Karel Michal

1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  



2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 



3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 



4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 



5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 



6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 



7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 



8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 



9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1



10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 



11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 



12.  „Tuulerändur“, hinne 1