Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Liina Laks ·

Väike needus

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
0
3
3
2
Keskmine hinne
2.125
Arvustused (8)

Sellele loole teeb suure teene tema asetus kogumiku esimesena - samamoodi nagu Kaane loole teeb suure antiteene see, et tema looni jõudmiseks olin ma juba 3 (arvestan juurde ka "kirjutatud elu", kuigi selle idee on märgatavalt originaalsem ja põhipoint üldse mujal) rohkem või vähem imelikust majast rääkivat juttu üsna järjest läbi lugenud.

Aga Liina Laksi lugu, niisiis, sai mult esialgu täiesti positiivse vastuvõtu osaliseks. Tundus küll natuke triviaalne, aga hästi teostatud. Loo sisu lühidalt: keegi naine läheb külla ühele mehele. Asjaolud on pakilised ja tasapisi koorub välja ka põhjus, miks mees ta kutsus. (Mitte niisama nugistama, ühesõnaga.) Loos on head detailid, kaasahaarav õhustik, kenasti doseeritud igapäevasus ja salapära. EÜE-romantiline peategelaste ühise mineviku mäletamine põimub palju vanema ja salapärasema minevikuga.Ja selle majaga... on midagi valesti. =)
Pinge tõuseb. Tekib ohutunne.

Ja siis sai autoril ilmselt otsa kas aeg või viitsimine, võimalik, et mõlemad.
Nagu... BAASis on Muna-loole ette heidetud seda, et lõpp tundus kiirustatud ja korralikult kirjutamata, aga vähemalt ei läinud Pettai välja nii odava meetodi peale kui Laks.
Mismõttes nagu?!
Lugu lõpppeb sellega, et üks isik kirjutab kirja, mis Seletab Kõik Ära! Kõik! Ära! Puhh - pinge kukub nagu kivi. Lugejal ei ole mitte millegi pärast küüsi närida, kaasa mõelda, mitte midagi. Kiri seletab KÕIK ära kõige lihtlabasemal võimalikul viisil. Ja lisab veel väikese kena moralitee ka otsa!

Miks, oo miks?!


Olin hindamisega tõsiselt jännis - lõpuks, see, et ma ei nõustu autori valitud meetoditega lahenduse andmiseks, ei muuda olematuks, et eelnev oli ju korralikult kirja pandud ja täitsa kenake. Lõpuks otsustasin, et "rahuldav" ei ole valetamine ja sobib talle küll.
Aa, ja et selle koleda lõpu mõjul veel viriseda: pealkirja kelmikas, pisut lõbus toon ja loo sisu ei lähe eriti kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli siin kubinal sobimatut koos.

Kõigepealt oli kirjutatud emotsionaalselt tuimalt – ei kiskunud kaasa, mitte kordagi ei tekkinud pinget. Siit tulenevalt üle kolme kuidagi ei saa.

Ülejäänu lülitub (ka) autori enesetutvustuse konteksti.

Autori oluline viga oli tegevustiku toomine tänapäevasesse Eestisse. Juhul kui tegevus on siin ja praegu, tuleb lähtuda reaalsusest. Ja kui on tegemist väga ebaharilikuga, tuleks seda ebaharilikkust kuidagi seletada ka. Toon näite: jõuab ajaloolase haridusega naine vastu ööd, pimedas (kuusirp valgustab) läbi Eestisse sobimatu ridaküla tegevuspaika – see on põlistaludest koosneva küla serval asuv endine mõisahäärber, milleks on kahekordne tammepalkidest maja. Juhul kui juba väraval on selge, et tegemist on palkmajaga, peab olema välisvoodrita ümarpalk (kahekordne ümarpalkidest maja!?), vähe sellest, ektrasensoorsete ehituseksperdi võimetega peategelane tuvastab pimedas eksimatult tammepalgid (mulle teadaolevalt ei tohiks Eestis olla mitte ühtegi ümarpuidust tammepalkmaja – küsisin tuttavalt arhitektilt järgi –tema ka ei teadnud, et oleks). Lisateadmisena – välisel vaatlusel on tamme ja saare puit äravahetamiseni sarnased. Ilmselt on autor kasutanud tammepalki millegi väga kalli metafoorina, umbes nagu kullast alasit sepikojas. Tundus, et tihti oli autor omadussõnu asendanud nimisõnadega, nagu öeldud kallis asemel tamm, kaua asemel on tunde või aastaid näitava arvu … Mulle ei lähe selline metafoorikasutus hästi peale, mina ei taha oma sepikotta kullast alasit.
Taolistest teistest veidrustest, näiteks isikute viimase kümne aasta eluloo keeruline mahtumine sellesse aega ja Eestile omaste hinnavahekordadega mittearvestamine, ei ole siinkohal mõtet pikemalt rääkida. Mulle tundus ja mind häiris. Nagu öeldud – iga üksik veidrus võiks ju erandjuhul olemas olla – aga mitte jutus, ilma täiendava selgituseta ja massiliselt.
Täpsustuseks eelnevale arvustajale – tegelaste ülikooli lõpetamisest on möödas kümmekond aastat, seega see (lõpetamine) toimus umbes sajandivahetusel ja EÜE oli tolleks ajaks juba vähemalt kümne aasta tagune ajalugu.
Ma suudan uskuda, et taoline suhe tegelikkusesse võib olla tingitud suurest teaduskirjanduse lugemisest – arusaam, et kirjutatul ei tarvitse olla seost reaalsusega ja äärmuslikud erandid ei vaja selgutust. Googeldamise tulemusena võib arvata, et autor on Saksamaal õppinud ajaloolane.

See võttis alla veel ühe hindepunkti – jäi järele kaks.

Viimane punkt läks maha Borges’e ja arusaamatu Eestisse sobimatu padukatoliikliku patusüsteemi eest. Jutus on kirjas, et mees vastutab (teispoolsuse ees) oma naiste abortide eest – et jääb igaveseks must märk hingele juurde. Kuidas siis tänapäevases Eestis sunnib mees mitmeid naisi aborti tegema? Peksab ja lohistab siis arsti juurde; uimastab naise ja urgitseb sukavardaga … Siinkohal on paras meenutada bulgaakovikku arusaama lapse(!)tapmise vastutuse jagunemisest mehe ja naise vahel (MjaM – saatana ball). Ja kuidas selle raseduse vältimise ennastmõistavusega siis on – 21. sajandi Eestis? Et vabamüügil preservatiive ei ole ja arsti retsepti ei tihanud küsida? Ja naised ka totukesed, kes juhuslikult (juba kooselus elades) said teada, kuidas rasedaks jäädakse; ei tea miskit raseduse vältimisest ega kujutagi ette rasestumise mehega kokku leppimise vajadust. Ja mehe eriline patt on selles, et ta pahatahtlikult varjas naiste eest kuradi põrgusse ajamise protseduuri võimalikke tagajärgi. Tegemist on kahe kõrgema haridusega mehega – arvaks, et partnereid valib ta oma ringkonnast.
Minu arusaam Borges’est on selline, et tema tegi endale küll alati selgeks, millisesse süsteemi mingi mõiste kuulub ja kuidas see süsteem (mõtlemise) ajaloos arenenud on. Juba objektiivse patu, kui sellise olemasolu tähendab kultuurist sõltumatut ehk universaalset.

***************************************************
Kaheksas aprill.
Varem vaatasin seda kui kindlat liiki kirjandust.
Nüüd siis sotsioloogi vaatepunkt – millisena näeb maailma autor.

Peategelane Naine, hiljem tuleb Rain ka. Selgub, et Naine on Rita ja Rain on mees. Ligi kuuendiku jooksul jutu algusest nimetatakse naispeategelast ainult naiseks – see tingib tegelaste hilisema tajumise rõhutatult soolisena.
Mõlemad silmapaistvalt füüsiliselt atrakiivsed.
Mõlemad on valmis seksiks ilma tunneteta. Naist takistab selles poolelioleva töö lõpetamise tahe. Rasestumisvastastest vahenditest, nende olemas või kaasasolekust ei ole kirjutatud.
Mees on vastutav oma endis(t)e nais(t)e abortide eest – seepärast vaimud tema kallale tulevadki.
Meest võiks aidata andeks palumine, nii elusate kui ka surnute ees.
Abort on lapsetapp.
Kogu tegevustiku kesvus ca 12 tundi.
Võõraste kirjade loata lugemine ei ole patt, see on lihtsalt viisakuse küsimus.
Jäetud kirjas ei ole vajadust vabandada kirjade loata lugemise pärast. See on õigustatud, kuna mees ei olnud ise nendest asjadest rääkinud. See õigustus kehtib sellele vaatamata, et naine ei olnud sellekohast küsimust esitanudki.
Võõraste kirjade pakki lugedes saab poole tunniga selgeks, et mees on lurjus ja naine (naised) vaesed ohvrid. Võõraste suhete segapundar saab ruttu selgeks – see näitab hoiaku olemasolu.Mõlemad tegelased on poolvaesed humanitaarid, kelle sissetulekuna on mainutud tagasihoidlikke raamatuhonorare. Mõlemal tegelased puuduvad töised ja/või eraelulised kohustused.
Rital oli enne Raini juurde tulekut planeeritud välisreis, ta lasi(?) lennukipiletid tühistada – lennukipiletite tühistamise rahaline külg teda ei huvita, ei puuduta.
Rain on aasta kuni kolm töötanud valituse nõunikuna. Raini jutust tuleb välja, et lisaks palgale sai ta sissetulekut tööandjalt välja petetud välismaareisidega. Kuidas sissetulek seostub välismaareisidega, jääb selgitamata – igal juhul piisas aastasest palgast (koos reisituludega) lisaks igapäevastele elamiskuludele ka majaostuks. Maja ei ostetud pangalaenuga – varsti pärast maja ostu pidas Rain võimalikuks töölt lahkuda.
Tööandja/riigi taoline petmine ei ole patt, vaid seltskonnas kiitlemise asi. Lihtsalt vedas.

Teksti loeti eesti keeles

Ajaloolase/folkloristi taustaga eksortsistitibi seiklustest kirjutamine ei tundugi ju nii halva ideena. Ehkki loo tegevus toimub fiktiivses Eesti maakohas, meenutab loo õhustik rohkem gootilikku õudust a la M. R. James, kui kohalikku etnohorrorit. Ka paralleelid Hargla Grpowski-sarjaga, eriti selle avalooga "Kliendi soov", on kerged tekkima.

Paraku pole see kõik just eriti originaalselt ja huvitavalt kirja pandud, ning nagu eelmine arvustaja maininud, panevad paar viimast lehekülge arusaamatuses kulme kergitama. Folkloristist erak elab tondilossis mitme erineva naisega, sundides neid kõiki aborti tegema. Kuidas? Või ei suutnud autor tõesti lihtsalt lugu normaalselt ära lõpetada...

Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin siis ka näha, mida kehva eesti ulmes viimasel ajal ka kirjutatud on. Eelnevad arvustused olid igatahes paljulubavad ja tõepoolest, pettuma ei pidanud jutus teps mitte...

Kas autor on ikka seesama 1985. aastal sündinud Konstanzi ülikooli ajaloomagistrand, kes kirjutas "Eesti Päevalehte" kuldsed sõnad "Tuleb levitada arusaama, et väga hea õmbleja või keevitaja olla on uhkem kui vilets ajakirjanik või bioloog. Jätkusuutlik ühiskond on selline, kus inimesed teevad tööd oma võimete kohaselt. Südamega."? Kui jah, siis kuidas on võimalik, et talle endale midagi külge pole hakanud? On väga tore, et noorele inimesele meeldivad Borges (stiil), Dumas (kuidas hoida asi põnev) ja D. H. Lawrence (mida inimene tahab), aga kuidas on võimalik, et seesinane noor inimene alustab oma juttu pooleteise lehekülje pikkuse igava heietusega, kui kole see koht ikkagi on, kuhu protagonist kohe jõuab? Kas Borges või Dumas teevad niimoodi? Või siis D. H. Lawrence?

Kas borgesliku stiili juurde kuuluvad väljendid nagu näiteks "õhkasid ööd ikka veel külmalt"? Mida tähendab "õhkama külmalt", entschuldigen Sie, bitte? Õhata võib murelikult või südame põhjast näiteks kellegi järele või raske elu üle. Ahi võib kuumust õhata, see tähendab siis, et ahjust eemale suundub soe õhuvool. Kui öö õhkab külmalt, siis võiks see tähendada, et ööpoolkeralt liigub õhku päevapoolkerale (või äärmisel juhul valgustatud tuppa) ja öö ise (mitte liikuv õhk!) on seejuures külm. Või siis kõnekujundina, et personifitseeritud öö õhkab kellegi või millegi järele, aga paraku külmalt, st. emotsioonideta. Konteksti ei sobi kumbki (ja üldse poleks kerge leida konteksti, kuhu kumbki sobiks). Kuna "õhkama" tähendab õhku endast väljapoole suunama, ei saa öö õhata millegi peale, mis asub ise sellessamas öös nagu ka pärasool ei saa iseennast täis kakada, antagu mulle see võrdlus andeks. Kui nüüd keegi ütleb, et ma olen selle ühe väljendi kallal norimisega liiale läinud, siis tal oleks täiesti õigus, kui loo autor oleks üldhariduskooli õpilane või "Postimees Online" ajakirjanik. Siis piirduksin ma äärmisel juhul mainimisega. Aga autor peaks ju olema tark inimene, kes on lugenud häid raamatuid, õpib heas ülikoolis ja kirjutab täiesti arukaid arvamuslugusid. Kuidas nüüd siis ikkagi nii?

Edasi, tammepalgid. Ei usu mina, et pärast Põhjasõda mõisaid tammepalkidest ehitati. Või kui ehitatigi, siis kust pidi protagonist sellest pimedas aru saama? Edasi, "küla ise on iidvana, juba esimeste ristiretkede ajast leidub selle kohta märkmeid". Palju Eesti külasüdameid on Rooma rauaajast pärit ja Taani hindamisraamatus - mõnikümmend aastat pärast noid "ristiretki" siis - on üle 500 kohanime, millest suur enamus on siiani kasutuses. Mis urrima märkmeid, kui küsida tohib? Kodanik on peale Läti Hendriku veel mingeid tolle kaasaegseid "märkmeid" avastanud? Edasi, häärberi ehitusel "töömehi suri nagu kärbseid". Kirjelduse järgi ei tundu tegu olevat Egiptuse püramiidide või siis vähemalt Piiteri linnaga. Kui palju saab inimesi maha surra ühe 15-toalise majakese ehitamisel? Edasi, Rait nägi keldris kolme surnukeha ja "pidi äärepealt püksi laskma" - ise endine muinsuskaitseameti töötaja? Hea küll, ma mõistan, et nende edasine kadumine oli kindlasti kõhe, aga kas kohe esimesel pilgul püksi laskma hakata siiski nagu natuke liig ei ole...?

Ja lõppude lõpuks, peategelane jalutab veidi maja mööda ringi, tema tähelepanekuid seejuures lugejaga eriti ei jagata, siis leiab ta ühe kirjakese ja ongi kogu lugu: kribab ekspertarvamuse valmis, kus kõik on kenasti kirjas ja jutt otsas. Kas see on põnevuse hoidmine? Kas Dumas teeb nii?

Ma loodan, et eelnevat teksti ei peeta nüüd õelaks tänitamiseks selle tegevuse enda pärast. See ei ole nii. Eelnev tekst on siira hämmelduse avaldus. Ma tõesti lihtsalt ei mõista, kuidas sai kõik nii välja tulla. Ainult kaks võimalust tuleb pähe: kohalikust kultusautorist Harglast liigselt inspireeritud esimese katsetuse täielik aia taha minek või siis teraapiline kirjutamine. Kui Liina Laks tõesti tahtis ennast ilukirjanduse alal proovida, siis enne järgmist katset lugegu kõik need klassikud, keda ta eessõnas nimetab, uuesti üle ja kirjutagu hoopis, hoopis, hoopis teisiti. Teraapilisse kirjutamisse kui meetodisse suhtun ma suure austusega, kuid selle saaduste avaldamisele ilukirjanduslikus kogumikus puudub õigustus. Jäägu need avara helgetes toonides sisekujundusega asutuste arhiividesse.

Teksti loeti eesti keeles

Mida lisada veel kahele üsna põhjalikule arvustusele? Suur midagi, sest kõik oluline on juba eelpool ära öeldud. Mainiks ka seda, et eksortsistitibi pole sugugi paha mõte. Sellega annaks isegi mängida, eriti veel naiselikust vaatenurgast lähenedes - tunded ja muu selline kraam. Võiks üsna omamoodi olla, võib-olla isegi huvitav. Praegusel kujul aga on jutt suuresti alla keskmise. Kaks
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles