Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Roger Zelazny ·

Roadmarks

(romaan aastast 1979)

eesti keeles: «Teemärgid»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 5)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
10
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (15)
Indrek Hargla

On Maantee. Kulgeb see ajastust ajatsusse, pidevalt suunda muutes ja haruteid kasvatades ja kaotades. Ajarännu Maantee, mida mööda saavad liikuda ainult teatud inimesed ja teatud autod. Maanteelt on mahasõidud erinevatesse aegadesse ja ajaspiraalidesse. Maantee lõid mingid müstilised draakonid, kelle kohta keegi midagi lähemat ei tea. Maantee ääres on söögi- ja joomakohad, neidki peavad väljaspool aega elavad inimesed (näit. aega ära eksinud ristirüütel, kes esiklaaside pesemisega elatusraha teenis).

Maanteel käib vilgas tegevus, sealhulgas ka politseil. Inimesed toimetavad oma asju, käivad aja vahet edasi tagasi. Peategelane Red Dorakeen ja tema 26.sajandist pärit kõnelev arvuti, mis mugavuseks muudetud Baudelairi`i "Kurjalillede" köiteks näikse alguses olevat hõivatud sellega, et parseldavad kreeklastele Marathoni alla tulirelvi. Siis selgub, et keegi Redi endine sõber Chadwick on tema peale tellinud Mänguametilt Vendetta - kihlveo, kas tema agendid suudavad kümne katsega Redi tappa. No ja lähebki lahti üks zelaznilik tulevärk. Tegelaste galerii on jälle väga kirju - markii De Sade; tulnukate taparobot, mis rikki läinud ja igavusest savipotte voolib; implantiga juhitav Tyrannosaurus Rex; kõnelevad raamatarvutid; müriaad palgamõrtsukaid; draakonid...

Stiilit näikse teos olevat alguses liiga hüplik ja hakitud, killud hakkavad end aga aegupidi omale kohale seadma, mõneti tarantinolikult, võiks vist tänapäeval öelda. Raamatu ülesehitus on väga zelaznilik - üks tugev tegelane, kes on oma kunagise partneriga riidu läinud ja kes oma minevikku täpselt teadmata võitleb mingi ähmase idealistliku eesmärgi nimel. Rohkelt asjalikku huumorit ja lugejale ennast aeglaselt mällu vajutavad ideed. Tegelased pahvivad hoogsalt sigareid ja ajavad üksteisega ohtralt juttu, sekka pruugitakse ka vägijooke. Sihuke stiiliromaan siis.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Zelazny oma parimal moel. Loed mitukümmend lehekülge, väga mõnus on, aga tühjagi ei saa aru. Jõuad lõppu välja, hakkad vihjetele mõtlema, alustad uuesti otsast, teed teise ringi peale - ja ikka jääb palju vaid vihjeliseks. Nii et pealkiri on õigustatud - ongi ainult teetähised. Aga selle tee peale tahaks pääseda küll. Paraku pole vist draakoni verd...
Iseenesest elegantne ajarännukäsitlus. Välistab igatsugu paradoksid ja muu peamurdmise. Sest tee lihtsalt on. Ja - Andersoni Südasuvisest tormist tuttav Vana Fööniksi kõrtsituba sobiks ka kenasti selle tee - või mõne kõrvalharu - äärde.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Väga hea lugu, kuid saab "4" selle eest, et ootused olid väga kõrged.

Juba esimese 5 lehekülje järel oli selge, et lugu tuleb uuesti üle lugeda, et tervikust paremat pilti saada. Kuid erinevalt näiteks "Valguse isandast" ei andnud ülelugemine loole sügavust juurde, vaid tegi selle hoopis pisut primitiivsemaks.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hea ja originaalne raamat. Sellist ajarännu-maantee ideed pole mujal kohanudki. Millegipärast tekkisid paralleelid Simaki "Härjapõlvlastega", ehkki Zelazny stiil on hoopis teine. Tõlge on ka hea, kui kummaline sõna "armastuspaar" leheküljel 109 välja jätta.
Teksti loeti eesti keeles
Andres Septer

Ei saa santi sõna öelda. Sihuke keskpärane Zelazny. Nagu halb ei olnud, aga ega väga hea ka polnud. Lõpp koos selle draakoni-jamaga oli juba suisa lame ja punnitud.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Austatud Ruumetiga olen selles suhtes nõus, et üle lugemisel langesid tükikesed paika ja asi muutus ikka tunduvalt selgemaks, kuid ilmselgelt vastandina temale pakub mulle selline lahendus, kus kõik pusletükid meeldivalt oma kohale sobituvad, üpriski suurt naudingut. Mis ei tähendaks, et segadusse jääminegi alati nõnda halb oleks, kuid vaid selle puudumist veel probleemina ei näe, ka sama autori erinevates teostes (valguse isanda kohta aga ei julgeks midagi öelda, kuna see sai loetud ajal, mil sellest kohe üldse midagi aru ei saanud ning igavus oli lõputu, nii et mälu sellega seoses vaevalt on; peakski üks päev uuesti läbi lugema, nüüd ikka vanemana ja (vast) suti intelligentsemana).

Naastes aga Roadmarksi juurde, on tegemist igati mõnusa romaaniga, kusjuures rõhk just sõnal mõnus. Nimelt on atmosfäär ja tegevus selline tõmbav, kohati lausa poeetiline/idülliline (st. va kui kellegi tapmisega väga tegutsetakse, või tegelikult isegi siis, eriti kui hea raamat ja meelisuimasti käepärast), tegevus aga igati tore zelazny, kelle käsitluses ka juba nõnda stereotüüpseks muutunud draakonid vähemalt imo leimina ei tundu. Tema raamatutest (ja vast ka üldse) kuulub lemmikute hulka, kuid küllap on mu arvamus ka kenasti mõjutatud.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Mõni kirjanik, kui tal on vaja kirjutada hea fantaasiaromaan, lahendab ülesande nii et ajab välja 1000 lehekülge verist vahtu.

"Teemärke" lugedes jääb mulje, nagu oleks ka Zelazny alguses selle 1000-leheküljelise tellise valmis kirjutanud, siis aga hakanud katsetama et kui palju sellest saab ära kärpida nii et lugu seejuures veel alles jääb. Tulemuseks on päris kange kontsentraat, mille tarbimist võiks võrrelda "tavalise kohvi" asemel espresso joomisega. Igati meeldiv tassike.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Mulle pole Zelazny tekstid kunagi meeldinud ja ma pean teda üsna keskpäraseks kirjameheks, juba alates 90ndate alguses Täheajas ilmunud "Täna me valime nägusid", mis tundus mulle toona ja tundub ka praegu ülisegase suvalise mulinana.

Ometi loen ma kättesattunud eestikeelsed Zelaznyd siiski läbi, ilmselt lootes, et äkki pole ma millestki aru saanud ja ma taban ära selle geniaalsuse, millest paljud fännid räägivad. Asjatu lootus. Nii ka seekord. "Teemärgid" on selles mõttes tüüpiline Zelazny, et segane ja üsna jama, õnneks aga suhteliselt lühike. Siiski tundub, et see jääbki minu viimaseks Zelazny teoseks, kuna maailmas on nii palju kõvasti paremaid autoreid.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

See võrdlus, kus 1000 lk raamatust on kõik üleliigne välja rapitud oli väga tabav. Praeguses kontsentreeritud versioonis mõjus lõpp kuidagi vägisi jurde poogituna ja tõmbas üldmulje alla. Muidu paneks viie, aga see lõpp... :S
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Mulle üldiselt Zelazny meeldib, kuigi tal on ka omajagu möödalaskimisi. Käesolev raamat igatahes nende hulka ei kuulu. Tegu on üsna meeldiva ning kavalalt üles ehitatud teosega. Alguses hakkad lugema, ei saa mitte kottigi aru, vahepeal nagu midagi selgineb, kuid lõpus oled põhimõtteliselt alguses tagasi. Autorile meeldib küll kõvasti vihjata, kuid suure pildi välja mõtlemise jätab ta lugejatele. Mõnele vüib selline katkendlikus närvidele käima hakata, kuid mulle mitte. Hea kui kõike puust ja punaseks ette ei tehta. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Eskapism par excellence... Neli punkti tuleb kahel põhjusel. Esiteks, see palgamõrvarite asi: juba S 20 lõpus jahiti tüütuid inimesi droonide ja rakettidega mitmekümne kilomeetri kauguselt. Pururikkal isikul, kel on ligipääs kõrgematele sajanditele, ei ole mingit vajadust romaanis kirjeldatud palgamõrvareid otsida ja palgata. Heakene küll, konkreetselt Chadwickil oli tegelikult teine eesmärk, aga see 1950-ndate Ameerika stiilis palgamõrvarite värk paistis Teel olevat üldlevinud nähtus. Teiseks, "Üksildane oktoobriöö" ja Amberi-saaga algus olid paremad ning "Valguse isand" vististi ka.
Teksti loeti eesti keeles
Jaan Hansen

Zelazny "Teemärgid" on mõnusalt värskendav lugemiselamus inimesele, kes on ajareiside temaatikaga hästi tuttav ja selliseid lugusid nii tekstis, kinolinal kui teleseriaalidena nautinud. Tavapäraste ajamanipulatsioonide ja nende ärahoidmise asemel on romaani keskmes mööda ajamaanteed rändavate tegelaste elusaatus, mille mõistmine võib tükeldatud ja segipaisatud ülesehituse tõttu esmalt ehk isegi liiga keeruline tunduda, kuid lehekülgi mööda edasi liikudes taipad, et toimuvas on oma loogika ja lõpuks loksuvad tükid paika. Kindel lugemissoovitus, kui meeldivad niihästi ajareisid kui Zelazny.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles