Karel Michal

Ma saan aru autori lähtekohast: ringleb masendavalt palju totramast totramate nimedega tibisid, kelle ainsaks võimalikuks tegevusalaks on teistele omasugustele miskit tarbetut träna müüa. Siiski oleks nende hingepuudust olnud lihtsam seletada klassikalisel viisil ehk siis punapäisusega. Äärmisel juhul latentse ehk varjatud punapäisusega.

Arusaadav on ka tausta valik – autor on ju palverändudest varemgi kirjutanud. Täiesti usun, et kohtade kirjeldused on autentsed. Ainus, mis puudulikuks jääb, on ulmelisus – mitte mina ei pannud seda juttu BAASi, aga kui see juba siin on... On küll tulevikule vihjavad vidinad, mis erinevad kaasaegsetest ainult nime poolest, aga millel puudub uus kvaliteet. On tume energia, on jumala valem, on religioosset kogemust pakkuv solaarium (?) – on igasuguseid veidraid kilde, mis aga jäävadki kildudeks, moodustamata ühtset tervikut, rääkimata siis tegelase arengu seisukohast vajalikust tervikust. Sama puudust võis täheldada juba "Ingli ja kvantkristalli" puhul.

Võibolla on autori loomeviis muutunud, võibolla ongi ajalooliste jutustuste kirjutamisel teistsugused reeglid (ma lihtsalt ei viitsi neid lugeda). No et kuna kõik olemasolev on mõistlik, siis on ka veidratel detailidel siiski olemas põhjendus ja oma koht ajaloos. Ulmes see paraku nii ei toimi. No ja ülemäära pikk ning igav oli see tekst ka.

Hinne lähtub autori võimetest, mitte kohalikust üldisest "kirjaoskusest".

Tegelikult vaatasin seda tühja arvustusteta pealkirja siin BAASis mitmeid päevi nõutult ja lootsin sisimas, et keegi otsa lahti teeks. Tundsin nimelt selle pea lühiromaani mõõtu jutustuse lugemise järel suurt ja sügavat nõutust ja teatavat ebakindlust oma emotsioonide ja mõtete väljendamisel. Mida kirjanik Hargla nüüd siis öelda tahtis? On see ühiskonnakriitika? Kummaline paroodia nonde "Söö. Maga. Peereta"-stiilis bestsellerite aadressil või mis see nimi iganes oligi, eksole.

Tundsin ka teatavat pinna puudumist jalge all, kuna just sedasorti raamatuid pole ma kunagi elus kättegi võtnud, nii et kui tegu pidi olema todasorti kirjandusest tõukuva tekstiga, nagu pakutakse Loterii-ajaveebi arvustuses, siis ei oska ma naljalt mingit pädevat hinnangut anda. Või on see miski Paulu Koelju pila? Jällegi, ei oska arvata...

Sisust on Juhan väga hea ülevaate teinud: religioosset kogemust pakkuv solaarium, valemiga kirjeldatud jumal ja omasugusele mõttetut träna ja eluvilosoohviat müüvad varases keskeas naisterahvad. Ja siis muidugi see palveränd.

Tundub, justkui naeraks Hargla kummalisel hüsteerilisel moel välja ka iseenda harras-tõsises-kirgastunud laadis kirjutatud keskaega paigutuvaid palverännutekste (Dom Ramon, Cuncti simus concanentes, Palveränd Uude maailma). Veel tundub, nagu naeraks ta halastamatult välja sellist carlosruizzafonilikku raamatukultuuri ja jutukirjandust omamoodi müstifitseerivat ja salapärastavat ibeeria ja iberoameerika kirjandusmaagiat... ja kõik see tekitab minus hämmingut: et miks siis?

Need asjad on Harglale endale nagu varem ju meeldinud ja mõju avaldanud? Või on nüüd saabunud mingi vastupidine kirgastumine, reaalsuse kannalöök näkku?

Peamine emotsioon sellest tekstist ongi, et Hargla õiendab siin üsna küünilisel moel millegi või kellegagi oma arveid, aga vot kellega... ja mispärast? Mine sa võta kinni.. Või mõtlen ma üle ja seda kõike tuleks lugeda puhtalt primaartasandi tekstina? Aga selles puuduks säärasel juhul ju igasugune mõte!?

Ahjaa, valemiga kirjeldatud jumal (mis iganes see tähendama peaks, ei vaevu Hargla seletama) on muidugi puhas nonsenss, hoomamatu absurd, tähenduseta fraas, lihtsalt jamps. Isegi ulmekirjanduse kontekstis...

Samas ei olnud mul seda teksti ju otseselt igav lugeda (sellest ka hinne), küll aga pisut ebamäärane-piinlik-kohatu tunne. Nagu vaataks pealt põhjuseta laamendamist ja lõhkumist, omaenda varasema loomingu väljanaermist, kibedat dekonstrueerimist. Või kellegi peale kõrges kaares soristamist... ainult et kelle? Ega ometi minu kui lugeja?

Hämming on suur!

Esimesele arvustajale, kes lühiromaani mõõtu loos ulmet kuskil ei tuvastanud, ei oska ma kohe kuidagi abiks olla. Võibolla oleks siin kohane mõni neistsamadest enseabiraamatutest, ei tea..Hargla jutt paraku oli ikka üsna sitt, hoolimata ulmelise elemendi tuntavast kohalolust. Nõrk "kaks".