Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett · Neil Gaiman ·

Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Head ended»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Hinne
Hindajaid
29
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (36)

Sedapuhku siis Pratchettil kellegi Neil Gaimaniga kahasse kirjutatud raamat. Mida on pisut ka tunda ja mitte halvas mõttes. Kui standardset Pratchettlikku absurdihuumorit leidub selles tykis võibolla marginaalsed madalamas kontsentratsionis kui tema Discworldi lugudes, siis selle eest on lugejat õnnistatud (vähemasti raamatu esimeses pooles) pisut koherentsema ja haaravama syzeega kui see Pratchettil tavaliselt välja kukub.

Raamat ise on ei millestki muust kui maailma lõpust. Ja nagu kellegi prominendi kommentaar raamatu esikaanel selle kohta ytles, et nii lustakat maailmalõppu meil nagu ei olegi veel olnud. Juba alguses ära toodud tegelaste nimistut lugedest saab hea kõhutäie itsitada - terve pesu deemoneid, ingleid, langenud ingleid (ja ingleid, kes mitte niivõrd ei langenud, kuivõrd lihtsalt liuglesid omal ebamäärasel moel vaikselt allapoole), prohveteid, okultiste, sataniste ja loomulikult Antikristus Adam, kes põrguliste poolt maa peale saadetakse, kuid hällis kellegi raamatupidaja võsukesega segamini aetakse. Neli Maailmalõpuratsanikku - Surm, Sõda, Nälg ja Saastatus (Katku asendaja) sõidavad hobuste asemel ringi vihaste Harleydega, mis annab uue ja märksa otsesema tähenduse terminile Põrguinglid.

Põhilisteks peategelasteks on võitlevate poolte - Paradiis ja Põrgu - poolt maa peale saadetud agendid ingel Aziraphale ja deemon Crowley, kes inimsugu vastavalt siis pyhaduse või patu suunas ärgitades oma igapäevast leiba teenivad. Mis neil kuigi hästi välja ei tule, kuna inimsugu oma mitmekesisuses annab silmad ette nii keskmisele kuradile kui inglile. Kui põrgu Hispaania Inkvisitsiooni eest Crowley``le (kes tol aja jah tõesti juhtumis Hispaanias viibis), kiitust avaldas ja too siis huvi pärast vaatama läks, et mis asi too niisugune on, läksid tal silmad ikka õige suureks pähe. No ja nii edasi.

Raamatu teine pool, eriti lõpuosa läksid kyll pisut hyplikuks kätte aga viie saab see tykk sellegipoolest. Kui siis ehk õige tillukese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

mis mul ikka enam lisada :) VÄGA hea raamat. lõpp tuli mulle isegi kuidagi ootamatult...loomulikult pratchetti võrratu must huumor ja väga hea süzhee!kindel must buy, kui ainult kätte juhtuks.
Teksti loeti inglise keeles

Pratchetti must huumor? Hmm ... selles on küll omajagu sarkasmi ja irooniat (mis teatvasti on kaks komponenti, millest koosneb huumor), kuid selle sünge varjund on pärit kindlalt Neil Gaimani sulest. Pratchetti huumor ei ole kunagi olnud tõeliselt julm. Kui see selleks -- kahe peale on on nad kokku kriipsinud tõelise meistriteose, mis lõupks küll pisut ülepeakaela laheneb, kuid kuna algus oli niivõrd hea, võib selle neile andeks anda. Ilmselt selle raamatu kõige silmapaistvam osa on karakterid -- erinev ingellik / deemonlik kontingent, kes ise ka täpselt ei tea mille pärast nad omavahel tülis on (sealjuures pole inglidki mingid paipoisid ja vastupidi). Aga jaa -- igatahes on kekseteks tegelasteks ingel Aziraphale ja deemon Crowley (madu, kes sokutas Eevale õuna pihku). Kumbki neist ei pea täielikult õigeks oma bosside seisukohti ja lisaks sellele kutsutakse mõlemat "assimileerunuteks" ("gone native"). Neile meeldib Maa, neile meeldivad inimesed ja mõlemal on suht lõbus -- aastatuhandete vältel on nad omavahel kembelnud ning samas koos ära joonud ilmselt lugematuid liitreid alkoholi -- nimelt on mõlema lemmikharrastuseks saanud teoloogilised vaidlused ja kellega veel olek neid parem maha pida, kui mitte oma lemmikvaenlasega. Ootamatult saab Crowley korralduse sokutada Antikristus Adam kellegile ja see muudab ta äärmiselt morniks -- tähendab ju Antikristuse tulek maailma lõppu. Viimases kimbatuses läheb ta Aziraphaele juurde ning räägib talle oma murest. Koos lepivad nad kokku, et kasvatavad kahe peale Adamist tavalise poisi, lootuses, et tema võimed ei löö välja ja maailmalõpp jääb ära. Lõpuks maailmalõpp jääbi ära, kui sekeldustel ja ootamatutel pööretel ei kipu kuidagi lõppu tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Üks paremaid raamatuid, mida Pratchettilt olen lugenud. Kindlasti on selles suur teene ka Neil Gaimanil. Selles raamatus on kindel süzee ja tegevusliin, mida tihti Kettamaailma raamatutes ei kohta. Muidugi on selles raamatus järgu võrra vähem kildu visatud, aga ka see tuleb kasuks. Kettamaailmas kohati naljade konsentratsioon liiga suur.

Raamat hakkab pihta väga hoogsalt, kohe aetakse pratchettlikult kaardid segamini, ning hääd plaanid hakkavad viltu vedama. Ja nii kapatakse raamatu algusest tuulekiiruselt lõpuni. Tempot igatahes jagub. Kuigi raamatu lõpp on kuidagi ülepeakaela kirjutatud ja tundub natuke ka otsitult ja pingutatult, ei kahanda see väga head muljet raamatust. Kahtlemata on tegu parima Pratchettiga mida olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Nii hea, et ei viitsi kirjas kirjutada ega sõnas seletada sest vaevalt suudan seda edasi anda. Ja milleks peakski, soovitan, lugege ise siis näete millest jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene arvustus on pühendatud oma þanri suurmeistrile.
Teos ise on lihtsalt hea - mitte vapustav. Võiks öelda, et lõpp oli juba algusest saati suures osas ette ennustatav. Siiski viis. See oli meeldiv vaheldus Kettamaailma tekstidele, mida suurtes kogustes tarbima ma küll võimeline pole.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles

Head ended ehk lõpule jõudnud pea või siis lõpppea on tegelt lõpphea raamat. Sellist toredat eshatoloogia kirjeldamist või maakeeli lõpuaega võiks ju suisa ootama jääda! Või ehk parem mitte, las Pratchett kahasse Gaimaniga või siis vastupidi kirjutaks veel miskit sama hääd.

See raamat taastas minu usu Pratchettisse. Et lool võib olla ka sisu. Omajagu teenet selles kaheldamatult Gaimanil.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin. Yhe jutiga. Ilma magamata. Hea oli. M6tlesin, et peaks ehk kohe yle lugema, kuid siis jäin k6hklema. Suutsid ju härra Pratchett ja Gaiman kahe peale hea ja loeatava loo kokku kirjutada, kuid ega seda va iva kyll just jalaga segada ei olnud. Hinne on kyll kindlasti viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt olen Pratchetti juba pisut liiga suurtes annustes manustanud. Kohati kipub tema huumor igatahes ära tüütama. Minu arvates ei ole tegu päris nii hea asjaga nagu Discworldi paremad palad.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on tegemist näitega, kus üks tõlkija poolne kommentaar võib muidu väga hea raamatu lugemise täielikult ära rikkuda. Eks tuleb hiljem originaal kuskilt muretseda ja uuesti lugeda, siis ehk paraneb ka hinne. Praegusel hetkel ei kutsu igatahes mitte miski teost uuesti lugema.
Teksti loeti eesti keeles

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles

Aplaus Bravo Bravissimo! See on nüüd mu lemmik Pratchett Mordi kõrval. Oli tunda et seda raamatut on kaks autorit kirjutanud, erines kettamaailmast piisavalt. Huumor oli suurepärane. Lõpp oli küll raamatul nagu veidike punnitud, aga ei rikkunud seda ära. Kindel viis, ilma igasuguse kõhkluseta.
Teksti loeti eesti keeles

Enamike eelpool arvustanute vaimustust ei jaga, maha aga ka päris ei laida. Nelja võib sellele loole anda küll...
Teksti loeti eesti keeles

Veidi teistmoodi. Pratchett nagu Pratchett ikka, kuid uus nurk ning kange tahtmine piibliga tegelema hakata, et uurida, kui palju seda ja kui palju muidu lahmimist-pratchettismi sees.
Teksti loeti eesti keeles

Standartse süzheega Pratchetti romaan, ainult et tegevus on toodud meie maailma. Alguses ilgelt naljakas, lõpp keerab apokalüptiliseks, viimased read on lüürilis-nukrad. Väites, et paradiis on igav ja põrgu huvitav, pole küll midagi originaalset ega naljakat. Gaimani üksinda kirjutatud teoseid ma lugenud pole, nii et tema stiili või osalust ma analüüsida ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchet ja Neil Gaiman tulid idee peale kirjutada kahasse üks romaan kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Pratchett oli siis oma "Kettamaailmaga" juba üsna tuntud tegelane, Gaiman seevastu mitte eriti. Loomulikult ei osutunud see mingiks takistuseks ning töö võis alata. Paar aastat hiljem oligi valmis "Head ended", millest enamuse kirjutas valmis Pratchett ning vähemuse Gaiman. Esimene võttis enda peale ka esialgse toimetamise. Niipalju siis raamatu saamisloost. Sisu kohta võib veel mainida, et tegu on igati lõbusa asjaga, mis parodeerib kõvasti igasuguseid maailmalõpu asju. Enamasti ka üsna nauditaval ning teravmeelsel kombel. Kindlasti tasub lugeda kõigil, kes naudivad hästi tehtud kirjandust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline veider ja mõttetu, ei ajanud need naljad kuidagi naerma ... Tea, kas see oli kaasautori mõju - hoopis teine stiil. Võrreldas tavapärase Pratchettiga oli igav.
Teksti loeti eesti keeles

Hüva oli. :) Lugesin paar aastat tagasi läbi aga see on küllalt hea(minu mäletamise järgi :S), et võib sellele viie ära panna, ilma et uuesti läbi hakkaksin lugema(võib olla uuesti läbi lugedes enam viite ei paneks, nagu ühel teisel raamatul). :D
Teksti loeti eesti keeles

"Ameerika jumalate" põhjal tundub, et koostöö Pratchettiga mõjub Gaimanile hästi. Ja Pratchetti Kettamaailm, mis mulle yldjoontes kyll meeldib, kipub tootmisliini tagumises otsas maha käima, sestap mõjub "Good Omens" värskendavalt. Kas ta just parem on kui iga muu Pratchett, aga suur osa Pratchetteid on märksa lahjemad.

Teksti põhihäda on see, et mõlemad autorid loodavad liiga palju koomika tulevärgile. Seeläbi muutub tegelik syndmustik ajuti hakituks ja seda on äärmiselt raske jälgida. Kõik naljad ei ole alati uued ja osa neist on liialt kinni kohalikes oludes, et võõramaalane neist midagi mõikaks. Aga lõbusat leiab siiski hulgi.

Ehkki pean tunnistama, et esimesel lugemisel naersin end laua alla, kuid hiljuti, kui hakkasin otsima kohti, mida inimestele ette lugeda, polnudki neid nii väga palju. Aga oli. Ja Tinzu on head tööd teinud. Tubli viis miinus.

Teksti loeti eesti keeles

olgu mu viis kah siis siin ps. sirvisin tõlget maakeelde kah, ja mul pole küllalt sõnu, et seda ära kiruda, see on... see on...kuritegu!andestamatu lohakus!Kurat võtaks, isegi taandread on ära unustatud!Hinne on rangelt originaalile ja mitte ühelgi juhul tõlkele, vastasel juhul oleks hindeks midagi miinus lõpmatuse sarnast
Teksti loeti inglise keeles

Viimaste ulmegurude teooriate kohaselt pole olemas halbu raamatuid, on ainult lugejad, kes loevad valesid asju. Nomaeitea, eesti keeles ilmub huviga ja mõnuga loetavaid asju ikkagi nii vähe, et pole teab mis kunst kõiki (või tugevat enamust) kui mitte läbi lugeda, siis vähemalt sirvida et teaks millega tegu.

"Good Omens" kannatab minu arust tavapäraste Pratchetti lameduste käes tunduvalt vähem, kui tema tavapärane toodang. Võimalik, et tegu on Neil Gaimani poolse positiivse mõjutamisega. Sellise raamatu lugemiseks on sobivad kohad kas söögi kõrvale või siis sellises kohas kus käiakse peale sööki.

Teksti loeti eesti keeles

„Seda raamatut olete teie juba lugenud“, ütles Raamatukoguhoidja. Tema arvuti teab kõike.
„Ma tean,“ ütlesin mina, „sellepärast ma selle võtsingi!“ Seda tema arvuti ei teadnud.

Rõõmus jutt seenehooaja lõpetuseks. Teadlikult võetud ja pakkumas ette-teadaolevat naudingut.
Oli ilusam kui Pratchetti konveiertooted. Ei olnud ilusam Ameerika jumalatest, aga muu Gailman jääb kaugele selle loo taha.

Pole varem osanud nime anda, aga hoolega olid läbi kirjutatud paar olulist eeskujuteksti – eelkõige Graham Greene „Meie mees Havannas“, aga ka Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Ma ei saa kindel olla, et nad ise kirjutamise ajal just neid silmas on pidanud, aga taoline lugejamulje jääb.
Kogu nipp on kombinatoorikas. Kaks nii värvikat ja omanäolist asja kokku panna, servad korralikult palistada – tulemus ei ole lapitekk, tulemus on välja- ja silmapaistev!

Üks meeldiv asi selles jutus on kohatine veeremise aeglus. Kui üksi kirjutav Pratchett kiirustab kogu aja ja üritab (huumori?)pinget üleval hoida pärlite turmtulega, siis see väsitab ja muutub tüütuks. Kohati tekib mulje kartoteegist ja arvepidamisest – igal leheküljel peab olema kaks nalja, „nii(!) nendel lehekülgedel nalja pole, võtame kartoteegist naljad 428 ja 6003 ja kirjutame sisse“...
Selles raamatud luuakse kõigepealt olustik ja meeleolu, et jõuda naljani. Mõnikord võtab naljani jõudmine oma kümme minutit – siis nali ka mõjub! Teinekord selgub ootamatult, et ei tulegi nalja, tuleb hoopis mõte!
Ei ole raamatu parimad leheküljed need, kus Pratchett on (vist toimetamise käigus) oma naljakartoteegi juba valmis tekstile peale lasknud. Loodan, et ta on millagi selle raamatu üle lugenud ja saanud aru kartoteeginaljade kohatisest kohatusest.

Veel olulist – Pratchett on kirglik eutanaasipooldaja: http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081 ...

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu, vast siis täiesti sajandi alguses sai seda teost loetud eesti keeles ja nüüd uuesti, aga inglise keeles. Tuleb tunnistada, et varasem lugemine mingit eriti võimast elamust ei jätnud; ilmselt olin selle asja jaoks veel veidi liiga noor ja ilmselt on ka originaalkeelel selged eelised. Igatahes praegu meeldis küll väga. Intelligentne, terav ja särav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles