Arvutus ilmus ka värskes “Algernonis” - https://algernon.ee/node/1191
Selle raamatu hankimisega läks selles mõttes huvitavalt, et mäletasin justkui, et “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumikus oli Kalmstenilt üks lugu sees - ja see meeldis, väga. Kui nüüd hakkasin “Rasket vihma” lugema siis selgus, et pole siiski Kalmsteni varem sõnagi lugenud, ajasin Miikael Jekimoviga sassi. Noh, aga mis siis ikka, vaatame Stalkeri saanud autori üle. Stalkeri on ta saanud isegi kaks korda, Lühiromaani “Raske vihm” ning -jutu “Lumemarjaveri” eest.
“Raske vihm” avabki raamatu. Tegevus on kummituslik-pimedas aurupunklikus Mutilinnas, kus pidevalt sajab ning kogu ilm on vaevatud erinevate seenhaiguste poolt. Inimestel lõigataksegi seetõttu näppe maha, kuna tõved tahavad inimese sees just sealtkaudu eriti kiirelt edasi liikuda, väikse sõrme mahanüsimine aga aitab eluiga pikendada. Eks kehad on ikkagi igasuguse müko-värgiga kaetud aga vähemalt saab ära elatud. Lugu räägibki noorest vargapoisist nimega Sleiknir, kes ühel hetkel kohtub veidra kümnesõrmelise tüdrukuga. Tüdruk aga kaob tal sõrmede vahelt.
Super, äge maailm, parajalt pikk lugu - siit saaks minu hinnangul kenasti terve romaani jagu sisu välja imeda. Kuna ma lugesin mitte väga ammu China Miévillet siis tundub kalmstenlik seenetamine enda veidruses midagi sarnast. Ning see on ainult positiivne, sellist veidrat unenäolist ulmet on nauding lugeda.
Võib-olla ühe soovituse ütleks - ma ise oleks natukene seda teksti liigendanud peatükkideks, praegu on ta ühes “jorus”.
“Kuuekandjad” - natuke fantasy moodi. Juttu on pika sõja järgsest maailmast, mida siis mõned kodanikud muusika abil valitsevad. Peategelasteks on mees ja tüdruk, kelle teed kogemata ristuvad, ühel hetkel selguvad muusika maagilised võimed.
Selle loo juures tooksingi välja selles miski, selle erilisuse, selle omapära mille poolest enda silmis Kalmsten enda parimatel hetkedel eristub paljudest muudest viimasel ajal loetud värskematest kodumaistest ulmikutest. Autor väga selgelt oskab kaunilt, nõtkelt ning poeetiliselt kirjutada. Stiilinäide (lk 51-52): “Seejärel tõusis ta püsti, pani pilli huultele ning hakkas mööda mõranenud asfalti edasi liikuma. Meloodia, mida ta mängis, oli meeliülendavalt ilus ning flöödist väljatulvavad helid varjutasid nii puudekohina kui hommikuse linnulaulu nende ümber. Tundus nagu mähiksid noodid terve maailma oma helidesse, ning Monda märkas, kuidas puud aina kiiremini ja kiiremini neist mööduma hakkasid, samas kui nad ise tundusid justkui paigal seisvat.”
No on ju ilus?
“Lumemarjavere” lugemine meenutas miskitpidi Jüri Kallase lugemiskogemust “Eesti novell 2019” kohapealt, selline kergelt igav mittemiski. Et nagu natuke oli ja polnud ka, eriti kui mõtelda Stalkeri kontekstis siis poeb segadus hinge. Tore jutustus tõesti aga kas just parimatest parim…? Teemaks siis külarealism ja peresuhted, mis vaikselt ulmekanga sisse mässitakse. Rõhuv ja lohutu lugu, vbolla on asi minus aga selline eesti ugriduumimasekas hetkel küll väga tugevalt ei haagi. Ulme ka nagu pole. St minu jaoks on hea kirjandus hea kirjandus, vahet pole, millega on tegu. Lihtsalt et kui Stalkeri ära võitis siis see ilmselgelt pidi olema ulmelugu - aga pole ju. Või siis pole Stalker ulmeauhind?
“Loheisand” - lühike liistakas, mees, naine ja draakon. Jäi kuidagi segaseks - st oli näpuotsaga midagist aga selline vorm oli kusagil “Marduse” algusaegadel huvitav, praeguseks on nagu aeg edasi läinud. Igaljuhul endast jooksis see point ja puänt kaugelt ja kõrgelt mööda, st polnudki nagu teist...
Lühiromaani “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus” lugemise ajal jäin mõtisklema, et Kalmstenil tulevad enda silmis kõige paremini välja sellised sutsu pikemad jutustused. Ma ise vampiiri-värki just hullult ei fänna, siin aga läheneb autor maailmale natuke teise nurga alt, kitsamalt ning laiemalt sama-aegselt. Peategelaseks on igasuguste “kahjurite” kütt Renfeld, kes ajab taga igasuguseid inimesest erinevaid elukaid, vahet pole kas on tegu roti või päkapikuga. Sest noh, neid ikka satub inimeste maailma. Ühel hetkel soovib Renfeldi teenuseid von Döener, arhivampiir, kellel on on pisike probleem… vampiiridega. Kogu see värk on omakorda huvitavas keskkonnas, pole küll Mutilinn aga siiski hästi üles joonistatud.
Peaosatäitja on seekord alkoholiprobleemides isend, mitte küll pätistunud nagu “Raskes vihmas” kuid… jäin igaljuhul mõttesse, et Kalmstenil tuleb väga hästi välja selliste eluheidikute kujutamine. Nad on kuidagi isegi mitte tingimata sümpaatsed aga mõnusalt kujutatud. Et kui ma meenutan muud pätiromantikat, mida uuema eesti ulme lõunaosariikidest tulnud on, siis enda silmis näitab onu Kalmsten teistele kuidas Luukas õlut pruulib.
Ahjaa - kass!
Omavahel seotud “Valitsusaeg I – Kroonitants” ning “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” lähevad enda peas lugemiskogemuse kohapealt “Loheisandaga” kokku. St eesmärk ja point jäid segaseks, väga ei aidanud kaasa ka tegelased nimedega Tätüskögg ja Sjagärs. Esimese lugesin kenasti läbi, teise puhul kiskus silma uduseks ning üldse mõjus võimsa unerohuna. Palun vabandust aga endast kõndisid need kaks pala küll kikivarvul suure kaarega mööda. Vägisi tahaks küsida, et: “Kas see oli mingi nali nüüd või?” Muidugi vist ongi paroodiana mõeldud… aga ei töötanud enda jaoks kohe üldsegi mitte.
“Põgeneda rottidelinnast…” - seda lugedes tulid vägisi meelde Leningradi blokaad ning Stalingradi piiramine, kõik see õrnas “ilmselt on tegu kolmanda maailmasõjaga” ulmekuues. Eks see üks selline rusuv postapo oli, krigisevaid masinaid ning plahvatusi täis. Tehniliselt hästi kirjutatud, eelpool mainitud oskus keelega mängida ning tõesti ilusti kirjutada (antud juhul koledustest) on ka siin olemas - aga enda jaoks oli sisu surmigav.
“Optimus – plekid paradiisil” - on küberit ja on punki, virtuaalreaalsust. Mõjus kuidagi liistakalikult, kuigi pikkuse poolest justkui “tavaline” lühijutt. “Liistakalikkus” pole ei hea ega halb, selline pigem tore sutsakas.
“Tundmatu surm” - lugemiskogemuse meeleolult “Valitsusaegadega” samas potis. Päev peale lugemist ei mäleta enam, millest oli jutt.
“Murtud Süda” - selline omamoodi natuke ulmelise noodiga võimuvõitlus, endale tulid millegipärast eelmise sajandi esimesed kaks veerandit meelde, täpsemalt siis just esimese Wabariigi tulek, sekka kuningas Arthuri mõõgalegendi. Juttu on sellest, kuidas erinevad uskumised ning poliitilised veendumused lähedasi inimesi teineteisest võõrandavad. Raamat lõpeb enda jaoks sellise normaalse, mõnusalt loetava noodiga - pole küll tegelikult just midagi väga erilist, samas selline heas mõttes “ok”, koolipoisi “kolm”.
Kokkuvõtvalt - raamatu algusepoole oli päris mitmeid häid hetki, mida edasi seda rohkem puges nõutus hinge. Pole tingimata isegi halb - Kalmsten oskab hästi kirjutada. Aga päris paljud lood kuidagi ei haakinud. Ise soovitan soojalt kahte lühiromaani (“Raske vihm” ning “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”) ning lühijuttu “Kuuekandja”, need meeldisid endale kohe VÄGA. Kõige muu foonil oli “Lumemarjaveri” tegelikult ka isegi üsna kobe. “Murtud südames” ning “Optimuses” oli ka mitmeid sümpaatseid noote - kuid kõik ülejäänud lendasid endal üsna kõrgelt üle pea. Teisalt ongi see jutukogude võlu ja valu, et lood hakkavad omavahel konkureerima ning paratamatult mõned meeldivad rohkem kui teised. Leida kogu peale kaks pluss üks väga mõnusalt kulgevat, sümpaatse miljöö, huvitava sisu ning nõtke keelekasutusega pajatust on enda arvates tegelikult väga hea tulemus.
Jäin mõtlema, et kui palju olen üldse lugenud eesti ulmekirjanike jutukogusid, esikkogusid. Ega neid vist väga palju polegi, Karen Orlau “Sealtmaalt” meenub näiteks, mis oli ikka kuradi kõva, kus üheteistkümnest loost kaheksa meeldisid kohe väga. Weinbergi “Pimesi hüpates” on muidugi tippude tipp, mis on endal Oluliste Raamatute (tm) riiulis. Mandi “Euromant” sisaldab suures osas ta varajast loomingut, mis omas klassis oli kohati üsna hoogne andmine, kohati tobe. Tarlapi “Haldjatants” on ka selline kohati vastuoluline, ebaühtlane kui nd meenutada. Seega Kalmsteni kogu jääb enda silmis küll pigem nõrgemaks - aga samas on siin mitmed väga mõnusad lood.
Jah, võiks ju meeldida rohkem - samas on ju tegu siiski esikkoguga. Rääkimata sellest, et maitsed on ju erinevad, näiteks “Põgeneda rottidelinnast...” on BAASis üsna hinnatud lugu.