Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Kadunud hingede ajaraamat

(jutt aastast 2011)
https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:118423/17155/page/9

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2011; nr 7
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
  • Looming
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
0
1
2
3
0
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (6)

Mulle tundub, et see tekst oleks võinud olemata jääda.

Ma saan aru autori lähtekohast: ringleb masendavalt palju totramast totramate nimedega tibisid, kelle ainsaks võimalikuks tegevusalaks on teistele omasugustele miskit tarbetut träna müüa. Siiski oleks nende hingepuudust olnud lihtsam seletada klassikalisel viisil ehk siis punapäisusega. Äärmisel juhul latentse ehk varjatud punapäisusega.

Arusaadav on ka tausta valik – autor on ju palverändudest varemgi kirjutanud. Täiesti usun, et kohtade kirjeldused on autentsed. Ainus, mis puudulikuks jääb, on ulmelisus – mitte mina ei pannud seda juttu BAASi, aga kui see juba siin on... On küll tulevikule vihjavad vidinad, mis erinevad kaasaegsetest ainult nime poolest, aga millel puudub uus kvaliteet. On tume energia, on jumala valem, on religioosset kogemust pakkuv solaarium (?) – on igasuguseid veidraid kilde, mis aga jäävadki kildudeks, moodustamata ühtset tervikut, rääkimata siis tegelase arengu seisukohast vajalikust tervikust. Sama puudust võis täheldada juba "Ingli ja kvantkristalli" puhul.

Võibolla on autori loomeviis muutunud, võibolla ongi ajalooliste jutustuste kirjutamisel teistsugused reeglid (ma lihtsalt ei viitsi neid lugeda). No et kuna kõik olemasolev on mõistlik, siis on ka veidratel detailidel siiski olemas põhjendus ja oma koht ajaloos. Ulmes see paraku nii ei toimi. No ja ülemäära pikk ning igav oli see tekst ka.

Hinne lähtub autori võimetest, mitte kohalikust üldisest "kirjaoskusest".

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun Juhaniga, et see tekst võinuks vast olemata jääda.

Tegelikult vaatasin seda tühja arvustusteta pealkirja siin BAASis mitmeid päevi nõutult ja lootsin sisimas, et keegi otsa lahti teeks. Tundsin nimelt selle pea lühiromaani mõõtu jutustuse lugemise järel suurt ja sügavat nõutust ja teatavat ebakindlust oma emotsioonide ja mõtete väljendamisel. Mida kirjanik Hargla nüüd siis öelda tahtis? On see ühiskonnakriitika? Kummaline paroodia nonde "Söö. Maga. Peereta"-stiilis bestsellerite aadressil või mis see nimi iganes oligi, eksole.

Tundsin ka teatavat pinna puudumist jalge all, kuna just sedasorti raamatuid pole ma kunagi elus kättegi võtnud, nii et kui tegu pidi olema todasorti kirjandusest tõukuva tekstiga, nagu pakutakse Loterii-ajaveebi arvustuses, siis ei oska ma naljalt mingit pädevat hinnangut anda. Või on see miski Paulu Koelju pila? Jällegi, ei oska arvata...

Sisust on Juhan väga hea ülevaate teinud: religioosset kogemust pakkuv solaarium, valemiga kirjeldatud jumal ja omasugusele mõttetut träna ja eluvilosoohviat müüvad varases keskeas naisterahvad. Ja siis muidugi see palveränd.

Tundub, justkui naeraks Hargla kummalisel hüsteerilisel moel välja ka iseenda harras-tõsises-kirgastunud laadis kirjutatud keskaega paigutuvaid palverännutekste (Dom Ramon, Cuncti simus concanentes, Palveränd Uude maailma). Veel tundub, nagu naeraks ta halastamatult välja sellist carlosruizzafonilikku raamatukultuuri ja jutukirjandust omamoodi müstifitseerivat ja salapärastavat ibeeria ja iberoameerika kirjandusmaagiat... ja kõik see tekitab minus hämmingut: et miks siis?

Need asjad on Harglale endale nagu varem ju meeldinud ja mõju avaldanud? Või on nüüd saabunud mingi vastupidine kirgastumine, reaalsuse kannalöök näkku?

Peamine emotsioon sellest tekstist ongi, et Hargla õiendab siin üsna küünilisel moel millegi või kellegagi oma arveid, aga vot kellega... ja mispärast? Mine sa võta kinni.. Või mõtlen ma üle ja seda kõike tuleks lugeda puhtalt primaartasandi tekstina? Aga selles puuduks säärasel juhul ju igasugune mõte!?

Ahjaa, valemiga kirjeldatud jumal (mis iganes see tähendama peaks, ei vaevu Hargla seletama) on muidugi puhas nonsenss, hoomamatu absurd, tähenduseta fraas, lihtsalt jamps. Isegi ulmekirjanduse kontekstis...

Samas ei olnud mul seda teksti ju otseselt igav lugeda (sellest ka hinne), küll aga pisut ebamäärane-piinlik-kohatu tunne. Nagu vaataks pealt põhjuseta laamendamist ja lõhkumist, omaenda varasema loomingu väljanaermist, kibedat dekonstrueerimist. Või kellegi peale kõrges kaares soristamist... ainult et kelle? Ega ometi minu kui lugeja?

Hämming on suur!

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on tõesti tegu mingi eneseabikirjanduse vms. paroodiaga-pseudoprobleemidest vaevatud naispeategelane oma "hinge" otsimas. Pole minagi algmaterjaliga nii hästi kursis, et lugu oleks naljakas tundunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma eelarvustajatega, tegemist on suht klassikalise lati alt läbi jooksmise juhtumiga. Õudne segane soga, lisaks veel jääb paroodia (või hoopis kummardamisobjekti) algallika halva tundmise tõttu kogu see ähmane kompott võrdlemisi kaugele. Ma võin ainult oletada nende "Söö, maga, peereta" bestsellerite sisu ja lugejaskonda, aga vähimgi tahtmine enam teada saada puudub täielikult...

Esimesele arvustajale, kes lühiromaani mõõtu loos ulmet kuskil ei tuvastanud, ei oska ma kohe kuidagi abiks olla. Võibolla oleks siin kohane mõni neistsamadest enseabiraamatutest, ei tea..Hargla jutt paraku oli ikka üsna sitt, hoolimata ulmelise elemendi tuntavast kohalolust. Nõrk "kaks".

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles