Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Pimesi hüpates

(kogumik aastast 2016)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2016 (Sündmuste horisont, nr 44)

Sisukord:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)
3.2016

Tähelepanuväärne raamatudebüüt, milles sisalduvad lood paigutuvad kõik ühtsesse tulevikuajalukku ning on kogumikus esitatud kronoloogilises järjekorras, ehkki selle tulevikuajaloo sündmusteloogika täpsem kaardistamine enese jaoks nõuaks lugude läbitöötamist mahus, milleks mul kardetavasti ressurssi ei jagu.

Mõnede juttude vahelt leiab küll päris otsesed seosed, näiteks on "Nurgatagune reisibüroo" üksnes sissejuhatuseks sellele järgnevale hoopis terviklikumale jutule. Samuti leiab Fantaasia jutuvõistlusel teise koha ja hiljem Stalkeri pälvinud "Sipelgalõvi" sündmustik aset samal planeedil kui "Vihma seitse nime".

Neis kahes viimatinimetatud loos on Weinberg vähemalt niisama hea, kui Indrek Hargla oma kosmoseulme kirjutamise perioodi helgematel päevadel 15 aastat tagasi. Samuti on vägagi harglalik ja ühtlasi ka väga mõjus jutt "Kadunud ja leitud", mis sarnaneb üldiselt tonaalsuselt ehk enim Hargla "Minu päevad Liinaga" tsüklile, aga millest saadav emotsionaalne laeng on enam-vähem sarnane sellega, mida oli võimalik saada "Väendrut" lugedes.

Samas ei ole Weinberg üksnes Hargla nägu - "Kui udu hajub" meenutab oma vere- ja kuulirohkusega hoopis Maniakkide Tänava action-lugusid, kannatades ühtlasi rängalt tegelaste, vaatepunktide ja tegevuspaikade rohkuse ning sellest tuleneva skemaatilisuse all. "Kasutusvalmist" võiks seevastu pidada Triinu Merese poolt kirjutatuks, kui raamatukaas muud ei väidaks. Üleüldse on tähelepanuväärne seegi, et seitsmest loost nelja peategelased on naissoost.

Kogumiku ava- ja nimilugu on kogu tsükli seisukohast kahtlemata võtmetähtsusega, kuid adekvaatsemaks hinnanguks peaksin ma teksti veelkord üle lugema, esmalugemise järgselt jäi häirima sündmustiku hüplikkus ning liiga rohke info kokkupressimine liialt vähestele lehekülgedele (eriti loo teises pooles).

Weinbergile stiili juurde kuulub tekstide varustamine väljavõtetega infomaterjalidest (millega paari loo puhul on liiale mindud) ning samuti on talle ainuomane vandesõna "saast", mida absoluutselt kõik Weinbergi tegelased eksklusiivselt kasutavad ning mis on peaaegu sama kummastav kui Lew R. Bergi legendaarselt nõme "härjasitt".

Minu meelest on Weinberg sündinud jutuvestja ja ilmne pretendent kohale eesti ulmekirjanduse kõige teravamas tipus; hing tahaks juba sellele raamatule hindeks panna viie, aga mõistus paneb sellele impulsile veto.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on käesolevast kogumikust juba üsna põhjalikult kirjutanud, ent järgnevalt pean ma siiski vajalikuks üht-teist märkida.

Settingu poolest on Weinberg väga USA-keskne-kogumiku seitsmest loost nelja tegevus toimub täielikult või osaliselt USA territooriumil. Ka kaks Yellowstone´i-teemalist lugu on mõnevõrra ameerikalikud, kasvõi koloniaalplaneedi nime osas. Ainsaks erandiks on tuleviku-Eestist rääkiv lühiromaan "Kadunud ja leitud". See pole otseselt etteheide, ilmselgelt kujutab USA endast tulevikuteaduse ja -tehnika, eriti aga kosmoseuurimise seisukohast loogilisemat "ideede katselava" kui Eesti.

Küll aga erineb Weinbergi tulevikunägemus samuti Reaktoriga seotud Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana rõhutatult rahvuslikust käsitlusest. Nagu eelmisest arvustusest välja lugeda võib, kipub Weinberg kirjanikuna üldse olema pigem Hargla kui teiste Reaktori seltskonna tuntumate autorite nägu. Lugude sündmustik (kui "Kui udu hajub" ja "Kasutusvalmis" välja jätta) kulgeb hoolimata oma lõppkokkuvõttes seikluslikust iseloomust pigem eepiliselt ja rahulikult, autor leiab aega kirjeldustele ning maailma väljajoonistamisele. Ka kipub autoripositsioon olema sarnaselt paljudele Hargla teostele rohkem selline kosmopoliitne ja elitaarne. Erinevalt humanitaarsest Harglast on Weinbergi tegelased ja nendega seotud probleemid pigem bioloogilise/ökoloogilise taustaga.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, er Weinbergi esikkogu ilmumise üle saab ainult rõõmu tunda ja jääb vaid üle loota, et käesolev raamat kujuneb pika ning viljaka ulmekirjaniku-karjääri alguseks. Tore on näha, et mu arvustustest on autorile kasu olnud (eeldusel, et üks neist kahest "Tänuavalduses" märgitud Kristjanist olen mina).

Teksti loeti eesti keeles

Käesolev kogumik jaotub minu arvates kolmeks: esimene osa keskendub Gewtak`i maailmast pärinevate tulnukate saabumise ja nende tulekuga otseselt seotud sündmustega (Pimesi hüpates, Kadunud ja leitud), teine osa tegeleb peale Gewtaki tehnoloogia tulekut toimuvate sündmustega maal (Kadunud ja leitud, Nurgatagune reisibüroo, kui udu hajub ning kaugemas tulevikus toimuv tegevus Kasutusvalmis) ning kolmas osa piirneb Yellowstone nimelise planeedi peal toimuvate tegevustega (Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi ja Vihma seitse nime). Kui esimesed lood tundusid veidi puised ja hüplikud siis kaks viimast lugu on juba vägagi hästi ülesehitatud seega viis kirja :) .
Teksti loeti eesti keeles



Raamatus on muuhulgas ka kaks Stalkeri saanud lühijuttu/romaani - "Nurgatagune reisibüroo"(2017) ja "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"(2015)


Tundub, et ma olen leidnud endale uue lemmiku kaasaegsest eesti kirjandusest. Mõne kirjaniku ja ta loominguga on kohe nii, et sobib kuidagi väga hästi. Nagu pusletükkidega - mõned tükid klapivad omavahel väga hästi kokku. Kui kõrvalt inimesi vaadata siis sama lugu - mõned paarid või perekonnad on sellised, kus omavahel äärmiselt hästi klapitakse. No igaljuhul on mõne autoriga samamoodi, et kohe tunned, kuidas inimene kuidagi kirjutab just selles õiges, endale sobivas rütmis ja vormis.


"Pimesi hüpates" on jutukogu - aga mitte selline "tavaline", kus iga tükk on eraldiseisev. Jah, saab lugeda ka eraldiseisvana kuid jutud on siin ja seal seotud ja omavahel ajalises järjekorras. Samuti on ühine taustaks olev maailm ühtne, alternatiivajalooline tulevikumaailm. Natuke toimub tegevust ka Eestis aga pigem on USA keskkonnaks, ka tegelastel on "ameerika" nimed. Olemuselt on jutud peamiselt sci-fi, täpsemalt kosmoseulme, mis on isegi mitte militaarse nurga all kuid tegelased on tihtipeale sõjaväelise taustaga. Või lausa sõjaväelased. Sõjaväelased, kes tegutsevad nagu sõjaväelased. Aga ei, see pole militaarne. Kõlab vbolla natuke vastuoluliselt - aga ma tahaks igasugused seosed Lew R. Bergiga välistada. Sest nad on ikka täiesti erinevad kirjanikud kuni selleni välja, et sealt, kus parim Berg otsa saab, hakkab lahja Weinberg peale.


Väge äge on juttude kaunistamine väljavõtetega Wikist ning erinevatest "reisijuhtidest" või mälestusteraamatutest. Annab jälle nõksa siin ja seal taustale juurde.


Sisust on natuke keeruline rääkida sest põhimõtteliselt oleks ilus iga jutt eraldi ette võtta aga mis seal salata, selleks puudub endal viitsimist kuna on neid ju kokku seitse. Aga lühidalt saab raamatut jagada kolmeks - alguses on taustaks võõrast maailmast pärit tulnukatele, keskel on aeg läinud sajandeid edasi ning on juttu samade tulnukate poolt toodud tehnoloogiaarengutest ning lõpus räägitakse Maa-laadsest plaaneedist nimega Yellowstone, kus siis inimesed üritavad kanda kinnitada ja puutuvad kokku nii klassikaliste koloniseerimise-teemaliste muredega kui sekka on päriselulisi muresid. Ning noh, eks see kõik on läbimõeldud ulmekastmes.


Kui praegu seda raamatut viisin enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni siis jäin vaatama ja mõtlema, et jah, on seal palju selliseid mõnusalt loetavaid raamatuid. Aga on erilisi, "voh!" tüüpi raamatuid, millel on püsivam väärtus. Kus on ka peale lugemist hiljem meeles, millest raamat rääkis, mitte ei kao üldisesse hämusse koos paljude teistega. Raamatud nagu mäetipud udus.


Weinberg on mu silmis selline mäetipp. Läheb lugemiselamuse poolest kenasti Vahvanasjevi "Serafima ja Bogdani" kõrvale.



Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles