Mõnede juttude vahelt leiab küll päris otsesed seosed, näiteks on "Nurgatagune reisibüroo" üksnes sissejuhatuseks sellele järgnevale hoopis terviklikumale jutule. Samuti leiab Fantaasia jutuvõistlusel teise koha ja hiljem Stalkeri pälvinud "Sipelgalõvi" sündmustik aset samal planeedil kui "Vihma seitse nime".
Neis kahes viimatinimetatud loos on Weinberg vähemalt niisama hea, kui Indrek Hargla oma kosmoseulme kirjutamise perioodi helgematel päevadel 15 aastat tagasi. Samuti on vägagi harglalik ja ühtlasi ka väga mõjus jutt "Kadunud ja leitud", mis sarnaneb üldiselt tonaalsuselt ehk enim Hargla "Minu päevad Liinaga" tsüklile, aga millest saadav emotsionaalne laeng on enam-vähem sarnane sellega, mida oli võimalik saada "Väendrut" lugedes.
Samas ei ole Weinberg üksnes Hargla nägu - "Kui udu hajub" meenutab oma vere- ja kuulirohkusega hoopis Maniakkide Tänava action-lugusid, kannatades ühtlasi rängalt tegelaste, vaatepunktide ja tegevuspaikade rohkuse ning sellest tuleneva skemaatilisuse all. "Kasutusvalmist" võiks seevastu pidada Triinu Merese poolt kirjutatuks, kui raamatukaas muud ei väidaks. Üleüldse on tähelepanuväärne seegi, et seitsmest loost nelja peategelased on naissoost.
Kogumiku ava- ja nimilugu on kogu tsükli seisukohast kahtlemata võtmetähtsusega, kuid adekvaatsemaks hinnanguks peaksin ma teksti veelkord üle lugema, esmalugemise järgselt jäi häirima sündmustiku hüplikkus ning liiga rohke info kokkupressimine liialt vähestele lehekülgedele (eriti loo teises pooles).
Weinbergile stiili juurde kuulub tekstide varustamine väljavõtetega infomaterjalidest (millega paari loo puhul on liiale mindud) ning samuti on talle ainuomane vandesõna "saast", mida absoluutselt kõik Weinbergi tegelased eksklusiivselt kasutavad ning mis on peaaegu sama kummastav kui Lew R. Bergi legendaarselt nõme "härjasitt".
Minu meelest on Weinberg sündinud jutuvestja ja ilmne pretendent kohale eesti ulmekirjanduse kõige teravamas tipus; hing tahaks juba sellele raamatule hindeks panna viie, aga mõistus paneb sellele impulsile veto.