Selle, Fantaasia 2014. aasta jutuvõistlusel kuuendaks jäänud loo retseptsioon on olnud valdavalt positiivne. Mind on see lugu samas üsna mitmes aspektis häirinud, mille (kasvõi endale) selgitamiseks võtan ta siin pulkadeks lahti. Tavaliselt ma nii ei tee, loodetavasti aitab see ühekordne operatsioon jätta palast oma ajusse mingi jälg ilma tarviduseta lugu kunagi üle lugeda. Järgnev on kahtlemata üks suur spoiler.Jutu peategelasteks on ebamäärases nooruses juba lapseeast tuttavad Naar ja Radhia kes esindavad enhude võrdlemisi arhailist kultuuri. Tervisest pakatav tüdruk (Radhia) on nirust poisist peajagu pikem, kõrgema sotsiaalse staatusega, käitub poisi suhtes valdavalt patroneerivalt, kohati nagu ema. Poiss on muidugi tüdrukust kõrvuni sisse võetud, samas autsaider (pole leidnud endale tegevusvaldkonda, milleks tal kutsumus võiks olla), ning kõigest eelnevast tulenevalt ka alaväärsuskompleksiga. Poisil on ka teine sõbranna, oma kehaõõnsustes alkoholilaadset fermenti kääritav "keemik" Zaloe, kelle juures ta südant puistamas, ennast haletsemas ning eelnimetatud ainest nina täis võtmas käib. Naaril on ka isa, kes on aga mingi varem saadud trauma tõttu degenereerunud ning ainuke mõtestatud tegevus mida ta teeb, on mingite mustrite joonistamine. Ühesõnaga, Naaril pole ei minevikku (ta ei tea, kes ta vanemad elukutselt olid) ega tulevikuväljavaadet.
Tüdrukul on, tal on võime end suhtkoht nähtamatuks muuta ning temast peab saama Kütt (misiganes see tähendab, selle ülesande olemust väga ei selgitata). Peatselt seisabki tal ees vastutusrikas kütieksam (ka seda, mida eksam endast kujutab, ei selgitata).
Teose avalehekülgedel on Naar just küttinud molgandi (ilmselt mingi hiidkala), et selle verega juba eelnevalt valminud tüdrukule mõeldud Naari enda kätega tehtud plastist ja taimevillast kuub nähtamatuks muuta (et tüdruk ei külmetaks jaheda ilmaga, nähtamatusele pretendeerija ei saa ju tavariideid kanda). Mantel ei kuku välja nii nagu vaja, kuid samas viibiv tüdruk on poisi žestist liigutatud.
Eelmainitud tegevuse tõttu jääb Radhia hiljaks kutseeksamile saatmise tseremooniale. Üks sellel osalenud noorukitest alandab nii Radhiat kui tema junkrukest, mistõttu viimane ründab solvajat ning Naari päästab keretäiest vaid autoriteetse küttmeistri Hunsti sekkumine. Viimane noomib hilinejat ja soovitab tal minna koju magama, et eksamiks end välja puhata.
Väikese viivituse järel Radhia seda teebki, olles enne Naari kingituse tagasi lükanud, sest tahab eksami ilma abivahendita sooritada. Poiss läheb oma teise sõbranna juurde, teeb mida tavaliselt ning kustub ära. Hommikul pohmelliga ärgates meenub talle öine nägemus. Nimelt viirastus talle, et mägedes elutsevate ühiseluliste hiidputukate jaoks ei ole Radhia nähtamatu, mis teeb eksamist tüdruku jaoks eluohtliku ettevõtmise.
Poiss tormab Radhiat hoiatama, ent teda pole enam kodus ja nii tuleb talle mägedesse järele tormata. Tüdrukut ta ei leia, küll leiavad Naari aga tüdruk ja Hunst, kes on juba tagasiteel, sest midagi läkski eksamiga nihu. Kohe leiavad kolmiku ka putukad. Hunst võtab löögi enda peale (eeldatavalt pääseb), Naar ja Radhia põgenevad koos ja kukuvad mingisse auku.
Naar on kukkudes viga saanud, pisut toibudes tahaks ta kangesti arutleda, tüdruk aga kibeleb talle vett tooma, sest seda tuleb haavatutele tuua. Edasi avastavad nad august ukse, mille avanedes sealt valguvad välja pisikesed putukasarnased olevused, kes poisi ümber kogunevad, tema eest hoolitsevad ja Naariga kontakti loovad. Naar saab valgustatud. Et tüdrukutki valgustada, saadab Naar ta ukse taha sidevahendit otsima (Radhia otsib enda arvates jätkuvalt vett). Osad on ühesõnaga vahetatud, autsaiderist poiss on leidnud oma kutsumuse, koha elus ja maailmas ning valitseb informatsiooni, tüdruk klammerdub seniõpetatu külge. Järgnevas kummutatakse enhude omamüüt (kuidas nad on Inimeste poolt loodud vähemad vennad, kes oma rumaluses mingi jamaga hakkama said ning karistuseks Inimestest ilma jäid) ja heidetakse pisut valgust asjade tegelikule olemusele. Radhia lahkub koopast ja poisist vapustatuna.
Selle loos on stoori täiesti olemas, kuid seda teksti on kohutavalt raske lugeda, peaaegu sama raske kui Veiko Belialsi mälestusväärset pala "Seal, kus voolab valgus", täpselt samal põhjusel ka. Maailma detaile poetatakse näpuotsaga, valikuliselt ja juhuslikesse kohtadesse. Tulemuseks on katkendlik, sugugi mitte sujuv jutt. Lisaks on autor juurutanud terve rea keeleuuendusi, stiilivõtteid või lihtsalt jaburusi, mis loo lugemist sugugi lihtsamaks ei tee. Mõned näited:
"pingest pilukil silmad viskusid pärani"
"loomata pisarad purskusid ninna"
"kaunismehelik lõust"
"varbad olid pistetud mugavatesse toasokkidesse, et taldade tundlikkust hoida"
"õrnatõuline omadus"
"kõrvus kohises ehmatus"
"suutsid suhelda ka puudeldes"
"kõhus närivat tulepalli"
"pimedus ei teinud siiski kõigist enhudest Radhiasid"
"Raudkuued ei ole. Väikesed! Karvased! Loomad!"
"Siin on - uks!"
"kelle pea püstakil olles tugevasti huugas"
"Aga... Aga ma tahan seal sisse minna!" protesteeris Naar. /.../ "Nagu mu peas oleks pissihäda!"
"ajud ragisevad nagu hakkaks kõrvade kaudu tükke välja pudenema"
"Lähen. Uksest. Sisse."
"äraa minee"
"Naari hinges helises igasugune muusika"
"kohe süttisid saalis valgused"
"Aaaaaa-mmaamaamamaama-laalalalala"
"Auuuuuuuhuuuuuuuu"
Tahtmine olla kirjanduslikult väljendusrikas võib viia ülepingutamiseni ning lõppkokkuvõttes kukkuda välja koomilisena. Neil paaril leheküljel, kus hiidputukatest juttu on, kasutab autor nende nimetamiseks järgmisi sünonüüme: raudjalad, raudlõuad, mustjalad, mustkuued, turvisloomad, raudruunad, turvisseljad, mustpead, raudkuued ja mäeisandad.
Ja kohati läheb päris metsa dialoog (näide on pärit teksti osast, kus Zaloe on lõpetanud just iseenesest õigete õpetussõnade jagamise)
"Tunne on nagu sada ema räägiks," oli Naar kohe temaga nõus.
"Keri vist persse," vastas Zaloe.
"Tähtsat," kõkutas Naar ja proovis meenutada, mis sõna käib naermise kohta.
