeb ja tegi seda hästi!

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

27.05.2000, kell 21:02

Enn Hunt

14.08.2000, kell 16:42

nigu nõukogude liit!

Teksti loeti eesti keeles

Kalev

2.10.2000, kell 11:44

Midagi oli mäda siin Rooma riigis... Ja õnnetuseks sattus se minu lugemislauale...

Teksti loeti eesti keeles

Lumemees

26.12.2000, kell 02:04

Legendidega teos. Orwelli poliititlisi vaateid arvestades igati programmiline ning ideeline, samuti oli sisu mitmetahuline. Oli aga asju, mis hairisid: mitmest asjast ei saanud aru(kas vennaskond siis eksisteeris voi mitte, miks miks peategelane nii donkihootelikult äpu oli, ja kui valitseva klassi söja valjamötlemise idee ja koik muu oli vaid seetottu, et oma huvesi säilitada, siis miks oli neil veel vaja poliitilisi vaenlasi enne tapmist ymber kasvatada jne.)samuti oli köik nagu ära vastatud, ei olnud enam mingit edasimotlemise vöimalust antud: säärane yhiskonnakord on lihtsalt haige ja köik. Orwelli esseesi (eesti keeli "Vaalaskala köhus") lugedes näibki, et kuigi O. loomulikult ei saa syydistada lolluses, naib ta liialt uskuvat yhtesi lahendusi ning on liiga oma ideedes kinni.(näiteks uskumus kohe puhkevast revolutsioonist inglismaal peale Teist maailmasöda)Ilmselt on asi ka selles, et seda teost on nii palju kiidetud, et see on mingil määral avaldanud juba negatiivset möju, inimesed loodavad sellest teosest imet. Ei saa lisamata jätta, et Huxley Hea Uus Ilma realiseerimist pean töenäolisemaks.

Teksti loeti eesti keeles

ichi

15.01.2001, kell 14:19

Üka parimaid antiutoopiaid, mis kirjutatud.

Teksti loeti eesti keeles