Mis hinnet tõstis?1.Alguse ja lõpuga lugu oli olemas. Tõstatati küsimus, et misasi see läbimurre oli. Siin oli põnevustki mulle, kui mõõduka sõjaajaloohuviga inimesele. Ja saime vastuse ka kätte.2.Stiil oli ühtlane. Alguses häiris see naljatlemine nii julmade-tõsiste asjade ümber, aga siis mõistsin, et muudmoodi see ei saanudki olla: tüüp lihtsalt pidi pisut soe olema, selliseid asju näinuna oleks normaalse tüübi käes see viimane kuul selle 10 sõjajärgse aasta jooksul kindlasti sihipärast rakendust leidnud.Mis hinnet alla tõmbas?1.Vau-efekti täielik puudumine. Nagaanidega politrukid või muud koledikud veel koledamate lemmikloomadega sõdureid selja tagant ergutamas ei ole absoluutselt mitte midagi uut. Nagu ka ilmatumavägeva kangelasfilmi väntamine asjadest, mis asja enese tegijaile tühised paistsid. Nähtavad ja nähtamatud koledikud ka ei liigutanud minus midagi, neid kõik multi- ja muidufilmid oksendamiseni täis.2.Nagu keegi kuskil kunagi mind võttis arvustada: Siit nurgast ja sealt nurgast ja... laiali, mitte keskpõrandale kokku. Hakati üht teemat heietama, jõuti mingisse tupikusse ja hüpati järgmisse teemasse, heietati... ja jälle järgmisse teemasse edasi. Aga Asi ise kippus vahepeale ära kaduma. Sarnane asi on Vikerraadios esitatav D.Vseviovi "Müstiline Venemaa:" Alguses öeldakse, et täna räägime Asjast. Hakatakse rääkima ja takerdutakse Asjaga seotud isikute suhetesse ja eraellu ja partei-ellu ja saateaeg jõuab lõppu - Asja eneseni ei jõutagi. Ainus erinevus, et Kirovite, Rasputinite ja teiste ajalookuulsuste vähemtuntud kiiksudest on põnev teada saada, aga arvustatavas loos on sellised alluvussuhted, kompaniide suurused ja nähtamatud hullud mõttetu ballast, kui nad Asja enese juures rakendust ei leia. Siin saateaeg midagi ei piiranud, aga oli ikka tükk tegu ballastidest läbi närida.3. Kokkuvõtvalt: läbinärimine, pettumine, õlakehitus. Miks?