Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss

(antoloogia aastast 2014)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2014

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
2
0
0
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (6)

Alustan samasuguse vabandusega nagu antoloogia "Stalker 2002" puhul. Raul Sulbi ei ole mitte kuidagi süüdi selles, et 2014. a. "Fantaasia" jutuvõistlusele saabusid justnimelt niisugused kaastööd ja et zhürii nende hulgast justnimelt niisuguse valiku tegi. Kui üldse midagi koostajale ette heita, siis tundub, et Eesti ajakirjanduse igerik keelekasutus on talle halba mõju avaldanud. Ainult leheneegrid kirjutavad lõigu otsest kõnet ja siis lisavad "tunnistas Samoldin", "loetles Käit", "meenutas Soobel" vms. Aga tegelikult ei tahtnud ma muidugi sellest kirjutada.

Hiljuti kurtis Ats "Soome ulme 2" puhul, kui hirmus on ikka võrdlus jutuvõistlusega. Kuna 11 siin avaldatud töö hulka mahtus kaks täiesti kirjaoskamatut, siis on loomulik, et 65 teksti läbitöötamine sellise lühise tekitab. Samas - avaldatud 11 töö hulgas on ka kaks lugu, mis pole kriipsuvõrragi halvemad "Soome ulme 2" paremikust - ja tolle kogumiku 9 jutul on koguni 7 erinevat ilmumisaastat!

Kuna olen jutte eraldi arvustanud, toon siin vaid ära zhürii pingerea (mida mingil arusaamatul põhjusel kogumikust ei leia) ja oma isikliku paremusjärjestuse.

Zhürii:
1. „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper
2. „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg
3. „Vastuoksa“, Mehis Pihla
4. „Aahe oma“, Osvald Soobel
5. „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav
6. „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald
7. „Joroski öö“, Andrei Samoldin
8. „Must palee“, Helen Käit
9.-11. „Varjutaimed“, Piret Jaaks
9.-11. „Kuu kättemaks“, Helen Käit
9.-11. „Ma ka ujun“, Jüri Kallas.

Allakirjutanu:
1.-2. „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper
1.-2. „Varjutaimed“, Piret Jaaks
3.-4. „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav
3.-4. „Joroski öö“, Andrei Samoldin
5. „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg
6. „Vastuoksa“, Mehis Pihla
7.-9. „Aahe oma“, Osvald Soobel
7.-9. „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald
7.-9. „Ma ka ujun“, Jüri Kallas.
Kaht esialgses nimekirjas esinevat võistlustööd ei saa avaldatavaks pidada.

Kokkuvõttes, piir ilukirjanduse ja lihtsalt fan fiction`i ja muu kergekaalulise kraami vahelt jookseb umbes poole kogumiku pealt. Kuus autorit kümnest on oma ülesannet tõsiselt võtnud, tööd teinud ja ka mingil määral õnnestunud. Võib nõustuda kogumikule järelsõna kirjutanud zhüriiliikme Triinu Meresega, et need 6 teost on silmatorkavalt erinevad - ja see on tore.

Ülaltoodust lähtudes võtan endale ka vabaduse mitte uskuda koostaja kinnitust, et "Täheaeg 14" tasemel - teisel kümnel siis - käesoleva kogumikuga suurt vahet pole. Midagi söödavat võib seal ju leiduda, aga fakt, et ka esikümnesse mahtus päris pehmet materjali, ei anna lootust rohkemaks.

PS. 29.09.2014: Järgmise arvustaja tähelepanek, et ühele poolele jäävad lood, mida autor jutustab ja teisele poole justnagu ümberjutustused, on terane. Esimesel juhul mõjub autor looja rollis usutavalt, teisel mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Jutuvõistluse mõte kõige muu seas on ju ka ikkagi see, et uued tulijad saaksid oma kirjatööd kuhugi saata ja vähemasti on žüriil kohustus need läbi lugeda – välistab võimaluse, et lihtsalt inimlikel põhjustel mõni hea asi ei jõuagi kuhugi välja. Teisalt on ka tuttavatel nimedel võimalus alustuseks lasta omi tekste anonüümselt hinnata. Mis peaks teoorias välistama võimaluse nii positiivsete kui negatiivsete eelarvamuste baasilt loomingusse suhtumise. Viimase teema osas muidugi on näiteks Hargla oma „Väendruga“ tõestanud, et saab ka teisiti (edukalt) proovida… Muidugi on kahju sellest, kui žürii saab nö üledoosi kirjanduslikest jubedustest ja põeb pärast pikalt midagi posttraumaatilise stressihäire laadset. Kuigi ma loodan, et vägisi kedagi žüriisse ei võetud, nii et pole siingi viriseda lõppeks midagi.

Eelarvustaja hr Sanderiga võrreldes on kohati küll selline tunne, et lugesime vist sootuks erinevaid kogumikke. Samas jälle teistel kohtadel lähevad arvamused ühte, kuigi võibolla emotsioon on vaoshoitum. Ehk siis vististi on teema selles, et tõesti halva teksti tunneb lihtsamalt ära, kuid need, mida juba põhimõtteliselt lugeda sünnib jagunevad mingite muude eelistuste alusel erinevalt. Aga eks erinevad inimesed peavadki asju erinevalt tunnetama.

Ma pole viimaste „Täheaegade“ puhul kunagi lugenud kõiki jutte. Pole ka kõiki arvustanud. Ega seekordki teisiti lähe.

„Meister ja õpipoiss“ (Loper) – noh, võidutöö ikkagi, sundisin end lugema. Põhimõtte pärast. Mind jätab fantasy sügavalt ükskõikseks. Selles vallas on üksnes mõni harv tekst, mis mulle tõesti väga meeldib ja üle „kõva kolme“ ei tule kohe kuidagi lihtsalt (selle jutu puhul väänan oma käe liigesest välja ja saab üle „kolme“ küll). Loperi teksti juures tunnustan seda, et tegemist on tõesti hästi kirjutatud asjaga; selle sisu ei lähe mulle kröömigi korda, mis pole üldse autori süü. Vastupidiselt eelarvustaja Sanderile ei leia põhjust nokkida alguse kallal; pigem kritiseerin alamžanri kui niisuguse esindajat: pole siin ei piisavalt maagiat, ei piisavalt eristuvat maailma (Hiina? Jaapan? miski anonüümne Ida-maa?), piisavalt aktsiooni, piisavalt missiooni ja lõppeb see asi kah eikuhugi. Sõnaga – lõpetamata. Ja miks ometi on idamaises kontekstis kirjutatud fantaasia kohe parem kui nö traditsiooniline? Olgu – seda ehk tuleb tõesti vähem ette, aga see ei tee asja kohe iseenesest paremaks. AGA – ja see on väga tähtis – hästi tehtud. Esikoht ei tulnud kindlasti niisama.

„Vastuoksa“ (Pihla) – alternatiivajalugu. Nojah… Ei saanud ma selle lugemisega hakkama. Minu viga. Rohkem ei kobisegi.

„See maailm on mulle“ (Tänav) – kuidagi omaette kunst on Mandi oskus oma tekste pealkirjastada. Kasvõi see juba annab ühe punkti hindamisel juurde. Sisu koha pealt riivas lugejana silma see Müraka, Alfa ja Beeta jmt asi. Kas tõesti on nii keeruline mõelda oma tegelastele konkreetseid nimesid? Käis mingi jant kuskil planeedil, mida taheti koloniseerida. Saan’dki aru, kas seal siis oli päikest või mitte? Ja kui päikest polnud, siis kust said taimed sooja ja valgust? Natuke nagu segaseks jäi... Muus osas: oki-toki jutuke. Pole soolikalennutamise lugudega tutvust teinud (jällegi pole minu lugemis-eelistus), kuid need osad Tänava tekstidest, mis liigituvad SF’iks, on täitsa mõnusad. On küll hetkel Eesti juhtiv ulmekirjanik.

„Varjutaimed“ (Jaaks) – mingi idee nagu oli. Aga kadus teksti pikkuse sisse ära. Võimalik, et kui sellest oleks võetud vaevaks kirjutada 50% lühem variant, siis oleks mina ka aru saanud.

„Joroski öö“ (Samoldin) – absurdihuumori žanris kindlasti klass omaette. Kui aga usutavust pidada kriteeriumiks, siis on selle jutu näol nimelt näide, kus vägisi eesti ja eestlaste (no hea küll – setud, ptüi!) külge jutu pookimine annab tulemuseks sellise kompoti, et no ei ole kohe mitte usutav. Jutul on idee, on olustik, midagi nagu on toimunud ka, möönan, isegi päevakajalisus vaatab sealt vastu, kuid tegevustik nüüd, siin ja praegu, kriis, probleem ja kõik see muu põnevus on puudu.

„Ma ka ujun“ (Kallas) – laastuna polegi viga. Lõbus episood. Aganomaivõi! Tõsiselt seda ikkagi võtta ei saa. Ehk siis tegelikult nii Joroski kui Kana Anna juures tahaks žüriile kohe pikalt silma vaadata, et miks ei olnud siin esikümnes siis ikkagi Friedenthali juttu ja neid teisi häid-paremaid absurditükke, millest Triinu Meres oma järelsõnas pajatab?

„Küljeluust ja lihast“ (Roosvald) – üks minu lemmikuid selles kogumikus. Kui üldse millegi üle viriseda, siis sellel teemal, et natuke uduseks jäi taustsüsteem – mis maailm see on, milles tegevus toimub?

Mõtlesin ja mõtlesin mina lugedes, et mis värk sellega on – osad lood nagu kohe kuidagi klapi. Ja lõpuks sain aru. Eraldusjoon jookseb sellel kohal, kus ühel pool on lugu, mida jutustatakse ja teisel pool on tegemist selle päris loo ümberjutustusega. Kes meist poleks omal ajal kuulnud (või proovinud ise edasi anda) ümberjutustust mingist huvitavast filmist? Meie pere elas nõukaajal väljaspool seda piiri, kuhu ulatus Soome TV levi ja nii oli mul loendamatuid võimalusi kuulata sugulaste ümberjutustusi küll Tähesõdadest, küll Knight Rider’ist, küll MacGyver’ist. Ma sain aru küll, et tegemist on heade asjadega. A’ see ümberjutustus ise oli noh… viisakam on mitte välja öelda.

Tegelikult peaks arvustama kõiki lugusid. Ja ma leian, et iga autor oleks väärt seda, et nende lugude kohta öeldaks mingid konstruktiivsed tagasiside sõnad. Rohkem kui 1…100 tähemärki. Sest kuidas muidu algajad õpivad ja tegijad arenevad? Aga eks ütleb ka arvustuse pikkus või arvustamast loobumine mingi hinnangu tekstidele…

Lugedes hr Sanderi mõttearenguid erinevate lugude juures, jäi silma seesamunegi asi, et kas lugu on tegevusega Eestis või nö angloameerika kultuuriruumis. Huvitav, et teda ei häiri samavõrd nt idamaadesse (ka ju kunstlikult) tõstetud sündmustik. Kuidagi on need vaesed Eesti ulmekirjutajad omanäolises kahvlis: kujutavad nad Eestit positiivses võtmes, siis öeldakse, et ei usu – Eesti ei saa olla globaalselt oluline (a’la estronaudid, eestlased globaalsetes kriisides lahendajatena, eestlastest teadlased mõtlemas välja asju, eestlased võitmas sõdu jmt); kirjutavad kohalikud sulesepad loo, mille tegevusel ja tegelastel pole eestlaste ja Maarjamaaga miskit pistmist, siis jälle häda. Juhan Habichti sõnadega Algernoni suvisest numbrist: „2010. a jutuvõistlus tõi mitu tugevat, mitte ainult formaalselt, vaid ka tunnetuse poolest äratuntavalt Eesti-keskset lugu. Ju oli ennatlik arvata, et on aru saadud, milles seisneb kohaliku (ulme)kirjaniku eelis kohalike lugejate jaoks, võrreldes kümnete tuhandete mujal maailmas ilmuvate juttudega. Kuna üleloomulikud nähtused, aga miks mitte ka läbimurdelised teaduslikud avastused võivad toimuda ükskõik kus, siis asetage need enda ja lugeja jaoks tuttavale taustale. Ainult sellest hea jutu sünniks veel ei piisa, kuid see on abiks.“ Kas siis ongi turvaline püsida mingisuguse etnohorrori ja fantasy radadel?

Kokkuvõtteks: aitäh koostaja(te)le (sh žürii) ja kirjutajatele. Oli täiesti huvitav lugemiselamus.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Fantaasia 2014. aasta jutuvõistluse parimatest parimad, s.t. parimad võistlusele esitatud töid hinnanud žürii arvates. Kuna siin on osutunud populaarseks omapoolne paremusjärjestus välja pakkuda, siis järgneb minu oma (sulgudes tekstide pikkus ja žürii antud punktid):

1. Jaaks (31lk, 12p)

2. Weinberg (33lk, 36p)

3. Soobel (17lk, 28p)

4. Tänav (13lk, 22p)

5. Loper (26lk, 38p)

6. Samoldin (10lk, 13p)

7. Pihla (17lk, 35p)

8. Roosvald (25lk, 16p)

9. Kallas (2lk, 12p)

10. Käit (29lk, 13p)

11. Käit (28lk, 12p)

Esimesed seitse selles pingereas on kõik vägagi loetavad tükid ning mulle näib, et võrreldes 2011. aasta jutuvõistlusega on tase tükk maad tõusnud. Üldmulje on ka karmim, teravam, mis tuleneb üpris otseselt tippkonkurentsi tõusnud lugude autorite soost, seekord on paremaks hinnatud autorite sooline jaotus oluliselt rohkem tasakaalus kui kolm aastat varem. Kuna ma panin "Täheaeg" nr. üheksale hindeks viie, ei saa ma sellele köitele nõrgemat hinnet kuidagi panna. Siin on palju rohkem lugusid, mis meeldivad. Suuremat osa neist olen ka eraldi arvustanud.

Esiüheteistkümne autorid võib jagada kolme rühma, esiteks ulmelugejale juba tuntud - üldjuhul siiski mitte kuigi viljakad - žanriautorid (Soobel, Tänav, Roosvald, Kallas); teiseks debütandid (Loper, Samoldin, sisuliselt ka Weinberg); kolmandaks mõnest muust kirjanduse alaliigist esmakordselt ulmežanrisse crossoveri teinud autorid (Jaaks, Käit, põhimõtteliselt ka Pihla). Kusjuures, juba teist korda järjest võidabki võistluse lõpuks debütant.

Žürii hinnanguga tagantjärgi vaielda pole väga mõtet, eriti kuna lihtsalt punktide kokkulugemisel põhinev meetod paremusjärjestuse määramiseks ongi tihti nivelleeriv (kokkuvõttes skoorivad rohkem paljudele keskmiselt meeldinud tekstid). Küll aga ei saa jätta osutamata paarile väga selgelt küsitavale momendile - esiteks kirjanduslikult heal tasemel "Varjutaimede" arusaamatult madal koht. On muidugi prognoositav, et "Varjutaimed" keskmisele ulmefännile eriti ei meeldi, kuna on liiga tavakirjanduslik, kuid žürii peaks lähtuma kirjanduslikest kriteeriumitest ning olema kõrgemal žanriväiklusest. Vastasel juhul pole seda mõtet kokku kutsudagi.

Teiseks, justkui täienduseks eelmisele küsitavusele - kõigi kriteeriumite järgi amatöörlike juttude arusaamatult kõrged kohad. Jah, muidugi pean siin Helen Käidi loomingut silmas. Selleks, et nende lugude täiesti ilmset alaväärsust aduda, ei pea kirjandusteadlane olema ja nii palju kompetentsi võiks žürii liikmel siiski olla. See, et "Varjutaimed" ning "Kuu kättemaks", mis kirjanduslikult tasemelt erinevad üksteisest nagu öö ja päev, on skooritabelis ühel ja samal pulgal, on lihtsalt karikatuurne.

Kolmandaks, Jüri Kallase anekdoodi esiletõstmine. "Ma ka ujun!" ei ole otseselt halvasti kirjutatud, küll on aga täiesti teises kaalukategoorias teiste juttudega võrreldes. Minu meelest peaks sellise võistluse puhul hindama natuke ka kirjutaja efforti ning JK on teistest autoritest selgelt vähem vaeva näinud. Üpris nõutuks teeb, et ühe žüriiliikme arvates oligi tegu jutuvõistlusele esitatud töödest parima looga. Mis sõnumit sellise rõhuasetusega küll edastada taheti?

Aga üldiselt, jutuvõistlus täidab oma funktsiooni igati, tänu sellele on eesti ulmekirjanduses mitu head teksti kindlasti juures. Umbes pooled käesoleva antoloogia tekstidest on Stalkeri pingerivide järgi ka žanrilugejale üsnagi korda läinud. Ning ma olen üpris veendunud, et jutuvõistluse teises kümnes on loetavat kraami veelgi. Minu 800. arvustus, muideks.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles