Romaani alguses käivad Camorrist põgenenud Locke Lamora ja tema sõbra Jean Tanneni käbarad õige kehvasti... täpsemalt on Locke mürgitamise tagajärjel suremas. Kelmiduole tuleb appi nende vana vaenlane, naisvõlur Patience, kes pakub mürgitatud Lockele ravi vastuteene eest-Locke ja Tannen peavad sekkuma demokraatlikus Karthaini linnriigis toimuvatesse valimistesse. Karthain on võlurite (ehk bondsmagide) omavahelise varjatud võimuvõitluse tallermaaks, ent nood ei söanda valimistulemuste mõjutamiseks maagiat kasutada, kartes selle võimalikke apokalüptilisi tagajärgi. Seega kulub kelmide abi marjaks ära. Karthaini jõudnud kelmid avastavad aga üllatusega, et vastaspartei võitu on garanteerima palgatud nende endine jõugukaaslane ja Locke armastatu Sabetha. Romaani tegevus toimub kahes liinis-ühes kirjeldatakse Locke, Tanneni ja Sabetha tegevust Karthainist, teises aga Locke lapsepõlve ning noorust ja armastusloo algust Sabethaga. Romaani mittelineaarne ülesehitus võib esmapilgul näida tüütuna, ent vähemalt minu meelest on Lynch sellega hästi hakkama saanud.
Kohati võib romaani lugedes ära unustada, et tegu on fiktiivses maailmas toimuva fantasyga, liiga palju meenutab see tavalist kelmiromaani. Maagia ja maailma saatust puudutavad küsimused tulevad kohati mängu, ent asuvad enamasti justkui kuskil kaugel eemal-peamiseks on ikkagi kelmide omavahelised intriigid ning suhted. Lynchi võlurid oma hirmuga maagia ülemäärase kasutamise ees meenutavad Le Guini oma (tiitlid nagu "arhimaag" panid mainitud autori Meremaa-sarjaga veelgi enam paralleele tõmbama), ent muidugi on Lynchil hoopis teine stiil-kelmiromaanilikult lõbus ja värvikas, vahel ka sügavatundeline, julm ning nukker. Kokkuvõttes üks mahukas, aga hea raamat, loodetavasti õnnestub autoril see pikk romaanisari lõpuni heal tasemel valmis kirjutada.