Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter S. Beagle ·

The Last Unicorn

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Viimane ükssarvik»
Tallinn «Kupar» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
24
0
3
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (27)
Jüri Kallas

Kirjandusliku fantasy suurteos eesti keeles! Ning ilmselt jäi ta ka kohalikele fännidele üsna märkamatuks: ripub teine siin BAASis retsimata juba oma mitu nädalat. Samas lugesid seda raamatut üsna mõnuga säherdused tegelased, kes ulme poole ei vaatagi. Loomulikult ei pidanud nad ka seda raamatut ulmeks: lihtsalt kummaline mütoloogiline proosa. Selline on juba nende piiripealsete tekstide saatus. Raamatu iseloomustamiseks sobiks minu arust kõige paremini kaks sõna: eleegiline lumm! Lugu viimasest ükssarvikust on kummaline, kurbnukker ning samas kuidagi ülevalt lootusrikas. Sisuks - nagu zhanri reeglid nõuavad - Quest. Tõtt öelda, üsna raske on selle romaani sisu ümber jutustada... tähendab, et ma ei oskagi seda. Aga lugeda soovitaksin kindlasti, eriti neil, kes "high fantasyt" austavad. Siis te ehk ka mõistate, miks ma JRRT eriliseks kirjanikuks ei pea. Kuigi... see raamat võib teile ka mitte meeldida. Kõik on võimalik! Romaani on tõlkinud Krista Kaer. Nagu tema puhul kombeks, on tõlge tore, kuigi samas võib ette heita miskit samasugust, nagu ka Ursula K. Le Guini "Maamere" sarja puhul. Tõlge on tore, ladus eesti keel ja puha... kuid mingite asjadega ei jää kohe kuidagi rahule. Aga see on juba tegelikult virisemine... Krista Kaera tõlked pole kunagi halvad. Lihtsalt minusugusel EGOl on teinekord raske harjuda ajadega, mida olen originaalis lugenud ning mille lugemisel on juba tekkinud mõtted, kuidas see peaks eesti keeles kõlama. Aga vaat kujundus on raamatul küll ilge: sihuke anonüümne (pseudo)akademism. Võimalik, et just selle kujunduse tõttu see raamat siin sedavõrd märkamatult ilmuski. Lugege kindlasti, kui suudate nautida miskit, mis pole action ega ka karmtõsine filosoofia. On aga hoopis justkui muinasjutt ning samas ei ole kah!
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Laur Salundi

Nii jah. Veel paar nädalat mööda ja veel üks arvustus sellele loole. Polegi nagu rohkem lisada midagi. Hea raamat oli, st on. Kurb nati muidugi et sellele siin nii vähe tähelepanu on pööratud, kuna see on natuke rohkemat väärt. Enne nendesamustegi kääbikuliste suguseltsi juurde asumist võiks tegelikult natuke tõesti kasvõi võrdlemiseks midagi tõsisemat enne lugeda. Ise lugesin antud lugu küll väga hea meelega ja soovitaks teistelegi. Peaks ta ilmselt kunagi veel läbi lugema kui aega on, kuna taoliste natuke mõttekate raamatute puhul võib ka hiljem ühtteist huvitavat avastada.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Igati nõus ylalöelduga. Ja hea meel, et raamat lõpuks baasi jõudnud, oli teine juba nii pikka aega hinge peal, õieti lausa sydametunnistusel. Tõeliselt hea raamat, mille hall kujundus ning hinnaklass 5 krooni Kupra raamatupoes ei ennustanud vähimalgi määral sisu ytlemata hääd taset. Yllatus oli seda meeldivam. Tjah, see on raamat, millest tahaks absoluutses ylivõrdes rääkida ;) Puhas poeesia, selline habras ja nukravõitu, nagu pealkirigi ennustab - meenutab mingil viisil Carteri muinasjutte. Lugedes võib lootusetult raamatu maailma sisse elada, ning seda valusamalt isiklik on ilu ja imepärasuse kaitsetuse tunnetamine. Ykssarvik on juba selline mystiline olend, symbol, mis kuidagi väga sygavalt puudutab. Mida kaugemale lugeda, seda enam syveneb hirm, et lugu lõpeb traagiliselt - kui mõnikord on synge lõpp kokkuvõttes pigem plussiks kui miinuseks, siis selle raamatu puhul hoidsin ma kyll käsi ja jalgu risti, et ei tuleks mingit õnnetut lõppu, sest selline kunstiline kõrgtasemetaotlus oleks autori poolt kyll puhas sadism ;). VÄGA lootusetu tunne oleks tekkinud. Ja jumal tänatud, õnneks läks sellega, kuigi kartus näris viimaste lehekylgedeni. Kokkuvõtlikult: parim ja ootamatuim leid raamatulettidelt. Tahaks veel õige mitmendat korda yle lugeda, aga olen juba 4 tykki välja laenanud. Tagasi ei ole yhtegi saanud ;)
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Eelpool juba pikk jutt kirjas. Lisada palju ei olegi, Tõsiselt hästi kirjutatud.. kirjanduslik muinasjutt. Tavapärase fantasyga seda yhte patta panna minuarust hästi ei saa. Kui millegagi võrrelda, siis võibolla Tolkieni "Lehe ja Puuga".
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

"Viimane Ükssarvik" tõestab veenvalt, et aeg- ajalt tasub üle vaadata allahinnatud raamatute lett ja sealt mõni igavalt halli kaanekujundusega teos ka pea olematu hinnaga ära osta. Sest vähemalt käesoleval juhul on sisu absoluutselt fantastiline! Viplalalik Võlur, reibas näitsik, viimane ükssarvik, kuri kuningas, kurb prints- kõik nad on olemas ja kõik nad otsivad midagi. Lõpuks saades õnnelikumaks kui kunagi varem ja minnes vastu uutele seiklustele.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Hea lugu, eriti omapärase huumorimeelega inimene võiks teda ehk muinasjutu paroodiaks nimetada. Võlurid, ükssarvik ja armastus, igati sõbralik ja hästi loetav raamat. Ning väheseid positiivseid ja ootamatuid üllatusi eestikeelsete raamatute lettidel.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Nõustun Veikoga; see on muinasjutu paroodia. Aeg-ajalt pilatakse muinasjutu stampe. Robin Hood tehakse maatasa (eks tõestage, et asi ei olnud nii!) Kuid samas on jutt kuidagi puhas, ta ei lange laadanalja labasusse. Võiks koguni öelda -- ta on sealpool head ja kurja. Nagu oleks loo autor ükssarvik ise. Millekski niisuguseks pole JRRT iialgi võimeline.

Kümmekond lehekülge enne lõppu ütleb autor võimaliku lõpu ära. Mina oleksingi nii lõpetanud. Katz pidas seda õnnetuks -- ei tea, kas ikka oli nii...

Minu ema ulmet ei loe. Kuid lehekülgede servalt leidsin aeg-ajalt ema pliiatsiga kirjutatud märkusi. Nii et, jah, tema mitte ainult luges, vaid tutvustas ka õpilastele. See oli väärt tegu.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

See oli üks tõeliselt hinge kosutav raamat. Kõik ilus, müstiline ja fantastiline pole veel maailmast kadunud. Kartsin minagi, et teos lõpeb kurvalt, sest inimkonna olukord ON traagiline. Me oleme unustanud muinasjuttude reaalsuse ja kanname kaine ja ratsionaalse mõtlemise talumatut koormat - on suur õnn, et kõik veel pole langenud. Just Peter Beagle´i raamat ja selle õnnelik lõpp tõestavad seda. Seda peaksid lugema kõik, kellel on veel usku unistustesse ja needki, kellel ei ole...
Teksti loeti eesti keeles
Antonia

Üks hingematvamaid raamatuid, mida iial lugenud olen. Kõik eelpool kiitjad on minu eest enamuse ära öelnud, nii et jäägu siis minu poolt pealegi ilus rasvane viis (ja tunne, et seda on armetult vähe).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Olen ennast läbi puurinud ja kiitmiseks küll põhjust ei näe. Mis siin siis on? Täiskasvanutele mõeldud muinasjutt(rääkivad loomad-linnud), mitte aega fantasy. Siin pole Tolkieni võimsust, Moorcocki sünget dekadentsi, Howardi põnevat seikluslikkust ega Pratchetti lahedat killurebimist-mitte midagi! On mingi pingevaba värk, huumorivaba Monty Python. Siiralt on kahju neist,kes pärast Beagle kurioosset eestindamist 1993-ndal aastal fantaasiakirjanduse lugemisest loobusid(küllap neidki leidus!). Aga kellele meeldib ekstentriline ja veidravõitu stiil, lugegu rahumeeli.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Ei jätku sõnu - nii hea. Ja vaidleks ka nii põhimõtte pärast vastu eelkirjutajale. Minu arust on selles teoses siiski nii võimsust, seikluslikkust kui ka huumorit - kõike on lihtsalt mõõdukalt ja see selle heaks teebki. Kahtlen ka sügavalt, kas leidus ükski inimene kes loobus fantasy lugemisest ainult ühe raamatu pärast, mis talle ei meeldind.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Eks proovige m6nele t6simeelsele kirjandusinimesele öelda, et tegemist on ulmega! Tulemuseks on irrrmus puhkimine ja vähemalt poole tunnine tiraad teemal, et tegemist on allegooriaga, kunstmuinasjutuga ja yldse t6sise kirjanduslikku väärtust omava teosega, mille ulme hulka liigitaja vajab vähemalt p6hjalikku ravi. Siiani tulevad kylmavärinad peale, kui seda raamatut meenutan, oli ikka häbemataselt hea kyll. Ka t6lge on IMHO tasemel, sellegi eest annaks lisapunkti, sest tegemist on ysna mitmeplaanilise ja kindlasti mitte lihtsa tekstiga. Usun, et edasine kiidulaul on liigne.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Misfit Creep

otsustasin raamatu osta peale mõne esimese lause läbilugemist. minu otsust mõjutas ka raamatu hind - mis pärnus port arturis maksis 7 krooni. ma ei pettunud. parim seitsme kroonine ost mille kunagi teinud olen. igatahes minu arvamus ükssarvikutest kui sellistest võluloomadest üldse on täielikult muutunud. paremuse poole muidugi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Muinasjutt, milles puuduvad üdini pahad tegelased. Autor suurepärase huumoriga. Ei riku naljatamistega loo tõsidust, ei kaota ükssarvikute õrna salapära.

Veidi meenutas Astrid Lindgreni "Mio mu Mio`t". Ainult et tegelased olid isikupärasemad, dialoogid humoorikamad ning sisu tugevam.
Väga meeldis...
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ei suuda mina sõnadesse ümber panna seda tunnet, mis valdas mind selle raamatu lugemisel. Ei suuda mina kirjutada ilusaid sõnu selle raamatu ülistamiseks, sest selliseid sõnu pole üldse olemas. Jääb minu kiitus kahvatuks kajaks hiilgusele, mida see raamat sisaldab.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ei ole halba ilma heata. Tänu sellele, et kirjastus Kupar läks pankrotti ja neist järeleläänud raamatud võileivahinnaga maha müüdi, õnnestus ka minul see teos viimaks hankida. Juba 7 aastat tagasi pärast Jyrka arvustusega tutvumist otsustasin kindlalt, et pean selle raamatu ükskord läbi lugema ja sellest peale käisin raamatupoodides ning antikvariaatides ikka lahtiste silmadega ringi, aga asjata. Lõpuks selgus ka põhjus - 1600 eksemplari seisid Kupra laos! Aga arvestades eestikeelse väljaande "kujundust" ei ole ka sugugi võimatu et ma sellest raamatust mitu korda lihtsalt mööda kõndisin. On teine peaaegu sama tabamatu-märkamatu nagu ükssarvik!

Igatahes õigustas lugemiselamus kõiki neid otsingutele kulutatud aastaid. Lugu täitis kõik ootused. Aspekt, mida oodatagi ei osanud, oli suurepärane huumor. Kohati meenutas see lausa Pratchetti paremaid palu, kuid kuna `killurebimine` ei olnud ilmselt eesmärk omaette (või õigemini sisaldas teos ka väga palju muud peale selle) ei hakanud see lugedes koormama.

Samuti avaldas muljet väga kujundlik keelekasutus, mida võib kohata pea igal leheküljel - kuidas nõia sõnadest jääb õhku mee ja püssirohu hõng, kuidas tuli kössitab koldes jne.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Sisu pole mõtet kommenteerima hakata, mis ma tast ikka yle kiidan. On kyll, jah, täiskasvanute muinasjutt. Ja on inimesi, kes selliseid asju pelgavad, sest sygaval sisimas ei tunne nad end ikka veel piisavalt kindlalt täiskasvanuna. Jummel kyll, kui ma muinasjutulugemisega avalikus kohas vahele jään, siis saavad kõik aru, et ma olen alles väike! Rahu, rahu. Ei nad saa.

Kaanekujundus peab ilmselt olema parafraas neile keskaegsetele prantsuse vaipadele, kus sarvikud peal. Yks linn oli nende poolest kuulus, aga mitte ei mäleta, milline. Väga kenad vaibad olid, värvilised. Kaane viga selles ongi.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Ilmselt hea loo tunnus on selles, et seda saab väga mitmel viisil lugeda. Paljud asjad on siin hästi paigas. Stseen pealuuga ja mäletamisega eriti. Ja karmtõsine filosoofia on see ka. Viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Seda raamatut teistkordselt üle lugedes tabasid mind kahetised tunded. Esiteks olen ma nõus vaidlema ülalpool mainitud tõsise kirjandusinimesega kasvõi hommikuni teemal, et "Viimne ükssarvik" on stiilipuhas ulme, puhas fantasy, kuigi ehk allegooriline ja mitte väga epic.

Teiseks olen ma aga valmis vaidlema ulmepuritaanidega näiteks Estconil kah hommikuni teemal, et stiilipuhtast fantasyst on asi ikka valgusaastate kaugusel ja pigem on tegu allegoorilise osalt mõistujutu, osalt paroodia vormis kõrgkirjandusega ja et ulmeks saab seda raamatut nimetada vaid äärmiselt üldistades.

Raamat ise aga ei jätnud mulle erilist muljet ei esimesel korral õige ammu lugedes ega ka nüüd teist korda üle lugedes. Tegemist on üsna igava rännakuga, kus plussiks ohter mütoloogia kasutamine, võrdluste tulevärk ja paha vaimu Punase Sõnni ebamäärane kirjeldamine. Raamat tundus mulle spetsiaalselt erinevate üliarenenud romantikasoonega õrnhingede ja diipi pseudofilosoofilist möginat armastavate "mõtlejate" jaoks kirjutatud olevat, mida minu arvates tõendavad ka ülalpool olevad kiitvad arvustused.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mind ka see romaan omal ajal ei kõnetanud. Kusjuures ma mäletan täpselt lugemisaegset emotsiooni nii umbes 13-aastasena: et kõik oleks paigas, kui kirjutatud oleks intensiivsemalt. Kuidagi tuimavõitu ja pooles vinnas tundus olevat, seda just eelkõige stiili osas. Ma ei tea, võib-olla peaks nüüd uuesti lugema, sest midagi seal ikkagi oli. Aga seni jääb "rahuldav" hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

millised (väga subjektiivsed) hea raamatu tunnused on selles raamatus leitavad:

Lõputult käiamata idee - olemas
Reaalellu sobivad filosoofiad ja tähelepanekud - olemas
Arusaadavad, loogilised ja mitmetahulised pea- ning kõrvaltegelased - olemas
Kaastunnet või imetlust äratavad ja ometi hirmutavad ohtlikud tegelased - olemas
Õõv - olemas
Loogiline looloogika metaloogikaga segamini - olemas
Lõbu ja naer - olemas
Elus naistegelased - olemas
Nägusad noored mehed - olemas
Hea, vaheldusrikas ja rütmiline keel - olemas
Tundlikud kirjeldused - olemas
Samastumisvõimalus - olemas
Lahtine lõpp - olemas
Helge järeltunne - olemas

nagu.... mida veel vaja?
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles