Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Shanidar

(antoloogia aastast 2017)

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)
Kristjan Rätsep

Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.
Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Shanidar on väikekirjastuse Skarabeus 20-s raamat ja minu jaoks, kes ma olen 90% selle kirjastuse senistest väljaannetest läbi lugenud (mõned üksikud on kusagil riiulis olemas, kuid ootavad veel oma järge), oli see kindel ost.
Üksikuid jutte ma eraldi arvustama ei hakka, panen mulle enim ning vähem meeldinud lood siiasamasse kirja. Seda enam, et paljuski läheb minu arvamus teiste arvustajate hinnangust lahku.
Ilma igasuguse kahtluseta oli minu jaoks parimatest parim kogumiku eelviimane jutt, Issi maailm. Täiesti vapustavalt hea lugu nii ideede kui ka sisu poolest. Juba ainuüksi selle loo pärast tasub seda kogumikku osta.
Teist ja kolmandat parimat lugu oli juba aga palju keerulisem valida, sest väga häid lugusid (loe: neid, millele hindeks viie annan), on kogumikus hulgi. Peale mõningat kaalumist tõstan pjedestaali teisele astmele Sobivustesti. Võib tunduda mõneti kummalise valikuna, kuid mulle see düstoopia meeldis. Lisaks subjektiivsed põhjused, sest see meenutas koledal kombel mingit filmi ja IMDB väidab, et 2001. aasta Happy Birthday sellel jutul põhinebki. Samas ei mäleta ma, et oleksin seda filmi näinud. Pigem nagu midagi muud... Samas, mu mälu võib ka vingerpusse mängida, võib-olla ajan tõesti hoopis Asimovi Ametiga segi ja mingit filmi polegi.
Oma personaalsesse TOP3-e tõstaksin ka kogumiku avaloo, Loogik Joe. Imetlusväärne pole isegi mitte niivõrd 1946. aastal kirja pandud PC-de ja interneti kirjeldused, kuivõrd võrgu ründamise kujutamine ning sellise suure arvutivõrgu haavatavuste väljatoomine. Rääkimata tehisintellektist.
Nagu öeldud, väga häid ja häid lugusid on kogumikus veel, kuid et see arvustus päris kiidulauluks ei kujuneks, toon välja ka mõned mulle vähem meeldinud või küsimusi tekitanud lood.
Kutsuge teda Lordiks oli küll loetav, kuid jäi minu jaoks selliseks mõttetuks vesterniks. Moraliseeriv pealekauba. Hindeks kolm ja mitte enam.
Muutuste kellad võis sisult küll antoloogiasse sobida, kuid mulle õuduslood ei istu ja kogu loo lugemise ajal oli endalgi tunne, et kirjeldatud kirikukellade kõmin paneb pea valutama. Võib-olla olingi sellest nii juhmistunud, et lõpupuänt jäi mulle täiesti arusaamatuks.
Kogumiku viimane jutt, Hullu koera suvi, tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest ju väga hea lugu, teisest küljest aga täiesti arusaamatu, mida see ühes ulmeantoloogias teeb. Ühesõnaga, kuna pole ulme, siis ma seda juttu ei hinda - aga ärge saage valesti aru, kehv see lugu sellegipoolest polnud.
Antoloogia kaanekujundust nahutab Kristjan Sander oma arvustuses Algernonis ja mul jääb üle sellega vaid nõustuda - tunudb, et koostaja nagu ei tahaks, et seda raamatut ostetaks. Esiteks juba pealkiri, teiseks font, kolmandaks pilt... kirjutanud siis vähemalt esikaanele anglo-ameerika ulmeantoloogia vms.
Kaante vahele minnes saab natuke õiendada ka küljenduse üle - tundub, et algselt on autoritutvustused mõeldud iga loo algusesse, sest ütleb üks ju sõnaselgelt "alljärgnev jutt". Kuid miskipärast on need tõstetud raamatu lõppu, sisu muutmata ja tegelikult lausa ühe autori tutvustust ära kaotades. Lohakas töö!
Aga see kõik on muidugi vaid väline külg - kogumiku sisuline külg (et mitte öelda sisemine ilu :)) kaalub kõik need vead üles ja kuigi puht aritmeetilise keskmise meetodil saaksin üldhindeks nelja, panen südame häält kuulates kirja viie. Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

 
Shanidar on üks kirjastus Skarabeuse iga-aastastest raamatutest ning kuulub mitte-temaatiliste antoloogiate hulka. Sellised on näiteks olnud veel nii kirjastuse esimene antoloogia (Aphra, 2005) kui ka hetkel viimane (Ohver, 2023). Väheoluline pole ehk ka see, et käesolev antoloogia ilmus 2017. aastal kirjastuse 20ndaks aastapäevaks.
 
Ümmarguse aastapäevaga võib olla siin mingi seos seetõttu, et paljudelt kirjanikelt tundub siin olevat valitud antoloogiasse väga kõrgetasemelised lood. Muidugi ei saa olla kindel, kas selline asi oli taotluslik, kuid lõpptulemus on kindlasti sümboolseks kingituseks mitte ainult kirjastusele vaid kõigile tõlkeulme lugejatele.
 
1. Loogik Joe (1946) - Murray Leinster 8/10 (kasutan siin uuesti teksti, mida kirjutasin Leinsteri kogumikule "Sidewise in Time")
 
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
 
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
 
2. Naaber (1954) - Clifford D. Simak 8/10
 
Ühendriikide ühte väiksesse kolkakülasse nimega Pesukaruorg saabub uus perekond, kes võtab üle hulk aega tühjana seisnud talumaja. Nad teevad kõvasti tööd ja hoiavad esialgu pigem omaette - kuid peagi märkavad naabrid, et neil läheb kuidagi erakordselt hästi. Siis hakkab samamoodi hästi minema ka kõigil teistel külaelanikel...
 
Simak teeb oma lugusid mingis mõttes ikka ühtemoodi, aga selle üle on patt kurta, kui ta seda nii hästi teeb. See lugu on läbinisti positiivne ja südamlik aga ei muutu sealjuures läilaks. See ei ole ehk küll autori absoluutne tipp (Shotgun Cure on see, mis mulle enim meeldib), aga siiski väga hea, tugev ja iseloomulik jutt.
 
3. Muutuste kellad (1955) - Robert Aickman 8/10
 
Üks vanem meesterahvas on värskelt abiellunud endast oluliselt noorema naisega ja nad sõidavad nüüd ühte mereäärsesse Inglise kuurortlinna puhkama. See toimub aga väljaspool hooaega ja linn on tühi, hotell kole, mererand mudane ning lisaks helistavad linnaelanikud kogu õhtu ja öö kirikukellasid. Midagi veidrat on teoksil.
 
Väga hea ja andekas õudusjutt. Siin on mitu teemat, mis mulle väga meeldivad - kõigepealt sõja ja impeeriumi kaotuse järgne langus, siis eraldiseisva linnakese veidrus, mis võtab lausa lovecraftilikud mõõtmed, ning lõpuks seksuaalse pinge kuristik, mis erineva vanusega paari lahutab. See kõik kokku on ikka tõesti hästi tehtud.
 
4. Sobivustest (1964) - Keith Laumer 5/10
 
Kergelt düstoopilises tulevikus langeb noormees ülikoolist välja ja nüüd peab ta hakkama lihttööd tegema. Kuid lihttöölistele on selles maailmas ette nähtud kerge lobotoomia. Noormees otsustab sellega mitte leppida ja otsib ükskõik millist võimalust, et süsteemi petta ja oma õige koht tagasi saada.
 
Täitsa toredalt seikluslik, aga muidu päris tobe lugu, mida on üsna raske tõsiselt võtta. Puänt parandab pisut asja mõtet, kuid siiski mitte piisavalt. Otseselt halb see lugu ei ole, aga üsna selgelt ja päris olulise vahega kõige nõrgem siin kogumikus minu arvates küll.
 
5. Elas kord hiiglane (1968) - Keith Laumer 8/10
 
Hiiglaste planeedil teeb hädamaandumise üks kaubavedaja koos kalli lastiga. Tegelikult on kaubavedaja identiteet aga vaid kattevarjuks palgamõrvarile. Nimelt on kohutav epideemia hävitanud kõik hiiglaste planeedi elanikud peale viimase - ning kui ka see viimane hiiglane oleks surnud, siis saaks planeedi maha müüa...
 
Mingis mõttes klassikaliselt lihtne ulmelugu, mis väga palju üllatusi ei paku - aga kirjutatud on see jällegi nii hästi, et ainult loe ja rõõmusta. Kui eelmine lugu Laumerist autorina minu jaoks just palju ei öelnud, siis see siin tõstab ta igal juhul kõrgele.
 
6. Kutsuge teda Lordiks (1966) - Gordon R. Dickson 8/10
 
Millalgi ülikauges tulevikus on inimkond ammu tähtedele laiali lennanud. Vana Maa on juba sajandeid ümber kujundatud vabaõhumuuseumiks, kus elatakse tööstusrevolutsiooni-eelset elu. Kuid eksisteerib ka iidne komme, mille järgi peab galaktikaimpeeriumi iga kroonprints enne ametisse asumist inkognito kolm päeva Maal veetma.
 
Tõesti hea lugu valitsemisega kaasnevast vastutusest. Jah, kui hakata kogu selle süsteemi erinevaid detaile natuke teravama pilguga vaatama, siis ei tundu päris palju sellest loogiline või tõenäoline, aga see pole oluline. Kogu jutu mõte ja väärtus paikneb otseselt moraalil ja jutustatud on see ka ikka väga hästi.
 
7. Tühise mehe kingitus (1979) - Alan Dean Foster 8/10
 
Üks andetu luuser teeb oma kosmoselaeva-loguga hädamaandumise tundmatul planeedil, lõhkudes sellega laeva ja iseenda. Mehe halvatud kuid teadvusel keha leiavad kohalikud pisimutukad, kellel näib olevat intelligentsus ja isegi algeline kultuur. Nad püüavad meest elus hoida ja too hakkab mõtlema, kuidas tema saaks kasulik olla...
 
Väga hea lugu, mis algab natuke nagu Jonathan Swifti lugu Gulliverist lilliputtide maal - aga siis võtab kätte ja läheb hoopis teises suunas, luues nii midagi täiesti unikaalset. Ilus ja südamlik on see lugu, koos väikese aga mitte üldse tüütu moraaliteraga. Mida rohkem seda lugesin, seda rohkem see meeldis.
 
8. Shanidar (1985) - David Zindell 7/10
 
Millalgi täpsemalt määratlemata tulevikus, kus inimkond on juba pikalt erinevatel planeetidel kasvanud, tuleb Nevernessi linna parima biokujuri juurde mees, kes nõuab, et ta ürginimeseks muudetaks. Kujur kinnitab, et see on võimatu ning kui mees väidab, et seda on ju korra varemgi juhtunud, siis jutustab kujur talle loo, kuidas see kõik käis.
 
Mul on selle looga seoses natuke kahetised tunded. Jah, kogu maailmaehitamine on siin väga vinge ja see, et nii lühikese tekstiga tehakse ära nii palju, on imetlusväärne. Aga kas siin midagi sisulist üldse on? Minu jaoks jäi see lugu hoolimata kogu tulevärgist ikkagi natuke tühjaks ja õõnsaks, millest on kahju.
 
9. Issi maailm (1999) - Walter Jon Williams 8/10
 
Jamie on poiss nagu iga teinegi - hispaania keelt annab talle koolis don Quijote, kooli jalutab ta printsess Gigunda seltsis ja öösel paneb ta magama kuuhaldjas Selena. Ja loomulikult on tal kodus armastavad vanemad ning õde. Kuid ühel päeval hakkab Jamie kahtlustama, et maailm ei ole päris selline nagu see paistab...
 
Väga hea näide sellest, mida küberpungi-žanris on võimalik ära teha. Idee on siin iseenesest lihtne, aga teostus (ja selle võimalikud edasiarendused, millele tekstis ainult viidatakse) on vägagi kiiduväärt. Ma pole näinud just palju lugusid, mis läheksid nii värvilisest-säravast nõnda kiiresti süngeks, aga see siin mängib kõik välja.
 
10. Hullu koera suvi (1999) - Joe R. Lansdale 7/10
 
Loo jutustaja vaatab tagasi ammusele, sõjaeelsele ajale kui ta poisikesena koos oma vanemate ja õega kuskil Texase kolkakülas üles kasvas. Lastena kartsid nad toal ajal kohaliku metsakolli Sokupea legendi - kuid siis hakkasid lisaks ühel suvel ümbruskonnas toimuma mõrvad, kus tapeti naisi ja seda veel erakordselt jubedal kombel.
 
Täitsa hea lugu, siin on natuke tunda nii Harper Lee "Tappa laulurästast" vaimu kui ka Stephen Kingi mõjusid. Õuduse-tunnet oskab autor väga oskuslikult luua, lihtsalt aeg-ajalt on tunne, et kogu olukorra värve paneb ta ikka liiga paksult peale. Selline valik kahandab pisut terviku tõsiseltvõetavust.
 
Tervikuna on selle antoloogia kohta raske midagi peale kiidusõnade öelda. Ma olen täiesti kindel, et tegemist on parima antoloogiaga, mis Skarabeuse kirjastuselt ilmunud on ning lisaks veel ühega vähemalt esikolmikusse kuuluvatest raamatutest, mis sellest kirjastusest üldse viimase 25 aasta jooksul välja tulnud on.
 
Ainuke lugu, mis siin natukenegi ansamblist välja langes, oli "Sobivustest", kuid kui eesmärk oli Keith Laumeri loomingut kahe erineva nurga pealt näidata, siis on see ka täitsa arusaadav. Muus osas on haruharva võimalik näha sellist antoloogiat, kus keskmine tase oleks nii kõrge kui siin.
 
Minu enda jaoks ei olnud siin ehk mõnda täiesti imetabast lugu, kuid see pole ka päris oluline. Arvi Nikkarev on koostajana siin ära teinud fantastiliselt hea töö ning "Shanidar" on selline antoloogia, mis võiks olla loetud ja riiulis olemas igaühel, kes vähegi ulme vastu huvi tunneb.
 
Hinnang: 9/10 (lisapunkt tervikule põhimõtteliselt)
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles