Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Martha Wells ·

All Systems Red

(lühiromaan aastast 2017)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
2
5
1
2
0
Keskmine hinne
3.7
Arvustused (10)

No vot selline raamat siis: Nebula Award Winner for Best Novella, ALA/YALSA Alex Award Winner, Locus Award Winner for Best Novella, Hugo Award Winner for Best Novella, Philip K. Dick Award Finalist, New York Times Bestseller for Audio.
 
Kusjuures nagu näha ülaltoodud loetelust on tegemist novella'ga, mis maakeelses mõistes peaks siis olema lühiromaan. Ekraanil mingi napp 100+ lk. Igal juhul vahelduseks selline lühike ja konkreetne asi. Ilmselt Amazon, FB, Tor.com jt kohad seda oma näiv-intelligentsete algoritmide najal mulle juba mitmeid kuid on soovitanud, ei jaksanud enam mööda vaadata, nii et kui tekkis küsimus, mida lugeda, siis läks käiku.
 
Kusjuures alapealkiri "Mõrtsukroboti päevikud" (või kui vähe "rahulikumat" tahta, siis "Tapjamasina pajatused"), on juba omamoodi intrigeeriv küll. Järele mõeldes - naiselik pealkiri. Väga moodsalt poliitkorrektne on sooneutraalne peategelane, kelleks on planetaarsetele uurimismeeskondadele koos muu varustusega välja renditav julgestusrobot (SecUnit). Aga alapealkirjas olev sõna 'päevikud' on selline ilus vanamoodne termin tüüpiliselt naisterahvaste poolt peetavatele märkmikele, mis enne blogimise ja sotsmeedia maaniat olid peetud eeskätt iseendale. Ehk siis - ei ole meil siin kroonikaid, triloogiaid ega muid säherdusi (kuigi jah - järgesid on juba üksjagu treitud), vaid on heietused.
 
Et on siis mingi maailm, mida minnakse uurima. On seal üks punt teadlasi, on see va julgestusrobot ja ilmselt pole imestada kui "All Systems Red" pealkirjaga jutus juba algusest peale ilma liigse heietamiseta, väga minimalistlikult selle maailma taustast infot tilgutades keskendutakse peamiselt nüüd-siin-ja-praegu käepärast olevate probleemide lahendamisele. 
 
Avalõik: "Minust võinuks saada massimõrvar kui ma murdsin lahti enda kontrollmooduli, aga siis ma avastasin, et pääsen ligi trobikonnale meelelahutuskanalitele, mida kompanii satelliit üle kandis. Juba rohkem kui 35000 tundi oli möödunud ilma tapatööta - ma ei tea - tõenäoliselt olin tarbinud natuke alla 35000 tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Südametu tapamasinana, olin ma tõeline läbikukkumine."
 
Ehk siis algusest peale on selge, et päris tavaline julgestusrobot meil siin ei seikle. Kellelegi ei meeldi see teadlaste punt seal planeedil ringi sonkimas. Neid üritatakse teise ilma saata ja nemad jällegi tahavad eluga pääseda. 
 
Kokkuvõttes ei midagi sellist vaimustusest üles-alla hüppama panevat, aga mõnus lugemine oli küll.
Teksti loeti inglise keeles

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles


Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud. Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena. Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne mu blogis. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Ulmeseosed: Martha Wells «All Systems Red»

Teksti loeti inglise keeles

Mulle kiiksuga tegelastega jutud meeldivad. Näiteks ka Leckie omad. Midagi on neis isegi sarnast. Nii polnud ka üllatav, et Leckie lisas Murderboti järgmisele osale omalt poolt blurbi.
Antud juhul on kiiks siis selles, et ühes kehas on midagi inimesest ja midagi robotist. Nii on tekkinud üsna skisoidne sisemaailm oma eelistuste ja loogikatega ning nagu sellest vähe oleks, lasub peategelasel veel (vale?)süüdistus, nagu oleks ta rikke tõttu hulga inimesi ära tapnud. Nii et kompleksid ja käitumisjoonised on huvitavad. Kuidas just need orgaaniline ja anorgaaniline pool teineteist tasakaalustavad, sellest esimeses osas juttu pole. Väikest mahtu arvestades ongi nii parem - aga järgmises osas hakkavad selgitused tempot maha võtma.
Hea ulme lugemise käigus ei tule kasuks, kui esitada endale küsimusi stiilis kas see on üldse võimalik? jne. Võiks usaldada autorit, sest päris paljud neist teavad, mida teevad - optimistlikul hinnangul lausa üks igast kümnest. Mitte alati, aga siiski sageli tähendavad Hugod, Nebulad jms, et tegemist on aruka autoriga. Seega siis, kui midagi Murderboti käitumises ja sündmuste arengus jääb arusaamatuks, siis pole see autori viga.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2022

On huvitav, kuidas mõne välisturul menuka ja ka kõrgelt auhinnatud nüüdisulme tõlked Eesti turul edu pole saavutanud. Näiteks võib tuua just selliste teoste hulka kuuluvad Ann Leckie "Radchi triloogia" kolm raamatut ja N. K. Jemisini "Lõhutud Maa triloogia" kaks raamatut, mille Eesti lugejad võtsid vastu täieliku ükskõiksusega.
 
Martha Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" sarja osas, millel ilmus just esimene osa, lühiromaan "Kõik süsteemid punases", olen ma optimistlikum. Eelkõige seetõttu, et selle avateos kombineerib oma lühikeses ja lihtsalt loetavas vormis väga äratuntavalt nii mõningaid ulme klassikalisemaid kui ka kaasaegsemaid aspekte.
 
Klassikalise poole pealt tuletavad juba esimesed paar lehekülge väga selgelt meelde nn ulme kuldajastul ehk 1940–50ndatel kirjutatut. Uurimismeeskond on kuskil võõral planeedil tegemas geoloogilisi uuringuid, kui mingi suur kohaliku loomastiku hulka kuuluv koletis hüppab oma peidupaigast välja ning üritab mõnda nende seast ära süüa.
 
Nagu ikka, pole aga võõra planeedi eluslooduse poolsed ohud nii suured kui need, mille allikad on teised inimesed. Oma baasi taandunud uurimisrühm märkab peagi, et nende kaarte ja varustust on saboteeritud. Kas selle taga on nendega võistlev uurimisrühm, kes parajasti planeedi teisel mandril töötab – või hoopis keegi tundmatu?
 
Kõik see tuleb tõenäoliselt tuttav ette igaühele, kes on üles kasvanud, lugedes legendaarset ulmelugude antoloogiat "Lilled Algernonile", või tutvunud paljude muude Isaac Asimovi ja Ray Bradbury, või kas või Murray Leinsteri ja Robert Sheckley juttudega. Tänapäeval tundub selline loo jutustamise viis retrolik, kuigi mitte halvas mõttes.
 
Kaasaegsem pool loost on valik teha peategelaseks ja jutustajaks uurimismeeskonna turvarobot, või õigemini android (nii mehhaanilisi kui ka bioloogilisi kehaosi kombineeriv tehisolend). See iseenesest poleks veel midagi päris uut, kuna võib mõelda jälle Asimovi roboti-juttudele või juba 1920. aastast pärinevale Karel Čapeki teosele "Rossumi Universaalsed Robotid".
 
Wellsi robot on aga väga äratuntavalt tänapäevase z-põlvkonna nägu. Tema inimestest eraldatuses ja sellest tulenevast üksiolekus on kindlasti ka tavalisemaid introvertseid jooni, kuid tema harjumuses päevatöö kähku ära teha, et siis oma kiivri sees rahulikult seriaale vaadata, on nii mõndagi tuttavat.
 
Kogu loo teeb muidugi eriti soojaks see, et hoolimata oma enesessetõmbunud olekust ja irooniast, millega ta end "mõrtsukbotiks" kutsub, on peategelasest robot siiras ja hea südamega. Teda pole kurjaks teinud isegi asjaolu, et mõningase autonoomia saamiseks on ta pidanud salaja iseenda süsteeme häkkima ning edaspidi seda fakti kogu maailma eest varjama.
 
Niimoodi saabki lõpus ainult soovida, et "Mõrtsukboti päevikud" tõlkes ilmumist jätkaksid – kuid see pole ka ebatõenäoline. Wellsi kirjutatul võib olla just sellist laiapõhjalisust, mis selle võimalikuks teeks. Samuti on üks hoogne ja napilt üle 120-leheküljeline lühiromaan nii lihtne lävend "mõrtsukbotiga" tutvumiseks, et seda võib teha igaüks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Olin selle lühiromaani (ja konkreetse sarja) kohta enne lugemahakkamist kuulnud üsna vastuolulisi hinnanguid. Kahjuks pean mainima, et eriti ei meeldinud ja rohkem ma seda sarja lugeda ei kavatse. Robotist minategelane jättis tükkis oma veidra, üheaegselt apaatse ja üliemotsionaalse sisemaailmaga mind täiesti ükskõikseks ning ülejäänud tegelased olid praktiliselt üksteisest eristamatud, kui nimed välja arvata. Roboti silme läbi esitatud maailm ja sündmustik ei suutnud oma pinnapealsusega mind lugejana absoluutselt kaasa haarata. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles