Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Colour of Magic

(romaan aastast 1983)

eesti keeles: «Võlukunsti värv»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
38
17
5
0
0
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (60)
Targo Tennisberg

Terry Pratchett, ''The Colour of Magic'', äsja ka eesti keeles ilmunud pealkirja ''Võlukunsti värv'' all. Raamat on täiesti loetav, aga miski deja vu kummitas pidevalt ridade vahelt. Lõpuks taipasin, et kummitab Douglas Adamsi ''The Hitch Hiker's Guide to the Galaxy'', mõlemad autorid on tihti kasutanud võrdlemisi sarnaseid konstruktsioone, erinevuseks vaid, et Adams pruukis oma võtteid SciFi kallal, Pratchett teeb sedasama fantasyga. HHGTTG-d lugenutele on nüüd piisav vihje antud, ülejäänutele nii palju, et raamat on piisavalt jabur, et meeldima hakata (väga kindlapiirilise, maise ja konkreetse mõttelaadiga lugejale muidugi ei meeldi). Maailmas, mille loomisel on kasutatud rohkem kujutlusvõimet kui loogikat ja tehnilist taipu, kus iga nurgatagune on läbi imbunud eri sorti maagiatest, kus Surm ise peategelast pidevalt jälitab, kuid teda veetakse pidevalt ninapidi ja jäetakse hauataguse häälega kiruma, kus jumalad kasutavad maailma lauamänguna ja käivad salaja ateistidel aknaid sisse loopimas, ja mille reeglit(us)ega kohanemine tavainimesel pisut aega võtab, elavad imelikke seiklusi läbi kolm veidrat tegelast - hädavaresest võlur Rincewind, lihtsameelne ja pööraselt uudishimulik turist Kakslill (originaalis Twoflower) ning veider Mõtlevast Pirnipuust tehtud asjandus, millele viidatakse lihtsalt kui Pagasile. Seiklused kerkivad nende ette rohkem küll juhuse kui nende enese tahtel ja neid on eriliselt suurel hulgal, sarnaselt HHGTTG-le, mistõttu kaob ära mõte sellest raamatust mingit väga sügavat ideed otsida (Kui keegi siiski leiab, öelgu mullegi, siis võtan oma sõnad tagasi). Selle ideepuuduse tõttu raamat ''nelja'' saigi (aga tugeva ''nelja''), muidu on täitsa lahe lugemine. Üldse on tegu rohkem vist muu fantasy pilamisega kui tõsiseltvõtmiseks mõeldud kirjutisega, niiviisi asjasse suhtujaile annan garantii, et raamat on ostuhinda väärt.
PS Mõningaid raamatust võetud tsitaate saab lugeda aadressilt http://amok.ast.univie.ac.at/~hoefner/quotes/q_dw1.html, kui huvi peaks olema.
PPS Vastuseks hr. Nappo 2 arvustust hiljem ilmuvale kriitikale - ma ei arva, et raamat oleks sisutühi, sisu on küll ja küll, väidan vaid, et pole head ja kindlat juhtniiti siin raamatus, mille külge kõik muu seotud oleks, on vaid seiklused seikluste endi pärast. Ja satiir kui selline pole ka paraku mitte päris minu maitse - juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Natuke jabur oli see raamat tõesti, aga see pole just eriti suur miinus, pigem on see pluss. Oleks ju jube igav, kui kõik oleks mingid surmtõsised raamatud ja meelt ei saaks millegi taolisega lahutada. Ja just selleks on see väga hea raamat. Vahelduseks sellised jaburdused mõnusad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Vastuseks hr. Tennsibergi yleskutsele sellest raamatust sygavaid ja surematuid ideid otsida: a)Kas te karikatuurinäituselt ka otsite karakterite sygavust ja maailmavalu? b)Kas sotsiaalne satiir kvalifitseerub ideedeks? Seda viimast leidub Discworldi lugudes minuarust piisavalt et asja mitte "sisutyhjaks" nimetada. Märksa rohkem kui Douglas Adamsi või Tom Holti sarnasemaigulistes teostes. Nelja panen ma sellele raamatule mitte "sisukuse" vähesuse, vaid selle tõttu, et tegemist on kyll esimese kuid kaugelt mitte kõige parema Discworldi looga.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Muinasmaa

Algul meeldis väga, kuid see meeldimine käis raamatu edenedes järjest allamäge. Ilmselt hakksid peategelastega toimuvad eesmärgitud seiklused lihtsalt ära tüütama. Kirjanik pillub üksteise-järel erinevat sorti vaimukusi ja serveerib muinasjutulisi totrusi kohaliku maailma loomulike ja iseenesest mõisetavate asjadena. Eks ta üks fantasy tögamine ole ja millegi tõsisema peale ei pretendeerigi. Igatahes on vaimukas asi, kuid midagi nagu jäi puudu... Võib-olla pärast teistkordest lugemist arvan teisiti, praegu üle nelja välja ei rebi.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Tore ja igati jabur raamat. Kohati kipub käest kaduma piir lõbusa loo ja otsese tögamise vahel, autori fantaasia on aga piisavalt hea, et raamat vastumeelseks ei muutuks. Loodud maailm on kõigist oma veidrustest hoolimata kenasti neljal elevandil tasakaalus. Ja hinde viis teenib ta ära juba üksnes sellise peategelase eest nagu Pagas.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ei saa rohkem punkte anda asjale, mille meeldejäävaim tegelane on (hea küll, et mõtlevast) pirnipuust kirst. Eriti ei istu reisikirjad - ja mida muud see raamat siis ülesehituselt on? Rännatakse sinna-tänna ja püütakse nalja teha. Võimalik, et asi on osalt ka tõlkijas, aga teos ei kutsunud just originaali otsima.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Olen enne läbi lugenud Pratcetti "Mort"i ja lootsin sama mõnusat lugemisnaudingut. Asjatult.Naljad olid tihti puised ja lau- sed lohisevad.Lugeda tasus,aga teist kor da enam kätte ei võta.Jääb "Kääbikust" mitme valgusaasta kaugusele.Sellepärast hindeks 3.Arvan,et palli võrra mõjus tõl ke kvaliteet.
Teksti loeti eesti keeles
rico

Jabur on ta jah...aga samas ka lahe lugemine mulle meeldis...seiklused olid huvitavad ja minu arust oli see kogu kupatus ka vaimukas võibolla oli ka ta just minu tasemele aga jah viis punkti
Teksti loeti eesti keeles
algis

Igatahes on see täpselt viit pointsi väärt jutt. TP peetakse vist üheks vaimukamaks kirjanikuks, jah. Noh arvatavasti ta seda ongi.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Lõbus ja fantaasiarikas. Paneks kolaki viie ja vist panengi, hoolimata sellest, et kui teist korda lugema hakkasin siis enam nii hea ei olnud. Ühe korra lugemiseks siiski väga hea. Teist korda ei viitsinudki vist just sellepärast, et põhiliini nagu polegi.
Teksti loeti eesti keeles
Annika Hanson

Kallis rahvas, loen siin mina ja imestan. Kas tõesti on ka kallil eesti kamaral nii levinud see inimkonna suurpahe - kihu ennast iga hinna eest ja väga tõsiselt v õtta. Suhteliselt naiivne on arvata, et nali on Pratchettil eesmärk omaette. Ei ole. Huumor on vahend. Pratchett on kõik inimliku lihtsalt äraspidi pööranud ja ootab üpris õelal muigel lugejate raevunud reaktsioone. Mis, paraku, on just nimelt sellised, nagu ta ette on aimanud. Kahju. Pratchett ei viska nalja mitte Kettamaailma, vaid teie endi üle ja selle üle, et te kõigest hoolimata ennast ära ei taha tunda. Üks ütlemata armas vallatu raamat kui ridade vahelt lugemata jätta. Ja üks neetumalt tõsine kurblugu, kui pisutki süveneda. Viitsige siis ometi! Muud head soovin ka!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Indrek Hargla

Raamatus pole mitte ühtegi tõsist lauset. Iga lause on mingi pila. TP annab meile võimatu maailmapildi. Minu jaoks on teose väärtus eelkõige tema antireligioossuses - TP pilab mõnuga kõike seda, mida inimesed millegipärast usuvad, loob maailma milles elavad tavaliste inimeste emotsioonidega tegelased. Kena ja muhe raamat, tervameelsem kui nii mõnigi järgmine installatsioon sarja.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Ilgelt hea lugemistükk. Autor on fantastiliselt hea huumorimeele ja fantaasiaga. Igaüks juba ei kujuta ette kosmilist kilpkonna, kelle seljas on Kettamaailma kandvad elevandid, mõtlevast pirnipuust Pagasit, Loitsu, mis pähe hüppab ja nii edasi. Lisaks on igas lauses mingi kild. Pratchett on kõige eelneva tõttu üks mu lemmikuid.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Noh, pärast maruvenivat Tolkien-i "Kuninga Tagasitulek"-ut on hiiglama mõnus lugeda taolist kerget ja lühidalt kirjutatud teksti - ilma, et raamatu sisu või värvikus selle tõttu kannatanud oleks. Mõned päris head killud käivad läbi ning igatahes on kogu lugu n korda (n > 10) vaimukam kui Douglas Adams-i paljukiidetud teos. Tegevus ei olnudki mingi eriline sigri-migri, nagu ma enne lugemist kartsin, kuigi päris algus tundus väheke konarlik. Viie saab ikka kätte küll.
Teksti loeti eesti keeles
Karl-Kristjan Koit

Raamatus olid olemas paljud fantastikazanri kohustuslikud tegelased - võlurid, kääbused, kangelased, trollid jne. Olid ka mõned ebatavalised tegelased (Pagas). Fantastikaraamatuna jättis soovida, küll aga oli tegu lihtsalt suurepärase absurdihuumori teosena. Kui sajajalgne Pagas mõtlikult tule paistel lesib, kangelane Cohen endale turisti käest proteeshambad muretseb või "pahad" trollipapa suhu lõkke teevad, võib teosele täiesti õigustatult absurdihuumori preemia anda. Selle eest ka 5 punkti. soovitan
Teksti loeti eesti keeles, inglise keeles
nore

Raamat on hea , aga järgmine teos, " The Light Fantastic" on huvitavam.Jagan mõne eelpool kirjutanu arvamust, et selle raamatu tugevaim külg on tegevuse rohkus.Jutt jooksis ilusti ja ühtlaselt, kui läbi sai, oli natuke kahjugi.Siiski, nagu mainitud,kergesisuline ja sellepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Lühidalt - nõustun kõigi nendega, kes kõrgeima hinde on pannud. Ei nõustu järelkirjutajaga - minu jaoks oli raamat kenasti tasakaalus ja ka absurdsuse aste kasvas kenasti eestpoolt tagantpoole, seega kordused ei tundunud igavana, kuna iga kord saavutasid need uue astme. Enam-vähem hästi kirjutatud raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Värdjalik raamat!

Alguses oli lugu üsna lõbus, kuid juba kusagil 20. lehekülje järel oli aru saada, et autor lüpsab iga nalja ja situatsiooni liiga pikalt ning mitu korda.Toon näite: fotokas... alguses oli see luugist välja roniv kaak üsna lustakas, mölises ja praadis liha, aga pesupesemine ajas mul juba kopa ette. Samamoodi käisid ka kõik need muud naljategemised... esimene kord naerad mürinal, teine kord muigad, kolmas kord pomised mõttes, et noh on ikka idoot küll.

Ülalpool kaebas lgp. Annika Hanson, et eesti rahvas püüab ka ikka asja surmtõsiselt võtta... aga vaat ei võta... lihtsalt ei ole naljaks ning üldse pole jalaga persse situatsioonikoomika minu tugevaim külg. Tüütu on lugeda raamatut, mis oma olemuselt on kui ülepaisutatud anekdootide valik.

Põhiline häda ongi süzhee totaalne lodevus... edev vend näib see Pratchett kah olevat, nii kui mingi nalja leiab, siis kukub seda kohe ise nautima ja leierdab selle kohe lähima paarikümne lehekülje jooksul ära (paralleel siitmailt on Margo Vaino!).

Okay, tegu on paroodiaga? Ma ei tea mida ta üldiselt on parodeerinud, aga üks osa viitas Anne McCaffrey Perni loheratsurite sarjale... see lohed ja Liessa, vähemasti mulle tundus nii. Mulle McCaffrey meeldib, isegi väga... aga samas on see Perni sari üsna hea paroodiaobjekt... Pratchett on siin suutnud vaid pisut ilkuda ning mõjub sealjuures hästi hambutult.

Vaieldamatult on romaanis häid leide... naersin ka korduvalt, aga raamatu üldine hallus ja keskpärasus kisub lõpliku hinde alla – pärast läbilugemist jäi üsna tühi tunne, ei tekkinud seda fiilingut, et vaat oli lahe lugemine (mis oli vist sellise raamatu kirjutamise eesmärk) ning ajuti pidi end suisa sundima jätkama (järelikult ei olnud ka puht lugemisprotsess lõõgastav).

Pagas oli üsna lahe leid... ning Surm on võrratu tegelane... tagantjärele ainus positiivne moment raamatus.

Pika jutu lühike kokkuvõte: algas vingelt peale, aga vajus õige kähku tühipalja vaimutsemise sohu!!!
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Yup, igavesti muhe raamat. Meeldis see, et tögatud oli pea kõike ja kõiki, hinnaalandust ei saanud keegi. Samuti oli kogu raamat täis vihjeid, mida alati vast täielikult ei tabanudki. Naljaga polnud koonerdatud ja "pärleid", mis esimesel lugemisel märkamata jäänud jagus veel teisekski lugemiskorraks. Mis veel? Suurt midagi peale selle, et tegu on 100% ajaviitega, seega unustage hall argipäev ja sukelduge rahuga kettamaailma ja selle elanike värvikatesse tegemistesse...
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugedes seda raamatut kui anekdoodikogu, on igati viite väärt! Nagu ka anekdoote - teist korda kohe üle lugeda ei tasu. Aasta-paari pärast, kui skleroos oma töö teinud, ehk jälle :-)
Teksti loeti eesti keeles
Antti Asi

Eespool on seda raamatut kyll kiidetud, kyll laidetud. Ise kipun rohekm kiitma, sest lahelugemisena on raamat omal kohal. Kyll aga olen ma n6us sellega, et tegemist pole Kettamaailma lugude sarja parima raamatuga. Fantastiline valgus oli terake parem.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

See lugu pidanuks olema tublisti, väga tublisti, lühem. Kui algul polnud vigagi, siis umbes poole peal hakkasin nihelema ja nühelema ning lõpp jooksis juba diagonaalis.
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Üks tõeliselt mõnus ajaviide. Minu jaoks ei muutunud asi kordagi tuimaks. Absurd võidutseb jälle, kuid kelle arvel?
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Satiir kui selline on sageli mõningatel kirjanikel kui asi iseeneses. Pratchettil ei ole. Erinevalt paljudest teistest ei loe mina Kettamaailma lugusid kui lihtsalt mõnusaid pulliasju, vaid pean nõustuma mõningate teiste arvamusavaldajatega, kelle hinnanguga, et tegu ON MEIE ENDIGA, tuleb täiel määral nõustuda. Kui raamatut selles vaatevinklis lugeda, omandab asi sootuks uue dimensiooni.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

seni parim pratchett, mida olen lugenud - täiesti erinev muust fantaasiakirjandusest, sädelevalt humoorikas, meisterliku keelekasutusega jne. hea asi, mida lugema peab!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Vahepeal meenutas Tolkieni. Kuskil läks asi jälle nii segaseks, et pidin mitu korda tähelepanelikult lugema, et arus saada. Muidu igati korralik raamat. Muidugi oli siin igasuguseid uusi väljendeid ja sõnu, millest vist ei pidanudki aru saama.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See raamat meenutab kõike peale iseenda. Selles on ainult üks hea tegelane (loomulikult pirnipuust kirst) ja uskumatul hulgal jaburat nalja. See raamat ei ole iseenesest midagi väärt, parodeerides valimatult kõike, ka iseennast, ent ometi oli seda lahe lugeda, ja autoril on elav fantaasia ning jutt jookseb. Nüüd, paar aastat peale lugemist, ei mäleta ma praktiliselt üldse, mis seal toimus… noh, mingid jobud rabelesid siia-sinna… aga mäletan, et lugesin aeg-ajalt naeru kõkutades. Ja muidugi on meeles Surm, kes sobival kohal tüübile tuld pakkus: "Aga, ei…" lalises see taibates. "AGA JAA." :-)
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Jabur ja mõnus. Lõpupoole hakkas natuke tüütama. Tarbida ühekordselt ja korraga mitte suures annuses.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Mulle väga meeldis.Tögati kõike ja kõiki. See et selliste tegelaste peale tullakse on juba oma ette asi. Sadade jalgadega mõtlevast pir- nipuust kast, kes järgneb sulle kõikjale oli väga originaalne. Ja surma tegelasele ei saa keegi vastu. nt."MA LAENAN SULLE VÄGA KIIRE HOBUSE..."Tubli viis. Hea naerda ja kerge lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Pratchett näitab, et tal on päris palju häid ideid, aga millegipärast ei moodusta ta neist terviklikku romaani, nagu paljud eelarvustajad on juba kurtnud. Selle vea parandab autor alles järgmistes Kettamaailma sarja teostes. Mingil määral võib seda romaani ju vaadelda kui esimest osa kaheosalises minisarjas, mille teiseks osaks on The Light Fantastic, aga kui aus olla, siis võiks ka niisugusel juhul see esimene osa vabalt olemata olla.

Selline seosetus meenutab mingil määral Douglas Adamsi "Hitch-hikeri" sarja, kuid sellest erinevalt ei ole Pratchetti teosed vist algselt raadiokuuldemänguks kirjutatud.

Igatahes on Pratchett see mees, kellele olen valmis korraliku siduva süzee puudumise suures osas andeks andma. Sest need üksikud episoodid, millest see raamat koosneb, on iseenesest täitsa head. Olin seda raamatut kunagi ammu, kui ta eesti keeles ilmus, juba lugenud, ja ülelugemisel avastasin, et paljud ideed, mida ma pidasin päris lahedaks (näiteks hüdrofoobide kasutamine hõljukite jõuallikana, Küümägi kui niisugune jm), kuid mille päritolu ma enam ei mäletanud, on pärit just sellest romaanist. Seega ei ole vist tegu üldse nii pealiskaudse asjaga, nagu võiks arvata.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Igati lõbus ajaviide. Muidugi, vaevalt et nädal peale tagakaane sulgemist kellelgi meeles on, millises järjestuses ja kellega kõik need seiklused toimusid... Hea põhjus kunagi üle lugeda. Paroodiline vihje Lessale ja loheratsuritele oli hea... Algul juba mõtlesin, kas emand McCaffrey sai Pratchettist inspiratsiooni, kuid Jyrka arvustus pakkus õnneks tõeseid andmeid. Võta siis näpust, kas parem on fantasy või selle pilamine. Isiklik maitse kaldub viimase poole.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kolm aastat tagasi oleks "Colour.." mult ilma igasuguse kahtluseta täispunnid saanud. Nyyd, kolm aastat ja hulk muid Pratchette hiljem, annan ma asjale neli punni, sest ei ole tegemist k6ige tugevama teosega. Samas: sarja sisse juhtatama oli ta nigu rusikas silmaauku, ei vaevanud pead ja tegi maailma ehituse kanasti selgeks. Väga tugev neli ja ainult selle t6ttu, et Terry oskab veel paremini kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Üks tugevamaid Kettamaailma raamatuid. Eestikeelne tõlge (ettearvatult) nõrk, kuna Pratchetti keel pole lihtne ja palju esineb tõlkimatuid sõnamänge
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janek H.

Selline keskpärane Pratchett - esimeseks Ketta raamatuks siiski küllalt hea. Kohe oma esimeses raamatus tõi Pratchett sisse oma lemmiktegelase - Rincewind`i. Pagas oli muidugi fantastiline leid.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täitsa korralik raamat, kui vaadata selles valguses, et esimene ja teedrajav, kuid tegelikult hilisemad raamatud on paremad ja küpsemad. See raamat nagu ei moodustanud ühtset tervikut, ka kildudega on nati üle pingutatud. Aga muidu lugeda ju kõlbab, seega siis selline keskmiselt nõrgemapoolne neli.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Algus oli naljakam, lõpp vajus veidi ära, ent siiski kindel "viis" . Kui ma seda raamatut lugesin, polnud McCaffreyt veel eesti keelde tõlgitud, nii et nii mõnigi nali läks minu jaoks kindlasti kaduma, aga see selleks.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Igati lahe ja ladus kirjatükk, mis ei pretendeeri tõsidusele. Meeldiv ajaviitekirjandus, mis paneb su kindlasti muigama, vahel isegi lausa naerma.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esimene Kettamaailma raamat, mille suur võlu oli ilmselt ka asja värskuses, ent ainuüksi selliste surematute tegelaste, nagu Rincewind, Kakslill, Pagas, Cohen ja Surm esmatutvustus väärib kindlasti kõrgeimat hinnet!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles