Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Leo Kunnas ·

Gort Ashryn: III osa. Rahu

(romaan aastast 2010)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
9
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.643
Arvustused (14)
Kristjan Ruumet

Plussid:
Sündmuste käigu arvasin veidi valesti ette. Lõpptulemus oli küll umbkaudu sama, mida arvasin, kuid lahendusviis oli teistsugune, kui ise oleks arvanud. Autori kiituseks võib öelda, et ajaparadoksidega tuli ta väga hästi toime.

Miinused:
Tegelased muutusid veelgi rohkem robotlikemaks, kui varasemates osas. Lähisugulaste taaskohtumine oli umbes sama emotsionaalne, nagu minu läpakas tunneb ennast tarkvarauuenduse järel.

Lisaks:
Lugu ise lõpeb olukorras, et ühtteist salapärast jääb sellesse maailma veel alles, mida võib päris mitme raamatu jagu edasi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hinne kõigub kusagil 4+ ja 5- vahel... Lõpuks otsustasin ikkagi maksimumhinde panna. Tegelikult peakski "Gort Ashryni" triloogat lugema ühe pika romaanina, nii näivad iga köite miinused väiksemad. Teine osa oli parem kui kolmas, samas on kolmandas oluliselt vähem seda, mis teises kõige rohkem närvidele käis-truualamlikku käsutäitmist olukorras, kus ülejooksmine või mässamine oleks palju mõistlikum lahendus.

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Noh, muidugi ma ajastasin seda natuke -- Leo andis mulle raamatu ju juba esitlusel 8.12 (Aitäh, Leo!) ja eks ma lugesin selle nii paari järgmise päevaga läbi. Aga mulle tundus kuidagi sobiv, et mu 1000-s arvustus tuleb 31.12 ja see on raamatule, mis mulle mööndusteta meeldis, autorile, kellest ma väga lugu pean, ja küllalt tõenäoliselt järgmise aasta Stalkeri võitjale ;-)

Mida siis raamatust endas ja miks selline hinne? Hinne on muidugi absoluutsel skaalal, ehk siis siin pole tehtud vähimatki hinnaalandus autori rahvuslikule kuuluvusele. Vabanduseks võib alati öelda, et heatuju/halvatuju arvustuste vahe on suurem kui eesti/muu arvustuste vahe, seega eestlasi tuleb lihtsalt alati hea tujuga hinnata... Selle raamatu puhul olen ma püüdnud seda mõttes paika panna ulme üldisel taustal ja... kurat, tuleb selline hinne -- väga hea raamat, aga "5" saab siis, kui ma ka teist korda loen.
Miks see minus siis absoluutset vaimustust ei tekitanud? Ütleme, teatud pinguldatus... Kohati läheb asi suhtlemiseks suhtlemise enda pärast ja kuigi maailm selle taga on (tõesti!) haruldastelt läbi mõeldud ja detailirikas, näib see olevat vaid ajaveetmine enne järgmist otsustavat sammu. Et minust õigesti aru saadaks -- ma isegi ei mäleta, mis totakas (pseudo)jaapani jutt see oli, mille eestikeelset tõlget ma paar aastat tagasi lugesin -- seal oli maailm nii vaene, et isegi mina oskaks ilma ettevalmistuseta, st taustainfo kogumiseta (pseudo)jaapanit paremini kirjeldada... Nutma ajab. Siin seda probleemi ei teki -- kurat, kui hästi on maailm läbi mõeldud. Aga kui mees täiesti kogemata süsteemist maksimumi võtab, seda isegi soovimata, siis meenuvad sellised teosed nagu "Universumi lõpu restoran" ja kasvõi "Totu kuul" -- et pehmelt öeldes: nii lihtsalt ei juhtu... Virisemine? Vist jah... Teine asi -- näiteks lahingute kirjeldused on perfektsed, ma usun neist iga sõna, autor teab, millest räägib, etc etc, ent... kuidas seda öelda... minu jaoks on sõda (lahingud) kurb paratamatus, midagi sellist, mis sünnib siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja mida raamatutest lugeda on kindlasti hulga parem kui neid läbi elada. Eks neid selleks raamatutes palju olegi. Ent kuigi orisõduri, tolle masina inimlikustumine on ju romaani läbiv teema, ei pääse ma mõtte eest, et tegelikult kusagil sisimas autor ikkagi naudib lahinguid, sõda ja kõike muud, mis sellega kaasa käib. Olen ma ebaõiglane? Ei tea.

---

Ma jätan selle arvustuse tegelikult praegu pooleli. Ma ei arvustanud üldse teist osa, sest tahtsin siin selle kõik kokku võtta, samas aga... no kurat, aeg saab otsa -- see aasta, ma mõtlen. Ja seltskond käib nagu kari Mefistosid toauksel, vaadates imestunult mind ja ikka veel täis veiniklaasi... Järgmisel aastal kirjutan edasi... :-)

---

[01.01.2011] Lisada oleks nii mõndagi, ent üritagem leida mingit kompromissi arvustamise ja sisu liigse avamise vahel, sest on ju peaaegu võimatu loo kohta midagi arvata, puudutamata selle kandvaid punkte. Näiteks miks ma ikkagi jätsin teise osa üldse arvustamata? Kõige pehmemalt ja umbmäärasemalt öeldes sellepärast, et sel peaaegu ei olegi loo seisukohalt tähtsust. Minu poolt poleks muide üldse aus spekuleerida selle üle, kas lahendus oli ära arvatav või mitte, sest Leod pisut tundes see mind ei üllatanud. See ei ole etteheide, kaugeltki mitte. Lahendus on igati korralik ja võimas. Ent...
Olgu, paar tellist kah... Esiteks – ajarännud. See on üks ohtlik ja libe koht kõigile ulmekirjanikele ja kuigi siin on see suhteliselt talutavalt teostatud, jääb kogu konstruktsiooni juures ikkagi väga vastamata küsimusi. Ma kartsin kogu aeg, et kogu Gort Ashryni olemasolu seotakse aja kallal sorkimisega, aga õnneks jätkus autoril pieteeti see probleem lihtsalt ühe küsimärgina õhku jätta. Mulle väga meeldis see, kuidas oli välja mängitud see kuuejalgsete sardellide (ma ei hakka nende tulnukate nime siia kopeerima, eks ole) vaikne ja tundub, et väga intelligentne sekkumine. Samas neid kusagilt kaugelt ähvardav superoht oli kuidagi rohmakas... kuid võib-olla on vaja nö keskmisele lugejale midagi puust ja punaselt ette teha, muidu ei jõua kohale? Tegelikult ei oska vaielda...

Või peaksin ma pigem ütlema, et oli kaks asja, mille pärast ma Leole kõik muu (nii selle ajaga vusserdamise kui teatud puisuse ja plakatlikkuse... võimalik, et lausa kiirustamise loo lõpetamisel) andeks annan – esimene oli Gort Ashryni ühiskonna ja eluolu väljamõtlemine ja sellega seosest tõstatatud/tõstatuvad väga keerulised ja huvitavad küsimused, ja teine kuidagi lõikavalt kargusega esitatud üksikisiku/ühiskonna vastutuse teema (näiteks seosuses hallinäoliste tulnukatega, aga ka mujal).

Kokkuvõtteks. Kui ma tohiks Leo Kunnasele tagantjärele nõu anda, oleksin ma soovitanud esimese ja teise osa kuidagi segi miksida – et esimene ei ole ainult seletamine ja teine andmine (no ei ole ju päris nii, aga olgu) ning läbi ajada ajarändudeta (miks inimesed ei või lihtsalt ettenägelikud olla?).
Ma saan aru, et see oli ühekordne projekt ja rohkem pole kavas midagi sellist kirjutada. Kahju. Samas on nüüdsetele ja tulevastele tegijatele märk maha pandud – see teos on ikka väga kõva sõna ja ma siiralt loodan, et see saab inglise keelde tõlgitud ning hoian sellele pöialt.
Teksti loeti eesti keeles
Andres Septer

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Pean nõustuma eelpool arvustanute kriitikaga, hindeks jääb aga ilma mingi kahtluseta siiski "viis", sest ma olen juba praegu ette kindel, et loen selle triloogia üle, seekord ilma sunnitud aastaste vahepausideta. Nii ehk naa on tegu eesti mastaapides grandioosse asjaga: sellist kosmoseooperit pole eesti ulme veel näinud ja mine tea, millal ükskord vääriline järglane ilmub. Ats Milleri arvustuses olnud viited autori ühekordsele projektile ja edasiste ulmeambitsioonide igasugusele puudumisele on selles mõttes ikka väga kurvad uudised. Aga nagu teada pole midagi ebakindlamat kui täiesti kindlad asjad, seega loodame, et sealtsamast allikast tuleb veel palju head ulmet.

Mulle hakkasid ka silma nii Ellen Ripley ja John Connor kui ka Weyland-Yutani korporatsioon. Selles raamatus jäid need nimed tõepoolest võõrkehadeks ja ma tegelikult imestasin, miks ei ole tsiteeritud Dan Simmonsi Hyperioni või Endymioni - otsest eeskuju, millega võib päris palju paralleele tõmmata. Minu arust need "Alienid" ja "Terminaatorid" jäid nagu vähe kaugeks. Aga autoril on muidugi õigus talitada oma arvamise järgi.

Kindel "viis", ei mingit kahtlust. Väikesed iluvead siin-seal ei muuda mu arvamust sellest triloogiast kui kaugele paistvast maamärgist nii eesti ulmes kui eesti kirjanduses üleüldiselt. Ma nüüd ootaks, et ka igasugused elukutselised kirjanduskriitikud ja kirjandusega ameti poolest tegelevad asjapulgad tardumusest ärkaks ja asuks vääriliselt selle teosega tegelema. Eesti ulmeskenet pole vaja äratada, arvan minagi et ka kolmas "Stalker" pole enam mägede taga...

Hea töö. Soovitan kõigile, kes veel lugenud pole.
Teksti loeti eesti keeles
Pronto

Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.

"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.

Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.

Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?

Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Põlluste

Et lugesin II ja III jutti läbi, siis on nad minu jaoks nii segunenud, et vahet nagu polegi.Antud teos on fenomen, nagu kirjutav ohvitser isegi. Pakun, et lugejal, kelle jaoks on autor autoriteet, tekib teosega hoopis teine suhe. Samuti ei kujuta ette, kuidas võib raamat tunduda militaariaga üldse mitte kokkupuutunud isik. Aga sellegipoolest ei pea seda sugugi väikese niši raamatuks.Kui natuke moraalijutlust pidada, siis nagu ei ole olemas üdini halba presidenti (muidugi juhul kui ta pole kellegi kasuks programmeeritud robot ;-)), ei saa ka olemas olla üdini head välimarssalit. Ju pidi ka Don Juanil - :-))) vabandage kirjapildi pärast - omad lood rääkida olema, aga võibolla idealiseerin ise praegu. Eks aeg-ajalt tundub mullegi, et äris ei toimi inimesed, vaid kindla programmiga robotid ja äril on soovkalduvus poliitikaks eskaleeruda.Igatahes olen jätkuvalt vaimustuses. Omapoolse pisikese nükkena küsin, millal IV osa tuleb? Oleks ju põhjust, kui kõigest 200 aasta pärast oleks oodata kokkupuudet supertsivilisatsiooniga ja vastamata jäi väga oluline küsimus - kuidas inimkond ja veel mitu teist tsivilisatsiooni kahes erinevas kohas arenema said hakata? ;-)
Teksti loeti eesti keeles
Hal Sien

Eelnevate kriitikate kohta oskan öelda ainult, et olen suht nõus. Kohati nagu lohises jutt, aga alla 5 ei saa panna kuna oskan hinnata seda pingutust mis selle triloogia loomiseks on läinud.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Kuidagi nagu oleks triloogia hoog otsa saanud...

Kuidagi nagu lihtsalt läks see ajamasina hävitamine seal Caladil...

Kuidagi nagu efektsemat, dramaatilisemat kirjeldust ja lahendust oleks oodanud Föderatsioonisisese keerdsõlme harutamisele...

Miskipärast tundus haprana see raamatu kahe poole sobitamine - misjoon minevikus ja seejärel ülesanne Maal.

Üldiselt tundub tõesti nii, et peaks nt. mõne aasta ootama, siis võtma kolm osa korraga ette ja endale ühe Gort Ashryni üledoosi tekitama. Põhimõtteliselt mulle väga meeldib see triloogia. Aga mingi säde jäi lõpust puudu. "I" peal pole täppi. Võibolla kasvas lugu autori jaoks ka liiga suureks? Võibolla...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahel esimesel taasiseseisvuse kümnendil on kirjutatud kaks ulmeromaani autorite poolt, kes kumbki pole varem ulmet avaldanud ega austajaskonna hulgast võrsunud, kuid kellest kummagi teos on ilmselt parim, millega tema kümnendil maha saadud on. Jutt on muidugi Markus Vetemaast ja Leo Kunnasest (või Kundast?).

Enne mind on nii palju kordi välja toodud autori erilist positsiooni militaarvaldkonnas, et mul pole vähimatki mõtet sel teemal arutleda. GA on ka oluliselt keerulisem projekt kui autori kaks esimest ilukirjanduslikku teost "Kustumatu valguse maailm" ning "Sõdurjumala teener". Nonde sündmustik oli küllaltki lineaarne ning mitme tegelase prototüübiks oli vähemalt osaliselt olnud autor ise. Iga intelligentne inimene suudab kirjutada ühe korraliku autobiograafiliste sugemetega romaani, kuid kirjanikuks võiks siiski pidada seda, kelle järgmine, mitteautobiograafiline, teos ka loetav saab. Selle katse on Kunnas kindlasti auga läbi teinud.

Ma ei ole arvustanud kaht esimest osa ega kavatse seda kunagi teha, kuna tegemist on ühe tervikliku romaaniga. Loomulikult saan ma aru, miks see kolmes tükis avaldati ja vaevalt et teisiti oleks teha saanudki, kuid see ei muuda asja. 1388-leheküljeline romaan on eesti ulmes igatahaes unikaalne saavutus ja hinne käesolevas arvustuses on suurteosele tervikuna.

Seda mahtu silmas pidades on kerge andeks anda mõned lugemishetkel vääratustena tundunud asjad nagu näiteks poole esimese köite ulatuses jutustav sissejuhatus. Seda oleks võinud teisiti lahendada ning praegune vorm on kahtlemata vanamoeline, aga üldises plaanis jääb see paarsada lehekülge siiski proportsionaalseks.

Nagu eelnevalt öeldud, jätab loo lõpp otsad tõesti lahti. Ihukaitseväest oleks ülim rumalus presidendi ründaja maha lasta ning jutt on ju esimese pöörde minevikuvormis. See annab lootust, et Anton jääb elama hoolimata sellest, mis ta viimasel leheküljel asjast arvab (optimismiga ei paistnud ta nagunii silma). Samas tekitaks võimalik järg siiski hulga küsimusi. Kas autor suudaks millegagi üllatada? Kui igale relvaliigile veel laskekaugust, soomusepaksust, mootorivõimsust jne. juurde keerata, kas see annaks järjele midagi juurde? Kui kirjutada järg, peaksid seal tekkima põhimõtteliselt uued probleemid ja olukorrad (sealhulgas peaks supertsivilisatsioon, millega Maa Föderatsioon kokku puutub, olema põhimõtteliselt uuelaadne). Jätkuks autoril selleks jõudu, haaret, fantaasiat...? Kui see on kahtlane, siis las lõppeb lugu hetkega, mil Antoni pimestab miljoni päikese sähvatus.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Seda raamatut käest pannes oli mu peamine tunne rahuolematus.

Tundub, et Kunnasel sai otsa kas aeg või ind, igatahes kannab viimane köide "Gort Ashrynit" viimistlematuse pitserit. Kohati on ohtralt möla kohtades, kus piisaks ühest lausest. Kohati on üldse tarbetut juttu (alguses need lapsepõlvemälestuste hololahingud - oli küll üsna kenasti kirja pandud tekst, aga mu arust täiesti tarbetu lisand jooksvatele sündmustele, sest need vahelõigud võtsid loole mingit sisulist boonust andmata ainult kõvasti tempot maha. Ma ju juba eelmistest raamatutest teadsin, kuidas neid poisse kasvatati ja kui pagana kole see ikkagi oli!)
Kohati on dialoog jäikuseni puine ja tegelaste toimingud ja tunded üleni ebausutavad. Eriti koledad on kohad, kus (jälle) esimesest pilgust armutakse, aga kirge ning tunnet lehekülgedelt üles lugejani üldse ei ulatu.
Ka armastajate tüliepisood on idiootne mõlemalt poolt - ja siiski esitatakse neid tegelasi (eriti naist muidugi) kui mingeid ohtra elukogemusega isikuid.
Mitmed tegelased kirjeldavad oma kavatsusi hästi pikalt-laialt ja dialoogipartnerite asi on küsida lolle küsimusi, et seletajatel oleks põhjust pikalt loenguga edasi lasta, kusjuures räägitav jutt on peaaegu mittejälgitavalt igav juba.
Ühesõnaga, kirjutamistöö kisub "enneolematust headusest" tüüpilise eesti ulme taseme kanti alla ja see on kurb.

Samas ei tahaks ka kuidagi alla 5 hinnet panna, sest eelmiste osadega võrreldes on, jah, kirjutamistöö nõrgem, aga töö maailma kallal on olnud plahvatuslikult suurem-laiem-mastaapsem.
Ühe väga kitsal lõigul palju elukogemusi korjanud mehe üsna kitsa maailmapildi asemel sirutatakse meile ette korraga mitmeid keerukamaid skeeme, findi finte, teisi maailmu, teisi vaatenurki, kultuuride konflikti, poliitikat ning romanssi, ning seotakse need täiesti loetavalt ühtsesse loosüsteemi kokku. Isaste vahel antakse sedakorda kõvasti ruumi naistegelastele (nad on küll üsna lapikud ja mitte väga isiksustena tunnetatavad, aga vähemalt suhtub autor neisse respektiga, mis on juba omaette tore) ja põhjendatakse vähemalt ositi ära isegi okseleajava presidendi käitumine.
Ja selle mastaabi elluviimise eest täielik kummardus autorile.
Mis tuska teeb ja jääbki tegema, on aga see, et veel pool aastat kuni aastake tööd, klapitamist, kärpimisi ja sisseelamisi - ja kolmas raamat ei oleks mitte triloogia sobilik lõpetus, tasemelt umbes nagu eelmisedki, vaid pauguga lõpp, lahvatav ja ere ja "ossaa, eelmised kaks olid head, aga see oli ikkagi ootamatult hea!"

Praegu ei ole. On lihtsalt lahe. Aga noh, hea et niigi läits, onju.
Võimalike järgede kohta: raamatus vastamata jäävad küsimused on iseenest toredad asjad ja see, et miski haagib mõtet ka pärast raamatu läbilugemist, on ainult positiivne. Kõike ei peagi seletama. Ning kardetavasti on see raamat sedasi natuke poolikuna välja antud seepärast, et autor ei tahtnud temaga enam tegeleda e. ilmselt sai tal lihtsalt väga siiber e. ma oletan, et ei tule järgesid.
Kuigi selle III osa tegelt VÕIKS ju ikkagi ümber kirjutada. Valus on vaadata, kuidas hea materjal kirjutamiskvaliteedi taga toppab. ERITI kuna ma olen eelmistes osades näinud, et Kunnas oskab kirjutada küll ju tegelt!

Muide, üks teoses esinev viide ulmeklassikale, mida pole siin seni mainitud: blondide juustega pikad mustanahalised kaunitarid-valitsejad on Le Guinilt laenatud element.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Eelmiste osade lugemisest oli möödas sajand – emotsionaalselt.
Mäletasin, et mulle meeldis.
Mäletasin, et tegemist oli hariva (ulme)sõjandusega – kokku kirjutatud hulgaliselt üldkättesaadavaid unistusi superrelvadest ja lehekülgede (peatükkide) kaupa eri väeliikide strateegia ja taktika kirjeldusi.
Muud ei mäletanud.
Võtsin kolmanda osa kätte kahtlusega, et kuidasmoodi saab eelmiste osade sisu minusuguste mitte-mäletajate jaoks lahti seletada.
Töötas küll. Mälestused tekkisid. Piisavad. Aru saamiseks, emotsiooni taastundmiseks. Vanades raamatutes olnu taasloomisks olidki olulised Termopüülid ja Stalingrad ja muu taoline. Nad oleksid olnud (võib-olla) üleliigsed kõigi kolme raamatu koos (järjest) lugemisel, aga siin ja praegu (ja minu jaoks) olid omal kohal ja olulised.
Ajamasina värk sobis ka mulle.
Aga juba poole ajamasina peal hakkas (kujutletav) maailm kiiva kiskuma.
Loomulikult häiris jutu dialoogide puisus – tegelased etendasid dialooge – nad olid ju näitelaval, kus räägitava jutu eesmärk oli mitte millegi kaasvestlejale selgeks tegemine, vaid vaatajale/lugejale selle selgitamine, mis kõigile lavalolijatele ammu ennastmõistetav pidi olema.
BAAS’i arvustuste lugemine on minus tekitanud mulje, et eksisteerib kaks võimalikku arusaama „kõige“ selgitamisest: üks ja vanem on see, kus tegelased peavad pidama üksteisele pseudoteaduslikke ja –ajaloolisi loenguid ja teine nn „Eriksonlik“ on see, kus usaldatakse lugejat ja kõike ei pea lahti harutama (mina ei ole vist Eriksonilt mitte midagi lugenud – vähemalt ma ei mäleta, et oleks). Paradoks on selles, et kui esimeses variandis peab justkui autor lugejat rumalaks ja fantaasiavaeseks, siis tikub lugejal just esimest sorti kirjanikest jääma rumal ja fantaasiavaene mulje.
Kunnas on selgelt esimest sorti autor.
Tema sõjaloengud ja üle aegade ulatuvate kangelaste loetelu on huvitav, isegi selge disproportsioon venelaste ja Suure Isamaasõja (ma vältisin meelega siin II Maailmasõja nimetuse kasutamist) kasuks ei olnud häiriv, autori tulevikumaailm on autori tulevikumaailm. Tegelikult pole ju oluline, kas mõni tegelane on „Vassili Tjorkin 7“ või „Subutai 8“...
Niipea kui jõutakse tsiviilühiskonnani, hakkavad need loengud veidrad ja häirivad tunduma.

Autori sotsidelembus!? Inimese üldpilt!?

Pilt, mis mul jäi:
• Inimese jaoks ei ole oluline mugavuse astme absoluutväärtuses, oluline on „suhteline vaesus“.
• Inimeste rahuolematuse vähendamiseks on mõistlik ja loomulik üldise heaolutaseme vähendamine – oluline on ju erinevuste vähendamine! Lõpetage robotite tootmine, see võtab meilt ju töö käest (!) – kõlab Kunnase ludiitlik üleskutse. Loome kunstlikult rakusi, mida siis kangelaslikult ületada!
• Kui inimesel on palju vaba aega, siis ta hakkab tegelema lollustega - kuritegevusega (olgu selleks siis röövimine/varastamine või mässamine).
• Religioossus on selles universumis üldlevinud, aga see ei vähenda igavusest lolliksminemisemist, mida igapäevaselt endi ümber näha võime. Tulevikuinimeste religioossus on samavõrra pealispindne ja pelgalt deklaratiivne nagu meie igapäevases (poliitika)eluski viimasel paarikümnel aastal.
• Sääl oli üks O-tähega geniaalne kunstnik, kes oli õnnetu raha vähesuse tõttu. Suure kunsti tegemine ei tee inimest õnnelikuks – õnnest on ikka puudu raha, tähtis on võrdlus rohkem-kulutada-võivatega...
• Kahe-korruseline hurtsik...
• ...
• „sotsiaalsed töökohad“ + hea valitseja diktatuur + ... + kuri ja võimas välisvaenlane = konkurentsivõimeline ühiskond. – Boože moi!

• Meenub ulmelähedane aja ja ruumi ühendamine – kapat ot sjuda do obeda – minevikus nii lähedane, üleüldise õnne alus.

Kogu seda värki võiks ju lugeda autori irooniaks/sarkasmiks tänapäeva ja tänapäevase tegelikkuses nähtava inimese (sealhulgas nõuka-nostalgia) suhtes.

Aga, vaadates romaanitsükli üldist silmipunnitavat romantilist pateetikat ... Ei usu. Pigem usun, et ta nii arvabki. Kasutab vaid teistsuguseid sõnu.

Taas üks ... platoni riigi usku mees...?

Hei!
Miks see Vene Impeerium kakskümmend viis aastat tagasi kokku kukkus?
Kas mudel oli konkurentsivõimetu või rikkusid hea asja ära „üksikud liialdused“?
Kunnas, vastama!

Tsiviilühiskonna ja inimese olemise koha pealt ma teda kohe üldse ei usu – pole veenev!

Täitsa hästi loetav jutt oli. Tegelt.

Kolmeraamatulise terviku juures häiris natuke psii-võimete täielik unustussejätmine kogu kolmanda raamatu jooksul, enne lõplikku pauku. Taoline lähenemine oleks sobinud mõnda ulmejutuvõistusel viiendast kohast tahapoole jäävasse juttu, aga mammutromaanis peaks asjad käima teiste reeglite järgi.

Alguses kahtlesin nelja ja viie vahel – hinde peab ikka panema, see ju esimene asi, mis arvustuse lugeja näeb/vaatab. Lugesin oma kirjapandu üle ja otsustasin viie kasuks, minu virinat on siin rohkem kui lugedes tundus.

Viieväärt Batmani-lugu

PS! Kergitame loomingulise köögi eesriiet, maestrole lähedased isikud teavad rääkida, et NELJAS OSA TULEB. Ja selles neljandas osas on tähtsal kohal Eva Peron kahesaja neljakümne kahesas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026
Kristjan Rätsep

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles