Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Rise of Endymion

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Endymioni tõus»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.32
Arvustused (25)

Cantose pikim romaan ja "Endymioni" otsene järg. Saaga kauaoodatud lõpp ja väga võimas lõpp.

Kui "Endymion" oli questi-laadne seiklus rõhuga tehismõistuse üle arutamisel, siis "Rise" on pisut hülgab Cantose senise rütmi ja tegeleb rohkem inimkonna tuleviku ja saatuse uurimisega. Raamatule on omased kogu Cantose pisivead - rohked ja detailsed kirjeldused tehnikast, lahinguist ja maailmadest.

Tegelased... Jah, tegelasi on jälle väga palju ja enamik Hyperioni palverändureist käib lehekülgedelt läbi. Sealhulgas ka "mõnes mõttes" surnud Konsul, Kassad ja Het Masteen. Muudest tegelastest tasuks mainida veel android A.Bettikut, Dalai-laamat ja isa Dure`d.

Romaan on mastaapne ja panoraamne nagu klassikalise ooperi lõpp. Võimas, suurejooneline ning sugestatiivne.Simmons hoiab seitsmesajal leheküljel pinget üleval nii põneva süzheega, uute mõistatuste väljatoomisega, vanade lahendamisega ja (eriti!) Rauli ja Aenea armastusloo kirjeldamisega. Simmonsi (kirjutamis)stiil on jõuline, võimas ja kuidagi eriliselt passionaarne, kirglik...

Isegi fikseerides sündmusi, ei jää ta neis kõrvaltvaatajaiks, vaid edastab neid kriipiva kirega, mängib lugeja paremate tunnetega, pisut piinab teda lahenduse andmise edasilükkamisega ja rõhub lugeja emotsioonidele. Simmonsi leitmotiivid - Armastus ja Surm - on "Rise"`is jällegi erakordselt tugevalt võimendatud. Ilma surmata pole TÕELIST armastust aga armastus on teatavasti Siduva Tühjuse füüsikaline lahendus...

Sisust ei saagi palju rääkida, sest lihtsalt ei tahaks lugemismõnu ära võtta. Cantost loetaksegi ju seepärast, et Ajahaudade ja Shrike`i mõistatusele lahendust leida. Lahendused küll antakse aga mitte detektiivromaani zhanris, kus lugejale kõik seosed ja senitoimunu kandikul ette serveeritakse. Veel kaua tuleb lehekülgi tagasi lapata enda jaoks saaga sisu lahtimõtestada. Vast kõike ei saagi selgeks.

Millega seletada 6 aastast vahet Cantose kirjutamisel? Kas pärast "Falli" Simmons ei kavatsenud enam edasi kirjutada? ja naases vaid raha ja siduva lepingu pärast? Kohati tundub natuke odav Simmonsi võte seletada "Fallis" toimunut teistmoodi lahti ja öelda, et seal lahendusi andnud AI Ummon tegelikult valetas Keatsi kübriidile. Ühesõnaga, kas Simmons juba saaga esimesi osasid kirjutades teadis, kuidas ta asja lõpetab ja oli lugeja eksitamine plaanipärane? Kas ta Hyperioni kirjutades juba teadis, kes ja mis on Aenea? On`s see tegelikult tähtis?

"Rise" on kuradima hea raamat, tegeleb inimkonna saatuse teemadega ja jutustab ühe kõige kurvema ja kirglikuma armastusloo. Inimsuhete kirjeldamisel ei tegele Simmons niivõrd psühholoogiliste aspektidega, kuivõrd inimlikkuse olemuse ja füüsikalise ruumi kooskõla, harmoonia ja puutepunktide otsimisega. Senised teemad - Tehismõistusega seonduvad - pole enam niitugevalt indikeeritud. Vähem on fookuses ka Ajahaudadega ja tulevukus Inimliku Ülemmõistuse ja Tehismõistuse vahel peetav sõda, ajas tagasi põgenenud Kaastunne ja muud senised teemad. Asi on Euroliidule - vabandust - TechoCore`ile ikka, viimase otsutava löögi andmises ja inimese tõelise ettemääratuse ja universumilise saatuse leidmises. Tema parasiitluse lõpetamises ja inimese vabastamises.

Ma ei pea Simmonsit tegelikult väga ulmekirjanikuks. See SF`i ajaloos kahtlemata väga auväärsele kohale paigutuv saaga ei tegele tegelikult ulmega, andke andeks ja saage sellest aru nagu soovite... Jah, butafooriat on siin küllaga, vahest rohkemgi kui tarvis, noh aga ei veena mind Simmons, et kirjutades stiilipuhast Sf-i koos kõigi zhanrireeglitega kooskäiva aksessuaariumiga - kirjutas te tegelikult SF-i. See on selline hardSF, mis pole üldse SF...

Simmons on üks minu lemmikuid aga eelkõige oma kirglikuse pärast. Ja see kirglikus ja hea emotsioonitunne teevad temast ka suurepärase õuduskirjaniku. Kohati läheb "Rise`gi" üsna jubedaks. Aga mitte enam Veristaja pärast.

Aenea - (uus messias?) ühendab endas mitmeid motiive Kristuse legendist, samuti inimese ja jumala laps, andes seega palju ainest mõtisklusiks. Loomulikult pole "Rise" mingil määral kristlust propageeriv, pigem vastupidi, kuigi päriselt Simmons sellele usule vett peale ka ei tõmba. Aenea on Lamia Brawne tütar. Kreeka mütoloogias oli Lamia vampiir. Enne oli ta Zeusi (! - jumala) armuke, kelle Hera pimestas. Lamiast kirjutab ka John Keats...Seoseid kui palju!

Loodan, et Simmons tuleb Cantose teema juurde veel tagasi. Võimalusi pakub "Rise" selleks küllaga, sest ikka veel pole kõik lõpuni selge. Aga, kas sellise ainese juures (inimene, univesrum ja armastus) saabki üldse kõik kunagi lõpuni selgeks?
Teksti loeti inglise keeles

Väga raske on midagi öelda sellise raamatu kohta.Minu käes olev soomekeelne 800-lehekyljeline väljaanne sisaldab ajas ja ruumis edasi-tagasi hyppamist,ääretut vägivalda,armastust,mis yletab ajapiirid....Seda loetelu vöiks jätkata veel pikalt.Saladused(enamus neist)saavad lahenduse,selgub Shrikeì päritolu jne.Vääriline löpp sellisele teostesarjale.Viis,sest kymmet ei saa panna.
Teksti loeti soome keeles

Vapustav küll, aga väikeste pettumustega. Miks küll? küsibu nüüd mõni tõsine fänn.Eh, need lunastuslood ja messiasõnumid on ära tüüdanud... Jälle üks noor-ilus-armas kannatav kangelanna, kelle surm kõigile-kõigile heaolu algust kuulutab. See, et Raul on iroonilisevõitu kallakuga tegelinski, mahendab veidi nimetet paatost, kuid sisuliselt midagi ei muuda. Kahju.Tulevad meelde Castaneda "lendajad" ("The Active side of Infinity", aga see pol ulme), "Matrix" muidugi kah (aga see pole raamat). Pole midagi uut siin ilmas...No mida ma siis veel virisen? Jah, ega enam ei taha lugeda raamatut, mille tegelaskujud tegutsevad piinlikust tekitavalt "valesti". Nagu Venetsueela ja Mehhiko seepides. Kaasa ja sisse elamise asemel tuleb (häbi)puna palgeile, osavast literatuursest maailmapildiandmisest hoolimata jätad lehekülgi vahele, ikka piinlemas küsimusega: mispärast nad, lollikesed, peavad just niimoodi toimima. Ja kaastunne jääb kohe üldse tulemata. "Oidipust" või mõnd muud antiiktragöödiat sirvides on parem tunne - asjalood on paratamatud, kõik annavad endast parima. Ka suured ulme-epopöad on vahetevahel andnud võimaluse Kangelastele kaasa elada ("voh, on ikka kõva sell!"). Kuid kaasaegne realistlik kirjandusilm oma võluvate antikangelastega on ammu kangelasfantastikale käpa peale pannud. Ja ega seal midagi eriti kaotada olnudki..."Endymioni tõus" tekitab kahtepidi tundeid. Ühelt poolt on see väga lihtsameelse karakterite ja süþee-arendusega romaan, stiililt sama, mis tetraloogia kolmaski osa - melodramaatiline. Teisest küljest viiakse esitatava maailmapildi arendus lõpuni, uude ajastusse - meisterlikult. Peab tunnistama, et enne lisamaterjalide (proffessionaalsete kriitikute ja toimetajate sõnavõtud, n.ö asjatundjate kontekstiteadlikud mõttevälgatused) läbitöötamiseta seda arvustust lõpetatuks lugeda ei saa...
Teksti loeti vene keeles

Seda raamatut lugemata jätta oleks ilmne kuritegu enda kallal, võttis korralikult hinge kinni ja mõtted lendama. Esimeste osade põhjal sellist lõppu eriti oodata küll poleks osanud, aga lõpp on VÕIMAS!
Teksti loeti inglise keeles

Tippteos. Kolossaalne, aga inimlik. Olen algaja ulmelugeja, võib-olla just sellepärast avaldas see teos mulle erilist muljet. Loodan, et kunagi luuakse tehnoloogia, mis annaks sellest raamatust (ja miks mitte tervest sarjast) teda vääriva filmi teha.
Teksti loeti inglise keeles

Endymioni Tõusu läbinuna jääb mul üle ainult nõustuda sellise gigandiga nagu Iain M. Banks: "The Density and complexity of ideas ... is truly astonishing" Ma poleks paremini kogu asja kokku osanud võtta. Simmons on kirja pannud klassika, mis oma suursugususelt ei jää alla parimatelegi epopöadele. Loo keerukus ning oskus kõik segadus siduda lõppeks kokku suurepäraseks koosluseks - see on oskus, mida ei saa iga autori kohta öelda. Kui keegi küsiks minu käest parimat teadusliku fantastika autorit, vastaks ma kõhkluseta Simmons (vähemalt praegu).Kogu maailm ning sinna sisse põimuvad erinevad jutulõimed liituvad võimsaks energiajoaks, mis lugejasse imbub ning saanud valgustatuse osaliseks ei ole ta enam see, kes ta oli eile. Taoline teos nihutab hinnanguskaala latti võibolla et isegi liiga kõrgele - järgmiseid teoseid hakkad paratamatult võrdlema parimatega ning pettumus on seda kergem tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Tuleb ühineda eelkirjutajate suhteliselt üksmeelse arvamusega - võimas! Päris kindlasti parim nelja osa seast - nii tempokuse kui ka fantaasia/ uudsete ideede pärast. Nii emotsioone kui SF-i!

Taoline ettekujutus inimkonna arengust - kuidas ületatakse tähtedevaheline tühjus - on minu jaoks väga huvitav ja paeluv.

Üllatusi oli piisavalt - ja enamikku neist ei arvanudki ma ära! Kuigi tagantjärele - vihjeid oli küllaga, aga sel hetkel oli jutul suur tempo sees ja ei suutnud selle kõrvalt eriti aimata pööranguid.

Kuna see oli esimene 4 raamatu seast, mida lugesin originaalkeeles (ei jõua ju ära oodata, millal lõpuks see ka maakeelde jõuab, uudishimu!), siis oli huvitav oletada, millise ingliskeelse termini taga tuttavam eestikeelne termin võiks olla. Andis põnevusele ehk üht-teist juurdegi.

Teksti loeti eesti keeles

Pärast enam kui kolme aasta pikkust ootamist on ta siis lõpuks maakeeles olemas, ostetud ja läbi loetud. Oli täpselt nii hea, kui oodatud. Ka mul kulus lugemiseks suht pikk aeg-umbes kaks nädalat, " Endymioni" lugesin nii nädalaga läbi. Jah, " Tõus" oli võimas ja tore. Simmonsile iseloomulikult sisaldas romaan kõikvõimalikke metakirjanduslikke võtteid, näiteks Veristaja ilmumine dalai-laama peole, mis meenutas vägagi Edgar Allan Poe " Punase surma maski" ja oli ilmselt gootilikem stseen romaanis. Lugedes tekkis huvitav paralleel Pullmani " Tumedate ainetega"-mõlemas sarjas räägitakse peaaegu müütiliselt heroilises stiilis võitlusest kiriku ülemvõimu vastu ja pakutakse alternatiivina kristlusele mingi müstiline nähtus, mis seostub armastuse ning teise positiivsete tunnetega-Pullmanil on selleks Põrm, Simmonsil Siduv Tühjus. Ja veel-sentimentaalsust ma üldiselt ei salli, ent käesolevas romaanis paistab see omal kohal olevat. Simmons kasutab kohati sarnaseid võtteid, mis näiteks Bradbury ja Gaiman, ent see, mis mainitute tekstid imalläägeks muudab, on temal tõeliselt hingeminev. Võib-olla sellepärast, et Simmons ei sentimentaalitse sentimentaalsuse enda pärast, see on tal rakendatud mingi olulisema eesmärgi ( inimkonna areng, vabadusvõitlus kurjade jõudude vastu, armastus ja eneseohverdusvalmidus) teenistusse. Mis puutub romaani hüpoteetilisse ekraniseerimisse kunagi kauges tulevikus, siis jah-praegune näiliselt täiuslikkuse saavutanud eriefektindus pole selleks vist veel võimeline. Püüdsin romaani lugedes kujutleda, et milline Heidikute Biosfäär ekraanil välja näeks, ent mitte ei suutnud. Veel kord sentimentaalsuse juurde tagasi pöördudes peab mainima, et Simmonsi tegelaskujud on äärmiselt sümpaatsed, mis teeb neile kaasaelamise suhteliselt lihtsaks.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks virisemisega - enamik ulmekirjanikke ei saa hakkama ajaga. Ükskõik mis butafooriat välja pakutakse, osutub aeg lõpuks lapitekiks, mis allub mitte aja, vaid lapi seadustele - et lappi saab voltida, laskmata end segada põhjuslikkusest. Teiseks tundub anglo-ameerikas meelelahutuses levivat mingi ajumädaniku piirid ammu ületanud vajadus panna millalgi Hea ja Paha teineteist pehmeks klohmima, sealjuures nii, et Hea võidab sõltumata mingitest füüsilistest või muudest eeldustest (olevus, kes on võimeline 200G-ga ringi jalutama, saab rusikavõitluses inimeselt lüüa!). Kolmas häda on iseenda tursaks rääkimine. Et maht maksab, tuleb pundil veel kusagil kolkakülas üks kontsert anda. DS oskab sedagi nii teha, et neelad selle alla ja on isegi põnev, kuid kui Hyperionis moodustasid killud kireva mosaiigi, siis Endymioni seiklustes lükitakse kui palvehelmeid niidile ja sa leiad end palvetamas, et autor ometi ninali ei käiks... Neljas häda on deus ex machina - nähtus, mida ma tõsiselt vihkama olen õppinud. Loed ja loed ja avastad, et lehekülgi napilt järel - mingil hetkel saad aru, et nüüd ei saa enam lõppu muidu kokku, kui tuleb jumalad mängu tuua. Ja eks seegi tekitab pisut pettasaanud tunned - no hea küll, oli kuradi hästi kirjutatud, kuid tegelikult, vaatamata läbielatud ohtudele, ei teinud tegelased suurt midagi, mis lõpplahendusele lähemale viiks, sest Jumalate Sõda käib mujal ja muude vahenditega. Nii et vaatamata sellele, et lugu oli vägev ja hingeminev, jäi pisut pettasaanud tunne, sest traagelniidid paistsid igast august. Mina loodan, et järge ei tule. Lihtsalt see lugu on otsa saanud. Samas... oskaks ise nii kirjutada!
Teksti loeti eesti keeles

Rikun rea ja panen nelja. Mitte et raamat halb oleks, kaugel sellest. Aga iga kumm venib välja, kui seda liialt venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik hea ja õige on juba eespool öeldud. Ja mina alles liiga pahviks löödud, et korralikult sõnu ritta seada.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks kah virisemisega. Ausalt öeldes mind mõnevõrra häirib, kui hakatakse tõsise näoga rääkima, et armastus on mingi universumit koos hoidev energia vms. Analoogiline tõrge tekkis mul näiteks ka Charles de Lint`i "Kusagil lennata" lugedes - muidu igati hea raamat, aga oli`s seda nüüd vaja?

Teine häda tuleneb mitte romaanist endast, vaid sellest, milliste vahedega sarja osad eesti keeles ilmusid. Esialgu ei tahtnud tegelased ja varasema sündmustiku üksikasjad kuidagi meenuda ja hetkeks tekkis isegi tunne et peaks asja pooleli jätma ja kõik eelmised osad uuesti üle lugema. Õnneks läks see tunne esimese sajakonna lehekülje jooksul siiski üle.

Aga olgu nende puudustega kuidas on, romaani voorused (mida eespool on juba küllaga loetletud) kaaluvad need kuhjaga üles. Omalt poolt lisaksin veel, et mulle kangesti meeldis, kuidas Simmons oli TehnoTasandi alguse tänapäeva paigutanud. Näiteks siinvõib igaüks isiklikult tutvuda esimeste TM`dega, keda mainitakse romaani eestikeelse väljaande leheküljel 350. Digitaalne evolutsioon on alanud! :)

Teksti loeti eesti keeles

Panen hindeks "nelja", sest lugemine kulges vahepeal vägagi vaevaliselt. Ja väga heade raamatute puhul ju nii ei juhtu? Samas, ehk saab sellest "neljast" kunagi "viis", näiteks teistkordsel lugemisel?

Negatiivse poole pealt jäigi sellest loost meelde see meeletu nämmutamine, mis algas Rauli saabumisega T`ien Shanile leheküljel 317 ja lõppes sealt lahkumisega nii umbes-täpselt kakssada lehekülge hiljem... Ei istunud mulle see planeet ja selle budistliku olustiku kirjeldus. Isegi Tehnotasandi tekkimise lugu sumbus selle vahu sisse ära.

Teisalt, positiivse külje pealt väärib esile tõstmist just seesama argumenteeritud selgitus, miks tekib "paha", parasiteeriv tehisintellekt. Muidu vast ei usukski...
Samuti oli hea idee, et inimesed ei peaks maailmaruumis uute maailmade leidmisel neid elu eest maasarnastama vaid võiksid pigem ennnast geneetiliselt moondada, et "võõrastes" maailmades kohastuda.

Kokkuvõtteks, igati hea sari, kuid sarnaselt Antsuga leian ma, et siinkohal võiks punkti panna ning loodetavasti järge (või eellugu) ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Äkki ma kunagi leebun, aga praegu tundub mulle küll see raamat talumatu jampsimisena. Mida osa edasi, seda hullemaks läheb. Ilmselt Simmonsit enam ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oleks väga kuri raamatule tervikuna, aga lõpplahendus ja selle ühe osa juba väga pikalt etteaimatavus olid küll masendavad. Aetud traagiliseks ja samas vängelt magusaks.
Teksti loeti eesti keeles

miinusega kolm, sest tükati siiski loetav, kuigi kohutavalt igav. ning jääb rahuldava piirile ka tänu kaasarvustajatele, kes jaksanud hullema kõntsaga tegeleda ning selle olemasolu minugi jaoks jälle teadvustanud.

sama asja kohta võib öelda ‘autor on mõned otsad lugejale mõtisklemiseks lahti jätnud’ või siis ‘autoril on kadunud ettekujutus, mida kokkukirjutatud jamaga peale hakata’. kumma kasuks otsustada, on suuresti subjektiivne ja ma ei hakka salgama, et mulle tundus õige pigem see teine. sest autoril on õnnestunud enda, jutustajaisiku(te) ja tegevuse vahele tekitada just selline (postmodernistlik?) nihe, mis mulle suuresti närvidele käib. hea küll, on reljeefseid sündmusi ja tundeid, aga mulje rikutakse ära miskite mõttetute paugutamistega või siis kümnete lehekülgedega, mis täidetud filosofeerimisele pretendeeriva lobaga. ning mida kuradit on peale hakata kõiketeadvate, kõikjalviibivate ja peaaegu et kõikesuutvate kangelastega? ei muud, kui paigutada nad keskkonda, kus nende omni-omadused ei töötaks. ainult et loogikat pole teosest mõtet otsidagi.

kasutatud võtted on tõsitüütud. see, kuidas oleviku ja mineviku eristamise miskil hetkel ununeb. vaatepunkti hüplemine, mille põhjendatus jääb küsitavaks. palju mõttetuid planeete, palju mõttetuid kõrvaltegelasi – ehh, see käis lausa spegiaalselt närvidele, kui on pool lehekülge nimesid ja ‘ning veel viibis seal umbes nelisada olendit’. kusjuures järgmisel hommikul saavad nad jälle kokku, jälle need nlikümmend nime koos tiitlitega.

kaks köidet endymioni kahjustasid oluliselt head muljet, mis oli jäänud hyperionidest. need avaköited intrigeerisid ju küll – et mida on autoril öelda, kui ta kord juba nii mastaapsed dekoratsioonid on üles seadnud. magu selgus, ei olnud tal öelda midagi.

Teksti loeti inglise keeles

Kolmanda raamatu lõpus olin vaimustuses ja ei jõudnud kuidagi neljanda ilmumist eesti keeles ära oodata. Ja pettumus missugune.No ei jõua ära viriseda: süzhee lohiseb, nagu mehhiko seebikates, lahendused on jäetud täiesti ettearvatult viimastele lehekülgedele ja jäävad seetõttu poolikuks. Esimeste osade hiilgav sci-fi muutus viimases osas ootamatult fantastikaks, mis kogu saagat tervikuna hinnates ei ole andestatav.Jääb mulje, nagu oleks autoril lihtsalt mõte otsa saanud ja viimane osa lepingulise kohustuse täitmiseks valmis visatud.Kes veel lugenud ei ole, ei soovita ka. Hyperionid ja esimene Endymion on liiga hea kogemus, et lasta viimasel vesi peale tõmmata.
Teksti loeti eesti keeles

Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning "Hyperioni Cantose" sarja viimane osa "The Rise of Endymion" ainult kinnitab seda.

Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub nõnda veidra vahendi selgituseks välja võimalust, et surmalemääratud mehena võib ta äkki midagi vajaliku välja lobiseda kuna kaotada pole ju midagi. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.

Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.

Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu -- tehisintellektsi kasvu ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.

Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmon ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult. Viited erinevatele usunditele on samuti liiga ilmsed, et neid ignoreerida. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad samuti kogu selle teemaga üsna sujuvalt. Ning loomulikult on platsis ka tundmatud suurused, ked Aenea kutsub "lõvideks, tiigriteks ja karudeks".

Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest ("Tähesõjad" näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi -- ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.

Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustearenguid tunduvad olevat pingutatud ning oleks justkui soovinud areneda sootuks seises suunas, palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis ka viimane osa, aga nagu paljudele eelarvustajatelegi, siis oma koguvõimsuse tõttu ja mitte ilma reservatsioonideta. Aga ka negatiivsed küljed on juba piisavalt välja toodud, nii et lisada ei ole eriti midagi. Kui, siis ehk seda, et TehnoTasandi lükkamine kogu täiega Pahade sekka, mida Hyperionides ikkagi ju polnud, jättis natuke pettumusvalmistavalt mustvalge tunde; et ikkagi lõpuks läks kõik selliseks mustvalgeks "hea võidab, paha kaotab" muinasjutuks. Muidugi, tulevase järjega oleks võimalik kõik taas pea peale pöörata ja kirjutada näiteks sellest, kuidas ka "lõvidel, tiigritel ja karudel" on mingid eriti õelad ja pahatahtlikud plaanid, aga ilmselt on tõesti parem, kui see lugu lõppeb "Endymioni tõusuga", sest asja devalveerimise oht on ilmselge.
Teksti loeti eesti keeles

Sari laskub lauges joones. Kui raamatu alguses jätkuv igav maailmade kataloog ja Super-Tiibet oleks edasi veninud, siis oleks pidanud kolme panema - aga see puust tehtud Dysoni sfäär oli juba päris tore, nii et las siis olla nõrk neli. Ilma maagiata (olgu, ergide ja tõkkeväljadeta) seda muidugi koos ei hoia.

Muidu kummitavad viimast romaani samad puudused, mis teist ja kolmandatki ja lugupeetud kaasarvustajad on neile ka ülal tähelepanu juhtinud. Et siis minategelane käitub kohati nagu Mehhiko seebika kangelane, kõiksugused rusikavõitlused raudinimestega võiksid ära jääda ja üleüldse kipub jutt Universumit koos hoidvast armastusest pisarakiskujaks. Omalt poolt lisaksin veel sarjale tüüpilise loogikavea - kui Siduva Tühjuse kaudu sidepidamine oli Tasandile suletud, siis mille kaudu üle sadade planeetide laiali pillutatud ristikuju-parasiidid omavahel suhtlesid, kui Tasandi "füüsilised elemendid" neisse paigutati...? Veel on näiteks huvitav küsimus, et kui tüdrukut piinati selleks, et teda keldrist minema siirduma panna ja siis kõiksugu aparaatidega seda protsessi jälgida, siis kas sama ei oleks võinud olla ka Schrödingeri kassipuuri eesmärk? See võimalus ei tule muidugi pähe kerge intellektipuudega peategelasele, kuid paistab, et mitte ka autorile.

Plussi poolele võib kanda veel paar suurepärast üksikstseeni. Esimene on õhuookeanis hiigelpilvede vahel enne tormi ja peategelase allaneelamist. Teine on siis, kui peategelane äärepealt tellingutelt alla kukub. Need neli või viis lehekülge on puhas kuld. Ülejäänud 730 kohta sama väita kahjuks ei saa...

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles