Karel Michal

Lugu ise on 68 lehekülge pikk ja hõlpsasti ühe õhtuga loetav. Julgen soovitada, kuigi mulle endale Bacigalupilt meeldib rohkem ülisünget tulevikku maaliv "Liiva ja räbu rahvas".

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Žanriliselt liigitub "Alkeemik" muidugi fantasyks, ent klassikalisest fantasyst erineb autori stiil nagu öö päevast. Pigem jääb selline mulje, nagu oleks maagilises fantaasiamaailmas kirjeldatud klassikalisele teaduslikule fantastikale sobivat süžeed-teadlane, kes on pühendunud inimkonna hüvangule, leiutise väärkasutamine ja sellega seonduvad eetilised probleemi jne. Selles mõttes huvitav lähenemine.

Õnneks või kahjuks lugesin lühitutvustuse lõpuni alles siis, kui olin juba otsustanud seda raamatut lugeda. Sest tegemist on fantasy`ga, mis mind üldiselt ei köida ja ise poleks ma seetõttu seda raamatut kunagi ostnud.

Ja teiseks põhjuseks lugeda oli see, et see lühiromaan on meeldivalt... lühike - isegi kui peaks jama olema, siis ma ei raiska sellele palju oma aega.

Kuid ei olnud jama. Tõsi, ma ei lugenud seda ühe ropsuga läbi, aga see oli pigem minu, mitte raamatu probleem.

Lugu haaras koheselt kaasa. Ei mingit pikka ja lohisevat sissejuhatust, vaid maailma ja selle probleemide kirjeldus antakse edasi peategelase, alkeemiku, dilemmat lahti seletades. Mainitud dilemma on siin eelnevates arvustustes pikemalt lahti kirjutatud, seega ei hakka seda siin üle kordama.

Tuleb ära märkida, et loosse on sisse põimitud ka kaks armastusliini: alkeemiku teenijanna truu kiindumus oma isandasse ning alkeemiku isaarmastus oma tütre vastu. Kumbki neist liinidest pole lääge ega sega karvavõrdki romaani nautimist, pigem vastupidi.

Kogu see lühike, ca 60-le lehele mahtuv romaan pakub naudingut ka kulminatsioonini jõudes - mina ei suutnud küll ära arvata, millega see lugu lõppeb. Kuigi lõpplahendus polnud halb, siis minu jaoks, kes ma ootasin mingit kättemaksu või õigluse võidutsemist, klassikalist hea võitu kurja üle, oli see siiski väike pettumus ja ilmselt ka ainuke põhjus, miks lugu saab neli, mitte viis punkti.

Igatahes tekitas jutt huvi ka teiste Paolo Bacigalupi tõlkelugude vastu ning kavatsen võimalusel nendega tutvuda.

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.