Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Paolo Bacigalupi · Tobias S. Buckell ·

The Tangled Lands

(kogumik aastast 2018)

Sisukord:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)
Kristjan Rätsep

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles
4.2019
Ander Skarp

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
 
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
 
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
 
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
 
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
 
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
 
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
 
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

 Kogumik "Takerdunud maa" on jagatud maailma tüüpi jutukogu, kuhu Bacigalupi ja Buckell on kirjutanud mõlemad kaks lugu. Tegevus toimub peamiselt Khaimi linnas ja selle ümbruskonnas, Bacigalupi loodud ja meie Lähis-Idale sarnanevas maailmas, kus maagia eksisteerib - aga selle kasutamine paneb kasvama surmavalt mürgiseid vääntaimi.
 
Esimese loo "Alkeemik" alguseks on mürgiste vääntaimede pealetung kestnud juba terveid inimpõlvi ning paljud endised suured linnad ja viljakad maad on seetõttu maha jäetud. Khaimi linnas, mis nuhtlusega veel aktiivselt võitleb, leiutab üks mees alkeemilise viisi väätide hävitamiseks. Siis aga selgub, et sama protsessi saab ka teistmoodi kasutada.
 
Järgmised kolm lugu järgnevad kõik esimesele, kuid puudutavad üksteist vaid kergelt. Loos "Hukkajanna" püüab üks naine tagasi võita oma lapsi, kes on röövitud uue ususekti poolt. Lugu "Khaimi lapsed" räägib väätide eest mujalt Khaimi põgenenud kahest lapsest, lugu "Sepa tütar" perekonnast, kes on lubanud ühele Khaimi ülikuvõsule turvise valmistada.
 
Huvitav selle kogumiku juures on asjaolu, et Bacigalupi on mulle üldiselt meeldinud (näiteks "Pump Six and Other Stories" on minu arvates ikka väga hea jutukogu), kuid see siin mulle küll mingit erilist muljet ei avaldanud. Asi pole otseselt ka Buckelli panuses, sest tegelikult pole nende tekstid väga erinevad (Buckell on vaid pisut nõrgem-pehmem-naiivsem).
 
Positiivsest rääkides on avalugu "Alkeemik" kindlasti kõige parem. Siin on maailm lugejale veel uus ja värske, aga alkeemiku leiutis tõotab selle pahupidi pöörata - ja siis teebki seda, aga mitte nii, nagu ta ise mõelnud oli. Lugu ise on hoogne ja Bacigalupi kohta üllatavalt positiivne (see tähendab mitte läbinisti sünge vaid isegi väikese lootuskiirega).
 
Teistest kolmest loost ei jõua ükski samale tasemele. "Khaimi lapsed" on neist kindlasti parim seetõttu, et see arendab olemasoleva maailma teemat natuke edasi - kui vääntaime mürk mõjub niimoodi, siis loogiliselt järgneb see. Kuid midagi enamat see öelda või teha ja kuigi Bacigalupi on siin vastikust mõnuga juurde keeranud, siis see üksi lugu ei kanna.
 
"Hukkajanna" ja "Sepa tütar" on aga lihtsalt samas maailmas aset leidvad keskpärased seikluslood, mis algavad eikuskilt ja lõpevad samuti eikuskil. "Hukkajanna" läheneb oma teemale veel nii naiivselt, et paneb lugeja uskumisvõime tõsiselt proovile. Kui südamevalu suurus aitaks tegelikult lahinguid võita, siis oleks meie maailmas palju vähem ebaõiglust.
 
Minu jaoks on see kogumik näide lõksust, kuhu kirjanik võib sattuda. Teinekord on tõesti väga kahju, kui välja on mõeldud põnev maailm ja see kõik kulub ära ainult ühe lühiloo jaoks. Võiks ju veel kirjutada! Või veel parem - teeks sellest terve Marveli-stiilis jagatud universumi, kuhu ka teised kirjanikud saavad oma panuse anda!
 
Teinekord võib aga selguda, et tegelikult selles maailmas oligi ainest ainult ühe loo jaoks. Kuigi Bacigalupi lood "The People of Sand and Slag" ja "Pump Six" on vinged, siis ei arva ma, et kummaski neist oleks ainet rohkemaks, kui seal just praegu on. Tema mitu lihtsamat kliimamuutuse-lugu töötavad selles suhtes paremini, aga ka neis tekib lõpuks tühja korduse tunne.
 
Seetõttu ei saagi ma öelda, et kogumik "Takerdunud maa" midagi tähelepanuväärset oleks. Kirjastus Fantaasia poolt juba 2012. aastal lühiromaanina eraldi välja antud "Alkeemik" täitis juba ühe konkreetse tõlkevajaduse ära ja kõik muu selle küljes tundub pigem ballastina. See paneb mõtlema, et kas "Pump Six and Other Stories" ei oleks olnud sarnane kuid parem tõlkevalik?
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles