Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jaagup Mahkra ·

Must vend

(kogumik aastast 2024)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Jaagup Mahkra on üks nimedest, mis võiks olla Eesti ulmelugejale tuttav. Lühiproosat on ta stabiilselt kirjutanud juba aastaid, kohaliku ulme antoloogiates on ta looming olnud pea alati esindatud ning esimene suurem tunnustus (ulmeauhind Stalker lühiromaani "Umgolla mustad maagid" eest) pärineb ka juba 2017. aastast. Auhinnatud lühiromaan on nüüd uuesti loetav ka hiljutises suuremas antoloogias "Põhja konn".
 
Seetõttu oligi huvitav tõdeda, et hiljuti ilmunud "Must vend" on alles Mahkra esimene autorikogu. Tegemist ei ole ka mitte esmakogu lihtsama versiooniga, mis oleks kokku pandud valikust lugudest varasematel aastatel ilmunu põhjal, vaid see koosneb neljast uhiuuest lühiromaanist, mis pole varem ilmavalgust näinud. Selline edasivaatav käik on üsna julge, kuid oma positsioonilt võin öelda, et risk on siin ennast ära tasunud.
 
Mahkra stiil on selgelt äratuntav ja omanäoline, tihti esile tungivate kehaliste ja õudsete elementidega. Seejuures pole ta aga mänguline nagu Eesti õuduskirjanduses tuntud autor Maniakkide Tänav, vaid kirjutab pigem tõsisema ja lausa transgressiivse jõuga. Vähemalt ühe loo puhul siin kogumikus läksid need tükid ka minu jaoks lõpuks paika nii, nagu ma seda oodanud olen.
 
Esimene lühiromaan "Must vend" (5/10) on teadusulme teemaline lugu, kus inimesed on ühele uuele planeedile jõudnuna kaotanud kosmoselendude-oskuse ning ei saa kõige paremini läbi ka kohaliku mõistusliku liigiga. Peategelasest väikeaadlik on kaotanud oma elu armastuse, kuid otsustab veidrate nägemuste põhjal ta tagasi saada. See lugu kannab Mahkrale omaseid häid ja painavaid õudustoone, kuid tervikuna on tegemist pigem nõrgema looga kogumikus. Pidevalt tuleb tahtmine küsida, kas mingid asjad teadaolevate füüsikaseaduste järgi üldse saaks nii käituda või mitte.
 
Teine lühiromaan "Matilda" (8/10) on hoopis teise mõjuga. Selles muljetavaldavas õudusloos läheb eestlane Henrik Pärn kuhugi Kongo piirkonna Aafrika džunglisse välitöödele šimpanse uurima, kuid peagi saab selgeks, et välitööde juht doktor Elise Schmidt varjab midagi ning uuritava šimpansikarja liikmete hulgas ilmneb seletamatut käitumist. Vahest on see seotud lennukiga, mis just hiljaaegu sealkandis puruks kukkus?
 
Tegemist on parima looga siin kogumikus ning minu jaoks ka parima looga Mahkra loomingust üldse. Kõik tegelased, ka šimpansid on siin täisverelised, süžee keerdkäigud on andekad ja jooksevad väga hästi kokku ning keskses saladuses on võrdsetes kogustes nii õõva kui ka lihtsalt kurbust. Kui üldse kritiseerida, siis loo lõpuosas on rappimist ehk liiga palju, kuid üldmuljet see ei riku.
 
Kolmas lühiromaan "Hõimu toitja" (7/10) räägib sellest, kuidas tulevikus leiutatud ajarännud (mõistagi ainult minevikku ja naasmise võimaluseta) on võimaldanud inimeste hõimudel seada end sisse koos dinosaurustega millalgi kriidiajastul. Lugu ise on korralik ja detailitäpne, aga mitte lustakas seiklus sauruste maailmas, vaid nukker jutustus, mis on kantud peategelase kinnismõttelisest neimast, nagu Mahkra lugudes tihti juhtub. Loo ainsaks miinuseks on ehk see, et tegevuse mõned kõrvalliinid ei kanna end päris välja ning tervik jääb kohati venima.
 
Neljas lühiromaan "Hundid kütivad öösel" (6/10) on veidi üllatuslikult puhas detektiivijutt, olgugi fantaasiamaailma paigutatud. Selles loos saabub rändav palgasõdur ühe väikese kuningriigi paleesse, kus samal öösel mõrvatakse üks saadik. Palgasõdur satub selles teos süüdistatavaks, kuid kuna ta on varemgi mõistatusi lahendanud, saab ta võimaluse ise mõrtsukas välja selgitada. Lugu on üllatavalt positiivne, kuigi fantaasiamaailma ning selle veidruste ja intriigide pool on siin palju tugevam kui detektiivijutt ise. Küsimuse "kes on mõrtsukas" lahendus võiks olla pisut olulisem kui see on siin lühiromaanis.
 
Tervikuna on see autorikogu aga tõesti hästi õnnestunud. Kõigi lugude värskus teeb sellest meeldivalt ja tugevalt ühtlase kogemuse, kuid lugeja intrigeerimiseks on kõik lood paigutatud justkui taotluslikult ulmevaldkonna eri žanritesse. Ma usun, et Mahkra on selle koguga saavutanud just seda, mis ta plaanis. Mul isiklikult on veel hea meel, et nüüd on ka minul üks lemmiklugu sellelt autorilt. Lühiromaan "Matilda" tõuseb selles kogus selgelt esile ja juba ainult selle lugemine tasub ära.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles


Võimas kogumik, kus neli lühiromaani. Juba antoloogias Eesti nõid kuulus Mahkra lühiromaan Aafrika nõiad kolme-nelja parema hulka. Nüüd siis paisati lugejale korraga neli uut, samaväärset maiuspala.
 

Millegipärast mõnulesin kõige rohkem kriidiajastus toimuvat seiklust lugedes (Hõimu toitja). Oscar ja dinosaurus, inimene ja temast sada korda raskem Deemon: kes jääb selles võitluses peale? Matildas uurib Henrik Pärn koos vanema teaduri, dr Elise Schmidtiga Aafrika džunglis šimpanse – ehtne õudusjutt võigaste detailidega, kus nõidus omal kohal. Alla ei jää ka üleloomulike elementidega Must vend: poeedist printsile ilmub tema armastatu vaim ja prints paneb kõik mängu, et röövitud armastatuga ühineda. Libahuntide ja nõidusega kohtume loos Hundid kütivad öösel, kus vapper sõjamees Devedor osutub ka teraseks detektiiviks. See jättis mulle siiski väheke nõrgema mulje. Eelkõige seetõttu, et kõik olulisemad sündmused toimuvad teose viimases neljandikus ning otse loomulikult paljastab seal Devedor kõigile, kes on mõrvar (a la Poirot, publiku ees). St. lõpp läheb tormamiseks.
 

See on raamat, mille peaks igaüks kohe kindlasti lugemiskavva võtma. On mida lugeda, on mida nautida!   
 
 

Teksti loeti eesti keeles

Laksan ka maksimaalsed võimalikud punktid ära, isegi kui kõik neli selle raamatu kaante vahel leiduvat juttu mult kindlasti sama kõrget hinnangut ei saaks. Esiteks on see jutukogu heas mõttes ülbe. Seda, et ligi 10 aastat aktiivsemalt tegutsenud autori debüütraamat ei sisalda ühtki varem ilmunud lugu (materjali ju on), ei tule eesti ulmes just tihti ette. Teiseks lugesin ma selle raamatu läbi sisuliselt ühe päevaga, mida ei tule ka just tihti ette. 
 
Kes on Mahkrat varem lugenud ("Riisirahvast", "Aafrika nõidu" või mis iganes muid pikemaid tekste), teab, et tema n.ö loomingulised juured viivad XIX sajandi seikluskirjandusse. Sellest tulenevalt on kirjanik Mahkra stiil eesmärgipärane ja tema lugudel on algus, lõpp ja kõik vahepealne asjassepuutuv. Mahkra ei korralda oma lehekülgedel eksperimente, ei stilistilisi ega mingeid muid, aga ta teeb kõik vajaliku ära ja kirjutamismeisterlikuse taha siin küll midagi ei jää.
 
Stalkeri pälvinud "Matilda" mõjubki nagu XXI sajandisse tõstetud XIX sajandi džungliseiklus. See Stalker tuli teenitult, see lugu jääb meelde. "Matilda" kõrval teine suuremat lugemiselamust pakkuv, meid dino- ja pterosauruste aega viskav "Hõimu toitja" on pesueht poistekas, ehkki muidugi ei leiaks ühestki klassikalisest poistekast mingit homosuhet.
 
Üldiselt jääb plusspoolele ka lossimüüride vahel lahti rulluv krimilugu "Hundid kütivad öösel", isegi kui see on vähe self-indulgent (6 lk jõusaali-, 4 lk voodistseeni, jumal aidaku). Kogumiku ava- ja nimilugu on ülejäänud kolme kõrval seevastu väga rabe, ühtlasi ka nihilistlik ning oleks võinud olla jalust ära kõige lõppu tõstetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mida tonti, ma polegi veel siia kirjutanud? No ... ok, tuleb.
Üks hirmus hea lugu - "Hõimu toitja".
Kaks väga head lugu.
Üks lugu - "Must vend", mille kohta ma ei suuda otsustada, kas see meeldib mulle või ei meeldi teps mitte - vastuoluline.
Miks ei ole mu üldhinnang mitte "väga hea" vaid "hea"?
Lõppude pärast. Kõigi lugude lõpud olid kraad lahjemad kui lugu üldiselt. Ja ma ei saa päris taevani kiita kogumikku, kus iga loo juures on "aga kui see ka veel nüüd heaks teha, oleks veel parem!"  
Aga sitaks hea ikkagi. Neli tärni ei tule minu käest lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles