Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Dance with Dragons

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
2
1
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Proovin arvustada ilma spoilerdamata......

Raamatut ootasin piisava innuga, et teha ettetellimine ka amazoni raamatupoes ära. Siiski eeldasin (ja sai tõeks), et jõuan raamatu läbi lugeda elektrooniliselt, enne kui ta paberkujul mulle kohale saabub

Raamatus endas oli aga nii head kui halba. Alustame halvast:
Jubedalt käis närvidele ühe teatava tegelase pidev hala ja mõtete ringikäimine isatapu teemadel. Lugeja jaoks toimus tapmine üleeelmises raamatus ja maeti papa eelmise raamatu ALGUSES maha, kuid praeguses raamatus tuletatakse mitmeid kordi "vibupüssi intsidenti" meelde
Teine pidev halaja oli värsimeister oma ridadega "Ma olen Reek, ei riimu nagu seep...."
Eriti ajas harja punaseks lõpupoole ühe olulise tegelasega toimuv "caesari tapmise stseen". Jubedalt tahaks teada, et kas tema tervis on seejärel kobedam, kui Caesaril.
Liiga palju kirjutatakse Meereen-is ja selle ümbruses toimuvat. Arvan, et enamikke lugejaid selles tolmuses linnas toimuv ei huvita

Head:
Vanad lemmiktegelased tegutsevad
Pime saab nägijaks
Mõned vastikud tegelased leiavad kiire ja ootamatu surma
Täiesti tühjast kohast ilmub veel üks draakoniverega tegelane, et pilti segasemaks ajada

Peale lugemist: Ängistus ja stress. Parim viis selle vältimiseks on oodata terve sarja lugemisega seni, kuni kõik sarja osad ilmunud on.
Teksti loeti inglise keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Maailma parim fantaasiasari, ma ei tea mitmeid aastaid oodatud järg ja korraga "kolm"? Aga just seepärast...

6 aastat on seda osa haudutud ja lõpuks ongi 1000 leheküljeline kopsakas tellis väljas. Aga 1000 lehekülge puhast lugemisnaudingut ei hajuta suurt tõrvatilka: need 1000 lehekülge nimelt ei vii mitte kuhugi. Lõpus on lugeja täpselt sama tark, kui alguseski. Hea küll, lõpuks jõuab 4 osa oodatud talv kohale ja mõned (kõrval)tegelased saavad surma, pluss siis see "Caesari tapmise stseen". Üldiselt ootasin mina palju rohkemate tegelaste kõrvaldamist, need paar-kolm kõrvaltegelast ja üks peategelane ei olnud just väga olulised. Ma olen enam kui kindel, et oma vendade poolt atendeeritud peategelane ilmub veel tagasi, Martin jättis otsad selleks sobivalt lahtiseks.

Aga muidu ei liigu kogu süžee õieti kuhugi, või liigub küll, aga teokiirusel. Daeneryse peatükid olid tüütud, mingi tolmuse linna Meereeni sisepoliitika oli parimal juhul ainult haigutama ajav. Ka Tyrioni juhtumised idamaades olid üsna tüütud, elavnedes ainult lõpupoole, kui ta orjaks sattus. Bran on algusest saadik olnud übertüütus, Aryat kohtasime suht episoodiliselt ja Sansast polnud üldse ei kippu ega kõppu. Neljandas osas vaat et peategelane olnud Brienne oli samuti kuhugi ära kadunud, Jaime viksas korra ekraanilt läbi ja kadus. Ja nii edasi...Ainuke tegelane kelle tegemisi oli tõesti huvitav jälgida oli Müüril tegutsev Jon. Samas olid suht huvitavad ka Theoni ehk Reeki peatükid, aga hoopis teisel põhjusel: kas vägivald hakkab sees keerama või mitte. Martin oli seekord enamus nülgimisi, vägistamisi, hakkimisi, teivastamisi ja muid toredusi paigutanud just selle tegelase peatükkidesse.

Hinne "kolm" väljendab seega mu suhtumist pikka ootamisse ja totaalsesse stagnatsiooni. Tahaks ju kunagi ikka terve sarja läbi lugeda, aga ma olen enam kui kindel, et sellise tempoga minu silmad seda küll ei näe. Raamat ise oli kindla kvaliteediga ja nii sisult kui stiililt positiivselt üllatustevaba.

Ei tea, kas Varrak lööb selle kunagi aastate pärast, kui selle köite eesti keelde tõlkimine päevakorda tõuseb, koguni kolmeks osaks? Palju õnne, eesti keeles lugejad ja jaksu ikka rahakotiraudade paotamisel, et ühe raamatu eest kolm korda maksta sel juhul.

Teksti loeti inglise keeles

Järgnev arvustus võiks olla huvitav eeskätt sarja huvi ja innuga jälgivatele inimestele - ja ühtaegu surmigav ja samas spoiliv kõigile teistele. Lugege omal vastutusel!

Hinne on siis "kaks" nagu "puudulik" mitte "kaks" nagu "ilge saast, mida mingil juhul lugeda ei soovita".
Kui ikka sari seni väga meeldib, kannatab sedasinast lugeda ka.

Asjast: kui esimese kolme "Jää ja tule laulu" raamatu puhul jäi mulje, et need on üleni säravad, eredad, oivalised, neljas e. FoC oli natukene igav, aga samas sai suure vaimustusega läbi loetud, siis Dance with Dragons oli - lausa suuremalt jaolt igav? <
Tundub, nagu oleks Martin kirjutanud selle raamatu valmis seepärast et ta PIDI tal oli leping, tal ei olnud pääsu. Pikk ootamine, mille üle kurtis ka kodanik Lukas, ei andnud meile võrratut raamatut. Pikk ootamine andis mulle isiklikult enam-vähem korraliku käsitööna kirjutatud raamatu, kus isegi mina näen kohti, kus kirjanik on kirjutanud lihtsalt seepärast, et vaja vaja vaja, tähtaeg, tähtaeg, tähtaeg.
Ütleksin, et umbes poole raamatuga oleks võinud rakendada meetodit "delete ja viimasest huvitavast kohast uuesti!"
Samas on mul hea meel, et see raamat olemas on. On liine, mis säravad nagu eksootilised lilled lumes, kui nii võib öelda.

Edasi tulevad mõningad väikesed SPOILERID (nt esinevate tegelasnimede näol), aga ei midagi mastaapsetest sündmustest kõnelevat.

***
Väga mitme olulise tegelase peatükid venivad. Nagu härja ila. Dany ja Tyrion jooksevad ringi ringi ringi mööda täpselt eelmisega sarnaseid olukordi. Muutuvad mõned osalised, mõned asukohad, aga olemuslikult on sündmustik sama. Korduv. Sama. Korduv. Jälle kordub! Sama! Jne.
(Varem häiris mind samamoodi Arya rännakute kulg - ühtede tüüpide käest teiste kätte, sealt kolmandate kätte, siis neljandate, igaüks hullem kui eelmine - vabandust, aga mis oli selle asja mõte loojutustamise seisukohalt? Kas ta nt 2 hüppega ei võinud oma Näguteta Meeste templisse jõuda?)
Jon nii igav kui eelnimetatud ei olnud, aga ka tema tegevused ja otsused olid pidevalt üsna ühel ja samal teemal. Samas suunas kulgevad. Ja tema viimane peatükk lõppes - odavalt?
Jah, see on see sõna, mida ma vajan.
Niimoodi ei olnud lahe ja põnev lõpetada, niimoodi oli lihtsalt nõme.

Väga hästi olid tehtud Theoni, Cersei, Quentini ja Asha peatükid.
Aga... no midagi on olulisel määral mäda, kui mul tuleb pettumusohe huulile, kui algab Tyrioni peatükk, pagan võtaks!!!

Theon meeldis mulle kogu aeg, nüüd meeldib ka. Huvitav lugu, kuigi jälkusi oli muidugi ohtralt.
Cersei peatükke ma varem eriti ei sallinud, aga tema viimane peatükk selles raamatus oli võrratu. Seal Martin kirjutas tõesti tundega, mitte seepärast, et peab.
Asha areneb ja suhteliselt huvipakkuvaks.

Üldisesse lukku lisandub üks suur liin. See haaras mind kaasa keskmisel määral. Mitte emotsionaalselt, aga mul oli hea meel, et selline lisandus tuli. Vaheldus.

Victarioni ja tema peatükke ma jälestan, aga saan aru, et paljudele ta meeldib ja teda loetakse koomilist kergendust pakkuvaks tegelaseks. Millest see tunne tuleneb, ma aru ei saa. Kui ta üldse midagi on, on ta traagiline (MINU meelest), aga nii lolltraagiline, et mul tema peale mitte miski ei tõuse, isegi mitte kaastundenärv.

Brani liin oli väga rahuldustpakkuv.Melisandre ja Selmy POV-d paremad, kui ma oodanuksin.

Aga kokku - kokku on ebamugav tunne, et lugu ei ole kindlates kartmatutes kätes vaid seda pudistatakse meile ette nagu mutikese värisevate käte vahelt tuvidele teri. Ja see on üsna - hirmutav, sest need on sellised üsna tuleohtlikud ja metsikud terad. Kohtled neid halvasti ja kogu senine ilu kokub kokku ja tuleb häbiga mälust kustutada! Ma ju armastasin seda sarja!

Pakun ka ühe üsna veidi SPOILIVA lühikokkuvõtte raamatust, mis pärit Westerose foorumist.

Tsiteerin:
"omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings""omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg is Stannis really dead?" "omg those slavers are going to get what for!" "omg is Jon really dead?" "omg how am I going to get to Dany" The End
Teksti loeti inglise keeles

Lool endal pole suurt häda. Kohati ta tõesti venima kipub, nagu juba eelarvustajad kurtsid. Aga üksteist osa Robert Jordanit läbi lugenuna võin kinnitada et sinnamaani on siiski veel (Seitse olgu tänatud) hea hulk maad langeda.

Suurem häda on selles (kohustuslik kurtmine), et eelmise osa lugemisest on möödas sunnitud viisaastakupikkune paus. Selle aja jooksul on varasemad sündmused lihtsalt mälust kadunud. Näiteks seda kuidas Tyrion tappis oma isa või mis asjaoludel Dany sattus Meereenisse ei mäletanud ma uue osa lugemist alustades ega mäleta ka raamatut käest pannes, lööge või maha. Wikipediast järele vaatama ka ei hakka. Mõned lüngad täidab telesari.

Ja kõigest sellest virisemisest hoolimata tuleb nentida, et selle raamatu seltsis veedetud aeg oli kvaliteetaeg millise kordumist kardetavasti lähiajal oodata ei ole...

Teksti loeti inglise keeles

Tyrion oli vähemalt naljakas, suurema osa ülejäänute peale tuleb ainult tunne, et miks on ilmas nii palju lolle. Kohutavalt tühja õhku sisse puhutud -- nii palju on peatükke, mille puhul muudkui keerad lehekülgi, et kas nad juba selle lõpmatuseni korratud tühja jutu veeretamise lõpetavad... ja siis otsid üles järgmise sama tegelasega peatüki alguse, et jõuavad nad kuhugi või võib selle vahele jätta. Enamasti võib.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.
Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.
Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.
Jään sarja järgmist osa ootama.
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles