Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter V. Brett ·

The Painted Man

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Maalingutega Mees»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
5
0
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)

kisub kõntsa poole.

ei, mitte nüüd nii hullusti kui Paolini või Stephenie Meyer, keda on väga raske lugeda üle kümne lehekülje. võrdluseks kodule lähemale vaadates, isegi Tamur Kusnetsit või Tiit Tarlapit on enne okserefleksi tekkimist võimalik hea mitukümmend lehekülge lugeda. Bretti puhul tekkis tahtmine raamat nurka visata alles kusagil kahesajanda lehekülje lähistel. just see võrdlus sundis lõpuni pingutama, et siis täie veendumusega tõdeda, et mis oli uus, polnud huvitav, ja mis oli huvitav, polnud uus.

fantasyga on alatasa see häda, et miskeid olendeid või nähtusi, mis autori jaoks lugu koos hoiavad, ei suuda ta pärast ära põhjendada. hea küll, kui on ikka hästi jutustatud, siis ma olen nõus uskuma, et ükssarviku tatt aitab paralüseerivate loitsude vastu või misiganes, aga antud juhul ma ei usu olevustesse, kes pimedusega maa seest välja poevad, päikese kätte sattudes aga kärbuvad ja söestuvad. veel vähem usun ma, et sellise orgaanikaga elukaid kannatab süüa. ning veel veel vähem, et maa peale joonistatud märgid neid elukaid kuidagi takistada saaksid. väiksem häda on selles, et kirjeldatud inimkooslused ikka eriti hästi ei saaks sel moel toimida.

sisust. kusagil - ja tervest maailmast saab ettekujutuse ilmselt alles kolmandas tellises - käib siuke värk, et tulevad öösiti deemonid ja panevad kõik nahka, mis ripakil. nende vastu saab maagiliste märkidega. inimesed on hädas, kuni tuleb Tarnija (Deliverer), kes kutsub vastu hakkama ja teeb seda nii tõhusalt, et deemonid enam ei tulegi välja. algab valgustuse ajastu, vohab teadus ja muu selline, aga mõne sajandi pärast tulevad deemonid jälle. selleks ajaks on inimesed juba unustanud, kuidas deemonitega käituma pidi, masohhistlikud usufännid peavad deemoneid ärateenitud karistuseks kõlvatu elu eest jne. nonii, raamat siis kolme andeka lapsukese täiskasvanuks saamisest kolmsada aastat pärast deemonite taastulekut. neile saavad osaks kõik äpardused, mis võimalik. deemonid panevad nende vanemad nahka või siis on vanemad nende suhtes äärmiselt mõistmatud. kui keegi on osav viiulit mängima, siis lüüakse iga vaevaga hangitud viiul talle pähe puruks ja nii edasi. kui on olemas deemonite vastu aitavad märgid, siis on vaja erilist imelast, tulemaks selle peale, et kui need märgid endale peale tätoveerida, siis on nagu suht ohutu ringi liikuda. romaani lõpuks peetakse tähtsusetus kolkakülas deemonitega lahingut, milles inimesed esimest korda jälle võitjaks jäävad. ma kardan, et järjed on tulemas. tehnika poolest oskab autor kirjutada küll, aga tundub, et eesmärgiks ongi olnud muinasjutu veeretamine, ilma et endal midagi öelda oleks.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult täitsa kobe tükk.

Kogu see deemonite maast tõusmine ja inimeste öine elu ainult ward`ide taga oli piisavalt huvitav ja omapärane. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes loevad fantasyt ja hakkavad seejärel, nägu punane, tatti pritsima ja füüsikaõpik peos tõestama, et lohed tegelikult ei püsiks õhus või päkapikkude ühiskond poleks elujõuline või miskit muud jaburust. Kuulge, see on ilukirjandus, eks ole, fantaasia ka veel... Ei ole mõtet seda meie maailma aastasse 2010 üle kanda ja mingeid tõestusi otsima hakata, kuidas kirjeldatud elukad oleksid tegelikult täiesti võimetud tegema seda, mida nad raamatus teevad. Ma ise ka seda "deemonite" maa seest, Core`st auruna tõusmist ja pinnal materialiseerumist üleliia just ei fänninud, aga ma ka ei raisanud eriti aega selle üle juurdlemisele.

Kusjuures, needsamad deemonid meenutasid mulle kangesti Jurassic Park`i dinosauruseid ja mõningad stseenid kus väiksemat sorti tuledeemonid kedagi taga ajasid oli minu meelest üks ühele Jurassic Pargi filmist, kus pahade rollis olid mingid raptorid.

Mis puutub The Painted Man`i, siis siin ma ei saanud midagi parata, et silme ette kargas momentaalselt kuri Darth Maul Tähesõdadest, ainult et selles romaanis oli ta positiivne. Üsna sarnane oma ebainimliku võitlusvõime ja tätoveeringute poolest.

Raamat ise oli aga üsna huvitav. Nagu eelmine arvustaja on märkinud, esimesed 200 lk. möödusid suht kiiresti, mille järgi aga hoog maha võeti. Lõpupoole hakati aga tempot uuesti kruvima ja mõningad momendid, mis pole ennem silma hakanud (naispeategelase kaua oodatud süütuse kaotus röövlite küüsi langemise ja vägistamise läbi näiteks) hoidsid pinevust üleval kuni lõpuni. Lõpus jääb kõik ilmselgelt pooleli ja tegelikult on teine osa ma ei tea mitmeköiteliseks planeeritud sarjast juba väljas.

Mõnus ajaviide. Ärge ainult lugedes seda kaasaegse maailmaga võrrelge, tegemist on siiski meelelahutusliku fantaasiaga.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane. Üle hulga aja leidsin endas julgust võtta kätte fantasy-hõnguline üllitis ja seekord läks õnneks. Väga mõnus ja lahe lugemine. Kusagil esimese viiendiku peal vaatasin ka siinseid arvustusi ja pean jagama eelkirjutaja tähelepanekut "silmade pulgastumise" osas. Kui alguses mõjusid need kerge veidrusena, siis pärast eelneva arvustuse lugemist nad juba lausa kargasid silma. Ilmselt oleks siin pidanud tõlkija natuke rohkem vaeva nägema ja rohkem maakeelseid analooge leidma. Tervikmuljet see siiski ei rikkunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea ja lobe lugemine, ei nokiks klišeede ja varemkasutatud motiivide kallal. Meelelahutuseks ülimalt mõnus.Loodan siiski väga, et järgmises osas tõlkija Lauri Saaber loobub oma kinnisväljendi toppimisest igale poole ja leiab "pulkas silmadele" ka muid vasteid.Mind hakkas see häirima kolmanda korra järel ja kokku lugesin neid 38, vbl mõni jäi vahele. Kohati oli neid kaks ühel leheküljel, täiesti hulluksajav! Oleks raamat vähe kehvem olnud, oleks see lugemismõnu puhta ära nullinud.
Teksti loeti eesti keeles

Lobe ja köitev lugemine, hea meelelahutus ja oskaja käega kirja pandud.

Head asjad:
* raamatus ei esine ühtegi imetoredat ja suurepärast kultuuri või geograafilist piirkonda, kus kõik üksteist austavad, valitseb ideaalne demokraatia, mehed ja naised on omavahel rahul, kedagi ei diskrimineerita, keegi ei sure nälga ja lisaks valitseb ka ideaalne harmoonia loodusega.
Kõik kirjeldatud piirkonnad, rahvad ja kombed tulevad omade vooruste ja omade puudustega ja inimesed on igal pool inimlikud.

* Kui autor on tõesti mees, siis: head naistegelased, tubli töö. Kui autor on pseudonüümiga naine, siis... pole ka meestegelastel minu hinnangul väga viga.

* Inimlike argpükste esinemine. S.t. neid on võimalik mõista ja neile kaasa tunda ja argus surmaohu ees ei tähenda tingimata, et too isik on loomuselt üdini mäda.

* Kõikvõimalike saatusest määratud armulugude puudumine. Suhted on nagu päris elus. K.a. ohud ja jamad neis.

* Põnev. Mitte nii põnev, et öö otsa üleval istuda, aga nii põnev küll, et raamat une ajaks kahetsusega käest panna.

Halvad asjad:

* Kohati teos natuke venib. Lapsed muudkui kasvavad ja kasvavad ja me ikka peame sellest jube palju detaile teadma millegipärast. Aga suurt viga sellest siiski pole.

* Kuigi klisheede elusakskirjutamisega on vaeva nähtud, maitseb asi siiski mitmes kohas nagu kõigi fantaasiateoste seguvormiroog. Õpetajate-õpilaste suhted nt. Ja leidub heldelt muudki.

* Lõpp meenutas kangesti Vaibarahvast ja veel kümmet samalaadset raamatut - niipea, kui taluinimesed, mehed ja naised, rikkamad ja vaesemad üheskoos, otsustavad tapamasinatele vastupanu osutada ja neil on ka paar korralikku juhti, saavutavad nad ülekaaluka vastase vastu suurepärase võidu. Fantaasiakirjandust lugedes või hollywoode filme vaadates tekib vahel lausa küsimus, miks on üldse läbi aegade sõjavägesid eraldi pikka aega välja õpetatud, kui jõuk hea kõnega üles kihutatud ja päev otsa profi käe all treeninud taluinimesi samuti asja väga hästi ära ajavad.

***

Soovitan fantaasiasõbrale ajaviiteks, kui on igav, ise aju pingutada ei viitsi, aga tahaks mõtted argipäevalt mujale viia. Eriti sobiv aegadel, kui ihkad lugemiseks midagi natuke tõsisemal toonil kirjutatut kui Pratchetti looming.
Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks üks mitte-alternatiivmaailmas asuv fantasy mida mitte ainult, et ei kannata, vaid on lausa hea lugeda. Tugevaks pooleks on kindlasti nii realistilikult kujutatud inimesed ja inimsuhted ja inimkooslused kui ka maailm ja selle korraldus. Lugedes ei teki kahtlust, et kui maa keskelt öösel kerkiksid maa peale deemonid, et siis elu niimoodi nagu kirjeldatud välja ei näeks. Või et elu kuskil asustatud maailma piiril olevates kohtades ei oleks täpselt nii kole seal elavate jaoks nagu kirjas. Vahepeal tekib pigem tunne, et realismist on üle mindud hüperrealismi ja kõiki neid pisidetaile ei peaks nii täpselt kirjeldama. Minu jaoks nõrgad osad tulenesid streotüüpidesse kinni jäämisega, kasvõi siis kõrbetsivilisatsiooni ja tüüpilise lõuna vs põhi maailma ülesehituse osas.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles