Sellest romaanist on tegelikult väga keeruline rääkida, kuna suur osa lugemismõnust kaoks ära, kui süžeed lähemalt avada. Loo algus on Reynoldsi kohta väga ebaharilik, sest laiahaardelise ja tehnikarohke kosmoseooperi korüfee on korraga pähe võtnud kirjutada üheksateistkümnenda sajandi purjelaevaekspeditsioonist. Päris nii lihtne see asi muidugi pole ja umbes seal, kus peategelane esimest korda surma saab, hakkab lugeja mõistma, et midagi oleks nagu viltu. Järgnevates peatükkides tuleb välja, et tegelased mitte ei avasta niisama maid, vaid ajavad mingi kahtlaselt ebainimlike parameetritega hiidehitise jälgi. Üha selgemaks saab, et reaalsusega on midagi lahti — aga kas nad on lõksus Dickilikes skisofreenilistes luuludes, rändavad maailmade vahel või toimub midagi muud, jääb päris tükiks ajaks arusaamatuks nii lugejale kui peategelasele. Lugedes tekkisid mul esmalt paralleelid mõned kuud varem kätte sattunud Lavie Tidhari “Unholy Landiga”, ehkki tegelikult pole neil romaanidel praktiliselt midagi ühist.
Raamatu esimest kaht kolmandikku, kus üht ja sama stsenaariumi mitmesuguste variatsioonidega korduvalt läbi mängitakse, võibki selle kõige huvitavamaks osaks pidada. Kui peategelane juba asja jagama hakkab, muutub süžee sirgjoonelisemaks ja paraku ka igavamaks. Mitte et küsimuste vastused kuidagi pettumusttekitavad oleksid, lihtsalt eelnenu on niivõrd tugev, et lõpp tundub selle kõrval kahvatuna. Salapära ja sellest tulenev õõv on relvad, mida Reynolds oskab hästi kasutada, aga kui peategelane lõpuks neile pidevalt teele ette jääva Lovecraftiliku geomeetrilise blasfeemia sisemusse pääseb, osutub see lihtsalt üheks pimedaks, mõnevõrra elusaks labürindiks. Peategelase olemus ja sellest tulenev päästeretke tehniline lahendus on leidlikud, aga jäävad kuidagi muu sekeldamise ja seletamise varju. Loo epiloog, kus ta saab havi käsul omale mitte-päris-igavese õnneliku elu, oleks peaaegu et maitsetu ämber, kui asja ei päästaks tema alter ego lõbusalt turtsakas iseloom.
Esimene Reynoldsi romaan, mida ma lugesin, oli “Revelation Space”, mis ei jätnud erilist muljet. “Eversion” meeldis mulle märksa rohkem ja kardetavasti just seetõttu, et sedasorti mastaapne kosmoseooper, millele Reynolds on oma karjääri rajanud, ei ole tema tugevaim külg. Selle romaani järgi otsustades tulevad tal tuttavamas keskkonnas aset leidvad väiksemad, isiklikumad lood paremini välja. Silas Coade on üks köitvamaid peategelasi, keda ma ulmes kohanud olen, aga paraku ei pühenda Reynolds talle eriti palju aega, vaid kiirustab otsi kokku sõlmima.
Ei mäletagi, millal ma viimati raamatu ühe hooga läbi lugesin ja veel ekstra kauem üleval olin, et ei peaks lõppu homse peale jätma. “Eversion” sai sellega hakkama.