Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Tombs of Atuan

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Fantasy» nr 3 (talv 1970/71)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.514
Arvustused (37)

Maamere tetraloogia nigelaim osa. Aga see, mis on Le Guini kohta nigel, on mõne teise tegelase kohta kõva keskmine kui mitte väga tugev tase. Gedi odüsseia teine osa tutvustab sarja üht olulisemat tegelast Tenarit, samuti on Raudkulli ja ärasöödu seiklused Atuani saare labürindis üsna põnev lugemine. Võlukunst võidab pahelise religiooni. Igatahes õpetlik.
Teksti loeti eesti keeles

Kehtima jääb kogu jutt, mis 'Meremaa võluri' kohta kirja sai pandud - midagi kardinaalselt uut tõesti pole, teravdatud on kontrasti valguse ja pimeduse vahelises võitluses, kuid samas ei muutu raamat ka kordagi igavaks või selle kunstiväärtus kehvemaks.
Et miks ma nelja panin? Sarjasisese diferentseerituse mõttes, tegelikult on kogu sari viisplussi väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus jupp. Ei julge teda teistest Maamere-sarja asjandustest ettepoole tõsta ja ei julge ka madalamale asetada, on lihtsalt natuke omamoodi lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt vaata, mis ma Meremaa võluri kohta kirjutasin.

Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.

Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on see romaan isegi parem, kui esimene. Miks? Seda on üsna raske seletada. Võimalik, et minu väärastunud mõistust lihtsalt lummab sihuke klaustrofoobiat eirav setting. Mina olen üsna nõus Andrzej Sapkowskiga, kes nägi Tenari ja Gedi suhetes lihtsalt naiselikku (õelat) nägemust mehest, kui muretust seiklejast. Sarja lõpus muidugi teeb Tenar Gedile tagasi, aga see on lõpus. Igatahes, mulle selline antiFeministlik tõlgendus meeldib. Ühesõnaga: tuleb Ged/mees (tõbras noh!) ja võtab Tenarilt/naiselt selle, mida vaja ning kõnnib oma teed. Võimalik, et feministid vaidleksid mulle (ja Sapkowskile) vastu, aga säherdust tõlgendusvõimalust ei saa ka nemad eitada. Aga kui isegi see tõlgendusjoba kõrvale jätta, on ikkagi tegu ühe võrratu looga. Lugedes meenus veel lisaks Tiibetile ka Vana-Egiptus. Ilmselt pean ma seda romaani just seetõttu sarja parimaks, et sedavõrd staatiline värk on sedavõrd põnevalt kirja pandud.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ühinen eelkõneleja seisukohtadega välja arvatud see tõlgenduse osa, mis tundub kellegi teise kui autori poolt avaldatuna kuidagi kunstlik. Hea ladus raamat, mulle meeldib kui asjas on ka natuke psühholoogiat sees, veel võib kirjanikku kiita hästi loodud õhkkonna eest.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ütleks, et see teistest osadest kehvem on. Ning õuduskirjanikel soovitaks sellest raamatust sünge õhkkonna loomisel eeskuju võtta. Palju koledam oli kui igasugused haledad õudukad.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea raamat. Stiil on küll oluliselt erinev kui esimeses osas, ent headus on sama. Mis juhtub inimesega, kui tema kindlaksmääratud piiride ning sündmustega maailma satub midagi hoopis uut ning võõrast. Võibolla mõnele maitsele natuke üksluine, kuid tegelastesse ning nende motiividesse süüvides igati lugemisväärt.
Teksti loeti inglise keeles
TVP

Tõesti... Polnud nii kaasakiskuv kui triloogia esimene ja kolmas raamt aga sellegipoolest viit väärt...
Teksti loeti eesti keeles

Einoh, aina paremaks läheb. See teine osa ei hakka erinevalt paljudest muudest "järgedest" ju tegelikult sama teemat edasi arendama, vaid vaatab kogu eelnenut ja tulevat täiesti uue kandi pealt. Võrratu raamat. Lasen veel aastakese lugemisest mööda ja hakkan kindlasti uuesti. Ged on nüüd mees, tõre ja tarmukas, küüniline küll aga teab, mis teeb. Ääretult ebanaiselik mehekäsitlus LeGuini poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Paar inimest eespool peavad seda osa sarjast esimesest viletsamaks või lausa kõige viletsamaks. Üldse kohe ei ütleks nii. See osa on kaunis erinev esimesest, kuid ikkagi väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest kergelt nõrgem kui esimene osa. Siis oleks viie saanud, kui oleks selgunud, et Vanad Väed ei olegi midagi, et see on tavaline religioon, nagu neid palju ja kohati väga veidraid on olnud. Mulle tulid just Tiibeti kuradikummardajad meelde. Aga lõpuks selgus, et seal on ikka midagi taga... Kui klooster koos Hauaalusega oleks alles ja terveks jäänud, siis see oleks veel midagi päästnud.

Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Parem kui esimene osa. Minu meelest. Lisaks Tiibetile ja Vana-Egiptusele... kusagil Väike-Aasia kandis olevat ka mingid sedasorti templid olnud. Ilma tigedate vaimudeta muidugi - või siiski mitte? Kuidagi koopahirmu tekitav raamat. (mitte klaustrofoobiat, vaid just spetsiifilist koopahirmu)
Teksti loeti eesti keeles

Usuteemaline konflikt nagu ei istu, kuid kui konflikt tegevust siiski edasi viib, on see omal kohal. Ülejäänud tegevus on nagu taust, mida alati ei tasu tähele panna. Hüva lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, teatud mõttes pean ka mina TToA-d sarja parimaks raamatuks. Paneksin talle "5", aga nii hea ta nüüd ka ei ole... Üks kompaktne ja väga loetav, mõnus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ikka üks imelik inimene, alustasin seda sarja "Tehanust" ja siis sain teada et on olemas eespool kolm osa. Ma nüüd selleasemel, et esimesest lugema hakata loen ma teisest alates.

Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.

Teksti loeti eesti keeles

Kehtima jääb kõik sama, mis ma ütlesin oma arvustuses "Meremaa võluri" kohta. Midagi uut siin raamatus pole lisatud. Võib-olla on see järg isegi natuke kehvem, kui esimene osa (kirjutamisstiilid on natuke erinevad). Mulle meeldis igas tahes "Meremaa võlur" rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, tugev viis! Hoopis parem teos kui "Meremaa võlur". "Atuani haudade" dünaamika ja õhustik on oluliselt paremini välja mängitud, ei teki punnitatuse tunnet nagu avateoses. Ei ole ka II osas sellist elektrijänesena saarelt-saarele hüppamist, mis lugemiselamust häiris. Tundub, et autor on saanud "Atuani haudasid" luua heas keskendatuses, tulemus on kompaktne, põnev ja ootamatu. I osa rikkuski vähe ära see kirjaniku kannatamatus (seda on lausa tunda lugedes), teosesse taheti panna liiga paljut ja liiga kiiresti. II osas on seevastu doseering olnud perfektne, braavo! Eks mõningaid näpukaid ka on. Kahes kohas ei klappinud kaart ja tekstis antud juhised labürindis liikumiseks, aga see on tõesti tähtsusetu detail.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale umbes 15 aastast vahet uuesti üle. Ennist oli meelde jäänud, et tegu suht nõrga raamatuga ja mulje ei mäletanud valesti - tegu oligi üsna igava psühholoogilise koega seiklusjutuga mingi noore tšiki kurvast saatusest ja eneseleidmise ja meelemuutuse raskest teest milles katalüsaatorina tegutses härra Raudkull. Noh, oletame et paar-kolm korda vilksamisi suhteliselt pimedas nähtud mehesse on võimalik armuda (eriti arvestades et naispeategelane polnud ju mehi eriti näinudki, sest need palvlevad eunuhhid ei lähe arvesse), aga see pole üldse peamine. Peamine oli see, et tegevus toimus kuivas, tolmuses, kottpimedas maa-aluses labürindis ja sellest on võimalik kirjutada huvitavalt ja igavalt, LeGuin aga iseendast üle ei hüppa ja laskub täiesti oma ebakompetentsuse tasemele. Tulemus on nõrgapoolne ja muljetepagasisse mitte eriti märkimisväärseid jälgi jättev võrdlemisi kiirelt unustatav jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Mingil ürgsel, täiesti mitteintellektuaalsel tasemel on see raamat pärast (kronoloogiliselt tegelikult enne) "Pimeduse pahemat kätt" olnud mulle kõige enam mõju avaldanud Le Guin.

Mingeid väga tähtsaid mõtteid inimene olemise teel olen endale korjanud sealt.
Et tehtud viga võib olla heastamatu, aga asja ei paranda ka see, kui sa end sellepärast pooleks põed; keegi ei saa sellest kasu.
Et mõjus, vapper ja kohutava saatusega isik ei tarvitse olla kuigi kena vaadata ega tore suhelda (need "kurjategijad" seal surmakambris), mida iganes Hollywood ses osas ka arvab.
Et kõik religooni kirega suhtuvad inimesed ei olegi kuidagi moraalselt puudega ja haiged, vaid inimlikkus murrab end ka läbi usu.
Et võib küll olla seksuaalne pinge, ilma et seda peaks esile tõstma või kuidagi lahendama hakkama.
Et inimesed ongi mõnes aspektis alati rumalad ja õnnetud, see ei välista, et nad samas oleksid mõnes teises olulises aspektis targad ja tugevad.

Väga noorele olevusele inimeseks olemise õpetamise eest kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles