Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

Poodud võõras

(kogumik aastast 2016)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2016

Sisukord:
  • Skarabeus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
3
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)
Margus Makke

Tegemist on väga hea kogumikuga aga ega Dickiga ei olegi vist väga mööda võimalik panna kui just siis väga vähestega mida antud kogumikus siiski ei täheldanud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kuni poolte lugude läbilugemiseni oli tunne, et kogumik on ikka ülikõva-eriti meeldisid "Sviblede häälestaja", "Tulus äri" ja "Sõjaveteran" oma sünge maailmalõpueelse õhustikuga ning sõjateemaga. Kogumiku teine pool nii head muljet ei jätnud, sellest ka hinne.

Kogumiku kaanepilt võinuks tõesti ulmelisem olla, vana Chevrolet, poomissilmus ja kärbes jäid nagu väheütlevateks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Kuigi Philip K. Dicki romaanid pole mulle sügavat muljet avaldanud - et mitte öelda, nad mulle lausa ei meeldi - siis kõik seni loetud meistri lühijutud on alati meeldivaid emotsioone tekitanud. Sestap hüppas mul süda rõõmust sees, kui lühikese aja sees eesti keeles juba teine Dicki kogumik ilmus.

"Poodud võõras" sisalduvaid lühijutte ma üksikult arvustada ei tahakski, sest siin BAASis on enamasti kõik juba ära öeldud, samuti andis kogumiku sisust "Reaktori" 2016. aasta juulinumbris põhjaliku ülevaate Ove Hillep. Kuid paaril lool siiski peatuksin. Nimelt ajendas too kogumik - nagu "Vilistaja metsaski" - mind taas Philip K. Dicki teoste ekraniseeringuid vaatama ning originaaliga võrdlema. Selle kogumiku võtmes on oluline rääkida kahest linateosest: "Total Recall" ja "Minority Report". Või õigupoolest kolmest, sest "Total Recallist" on ju ka vahepeal uusversioon ilmunud. Nagu paljud on siin maininud, siis filmid jäävad juttudele alla - sellega nõustun ka mina. Kuid filmid pole siiski üdini halvad, pigem omaette teosed, mis alusmaterjaliga väga lõdvalt seotud.

"Total Recalli" Arnold Schwartzeneggeriga versioon on neist kolmest filmist vast kõige originaalilähedasem, kuid siiski ühe suure puudusega - nimelt ei anna see edasi jutu põhilist puänti ja asendab selle suure madinaga. Uusversioon kasutab aga mäluasendustehnoloogiat vaid ühe väikese pidepunktina ning läheb siis omadega täiesti rappa ning võiks minu poolest üldse mingit uut pealkirja kanda, sest iseseisva linateosena on ta isegi täitsa vaadatav, kuid Dicki looga sidumine tõmbab filmi hinde kõvasti alla. Nii et kui võimalik, lugege siiski eelkõige juttu ja kui väga vaja, vaadake ka 1990 aasta filmi, aga uusversioon jätke Dickiga tutvumisel küll vahele.

"Minority Report" on loona lausa suurepärane - mind võlus eelkõige alternatiivsete tulevike kujunemise aspekt ning sellest tulenevad moraalsed dilemmad, samuti ka loo poliitiline pool. Kahjuks on filmis kõik see tahaplaanile jäetud ning film ei õigusta seetõttu ka oma nime - vähemuse raportit mainitakse seal vaid põgusalt. Ka on Spielberg originaalile liiga palju kihte peale värvinud, nii et kohati jääb juttu mittelugenule film ka segaseks. Samas juttu lugenule on filmi lugu paljuski "vale". Nii et ei oskagi öelda, kas soovitan vaadata või mitte, kuid ütlen see-eest päris kindlalt, et lugege juttu!

Ja et nüüd päris filmiarvustuseks ära ei kisuks - vabandan! - siis peatun korraks ka kogumiku viimasel jutul. Miks? "Eelisikud" ei ole ju iseenesest halvasti kirjutatud lugu, kuid eristub teravalt muudest, sest autor surub siin lugejatele kõvasti oma agendat - abordivastasust - peale. Teeb ta seda usutavas või mitteusutavas vormis, polegi minu meelest nii oluline, kuid häiris eelkõige just see üsna ühemõtteline vastuseis, kus samas oma seisukoha kaitseks just kuigipalju argumente ei leidunud. Seega oli see jutt minu jaoks ka kogumiku "tõrvatilk". Kuid olgem ausad - üsna tilluke ja lõppkokkuvõttes saab see eestikeelsete kaante vahele koondatud antoloogia minult otse loomulikult maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles
7.2017
Andri Riid

Tehniliselt on sellel raamatul oma eellugu, aga ma pole päris kindel, kas see kõik päris täpselt nii juhtus, kas selles loos on midagi õpetlikku või kas see üldse mingi lugu on, seega on alljärgnevas kõik nimed ja aadressid väljamõeldud ning nende sarnasus reaalselt eksisteerivatega juhuslik.
 
Igatahes tuleks minna ajas tagasi aastasse 2004, mil olin lõpetanud Poul Andersoni lühiproosa läbitöötamise, eesmärgiga leida sobilikke lugusid köitesse, mis (koostöös Raul Sulbiga) oma lõplikul kujul sai pealkirjaks "Taevarahvas". Tol ajal olin arvamusel, et eesti lugejale oleks kindlasti ka väga vaja Robert Sheckley ning Philip K. Dicki best-of-tüüpi kogumikke. Viimati mainitud autori osas leidsin mõttekaaslase Arvi Nikkarevi näol, kes oli sama mõtet kes teab kui kaua juba oma peas veeretanud; isegi lood, mis sinna võiksid kuuluda, meil suures osas kattusid.
 
Ühesõnaga, et mitte midagi juhuse hooleks jätta, võtsin kontrolllugemiseks ette Philip K. Dicki viiest köitest koosneva kogutud lühiproosa väljaande, mis mul umbes 1998. aastast riiulis seisis ning mida ma siit ja sealt otsast juba lugenud olin. Selle tegevuse tulemusena fikseerus umbes aasta pärast järgmine valik: "Second Variety" (1953), "Impostor" (1953), "Paycheck (1953), "Upon the Dull Earth" (1954), War Veteran" (1955), "Captive Market" (1955), "The Minority Report" (1956), "Waterspider" (1964), "We Can Remember It for You Wholesale" (1966), "The Electric Ant (1969) ning "The Pre-Persons" (1974). Tagavaraks, kui mõne loo õigusi ei õnnestu hankida või mõni Dicki nn filmilugudest - "The Minority Report", "Paycheck", "Second Variety", "We Can Remember It..." - ülearu kalliks peaks osutuma, sai varutud "Human Is" (1955) ning "Service Call" (1955). Liialt kõrgete autoritasude tõttu plaanist siiski asja ei saanud, ei läinud palju paremini ka teise kirjastajaga ning kümnendivahetuseks olin ma sellele põhimõtteliselt juba käega löönud ning teema maha matnud.
 
Sündmused võtsid uue suuna aastal 2015, mil (kõigile ootamatult) ilmus eesti keeles 90ndate alguse kirjastamistraditsioone jätkav kogumik "Vilistaja metsas", mis sisaldas endas nelja Philip K. Dicki lühemat ja pikemat juttu. (Vähemalt minu jaoks) sama ootamatult kuulutas Arvi mõni kuu hiljem Estconil välja Skarabeuse järgmise aasta raamatu, käesoleva arvustuse objekti. Osutus, et mis oli mõeldamatu viis  aastat varem, oli nüüd ühtäkki osutunud täiesti mõeldavaks korraga kahele kirjastusele. Triquetra initsiatiivil juba ilmunud "Second Varietyt" polnud Arvil muidugi mõtet enam oma kogumikku panna (ehkki see oli algselt plaanis), selle asemele võeti kogumikku "Human Is".
 
Lugesin "Poodud võõrast" kahes etapis, esmalt umbes aasta tagasi, mil jõudsin kuuenda looni. Esmamulje, mis jäi - alati on päris huvitav läbitöötatud asju üle pika aja ning distantsilt üle lugeda - oli see, et kui kipute olema paranoiline, võib see raamat teis neid tendentse veelgi süvendada - kogumiku esimesest viiest loost neljas on igaühes üks või mitu tegelast, kes esinevad kellegi teisena, kui nad tegelikult on. Raamatu teisest poolest liitub selle ansambliga "We Can Remember It..." ning kui sellest on veel vähe, siis algsest nimekirjast on sama kategooria lood "Impostor", "Electric Ant" ning loomulikult "Second Variety". Ega vist ei olegi ilmas teist ulmekirjanikku, kelle puhul umbusk ümbritseva maailma suhtes nii valdav reaktsioon oleks olnud. Teist korda võtsin raamatu kätte konkreetselt selleks, et käesoleva aasta Estconiks käesolev arvustus valmis kirjutada; alustasin uuesti algusest ja lugesin põhimõtteliselt ühe päevaga need ligi 300 lk läbi. Mida öelda?
 
Mul on ja oleks üsna raske oma esialgset nimekirja üht või teismoodi tükeldada. Sinna said lood valitud nii, et nad moodustaksid kokku terviku ning millegi väljajätmine kahjustab paratamatult seda tervikut. Kuid see tervik eksisteerib üksnes minu peas ning koostajal mõlkus käesolevat valikut koostades meeles loogiliselt jälle mingi teistsugune tervik, milleks tal kogumiku koostajana on ka muidugi absoluutselt vääramatu õigus.
 
Lugude valik ei ole vaidlusküsimus, kuid kui mina oleks selle raamatu just nendest lugudest kokku pannud, oleks ma nad kuidagi teistmoodi järjestanud, sest kogumiku esimesed kolm lugu on ülejäänuga võrreldes kergekaalulisemad; isegi mitte kerglased, aga veidi sekundaarsed ning toimiks paremini vahepaladena jõulisemate lugude vahel. Iga Dickilt tõlkimiseks valitud lugu kahtlemata ei pea lugejat muserdama nagu tank, külvama lugejasse masendust ja lootusetust nii nagu seda teeb nt "Second Variety", kuid selleks pole ka mingit sisulist vajadust, võrreldavalt mõjusaid ent lustakamaid lugusid ei pea Dicki loomingust sugugi tikutulega taga otsima. Lisaks "Service Callile" on naljalood ka "We Can Remember It..." ning tõlkimata jäänud "Waterspider". Aga jah, tõenäoliselt oleks ma need tekstid teistmoodi ritta sättinud kui kronoloogiliselt, mis oli nähtavasti koostaja valitud strateegia.
 
Kõige tugevama tekstina selles kogus tundub - võta või jäta - "Captive Market", peaaegu sama lööv on "War Veteran", kõige nõrgemana mõjub ehk "The Minority Report", kuid - kui tekst just päris joga ei ole - oleks rumal kogumikust jätta välja lugu, mille on tuntuks teinud kino. Mitte, et koostaja oleks kuidagi kasutanud süllekukkunud võimalust reklaamida oma raamatut läbi selle, et mitu raamatus sisalduvat juttu on aluseks Hollywoodi filmidele.
 
Kas mul on kahju, et eesti lugejani seekord ei jõudnud lood "The Electric Ant", "Waterspider", "Impostor", "Upon The Dull Earth", ja "Paycheck"? Jah, ikka. Eriti kahju on mul "Waterspiderist". Kas need lood peaksid (koos mõne lisalooga) mingis järjekordses kogumikus ilmuma? Kaldun arvama et ei. Aga vaid eesti keeles lugeva ulmehuvilise lugemislaud on koos "Poodud võõraga" igatahes parem paik, kui oleks olnud ilma selleta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles