Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tamur Kusnets ·

Hundipäikese aeg: Metsiku jahi algus

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Pegasus» 2008

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
2
3
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Üllatusega tuleb tõdeda, et kõvade eelarvamustega lugema asudes (mingi järjekordne eesti sitt, teadagi), ei läinud just kaua aega, kui leheküljed hakkasid ise ennast keerama ja küllalt kopsaka raamatu lõpp tuli kole kähku kätte.

Kuuluvus ulme alla on enam kui vaieldav, pigem on tegu ajaloolise romaaniga. Mõningad ennustamised ja ended ei lase sel raamatul küll kuidagi rohkem fantasy alla kuuluda. Raamatu tegevus toimub umbes IV või V sajandil ja peategelased on erinevate germaanlaste hõimude liikmed. Peategelane Ballimar on kimber, ta võetakse aga kohe sakside poolt vangi ja viiakse kodunt kaugele. Lõpupoole kujutatakse sakside Inglismaale kolimist. Raamat on üsna vägivaldne, pidevalt lüüakse lahingut, käsi, jalgu ja päid raiutakse hoogsalt ja ka muidu on elu ajastutruult üsna verine. Moto on võetud "Vanemast Eddast" ja kergelt saagat meenutav see romaan ongi, eriti paistis silma kummaline keelekasutus, aga ma ei viitsinud uurima hakata, kas autor on spetsiaalselt välja otsinud harvasid vähese kasutusega tundmatuid sõnu, või on ise koguni juurde leiutanud. Raamatusse need kummalised sõnad sobisid.

Raamatu lõpp pole tegelikult mingi lõpp, sest asi jääb täiesti pooleli, ja nagu ikka, kõige huvitama koha peal. Seepärast ootan vähemalt mina küll kannatamatult järge. Ei saa öelda et taolist kirjandust Eestis just ülearu ilmuks.

Teksti loeti eesti keeles

Ulmega on siin jah üsna väike kokkupuude. Üks väljamanatud luupainaja ja ehk ka mõnedele puuslikele vere mokale määrmine. (Pseudo)ajaloo koha pealt ei julge sõna võtta -- ainuke ajaline määratlus, mida tuvastada suutsin, oli see mitmel korral mainitud lahing, milles roomlased kimbrid põhjalikult maha tapsid (see toimus 101 e.m.a., IMHO toimub romaani tegevus siiski mõnevõrra varem kui eelarvustaja seda oletab), kogu muu taustsüsteem jääb minu ajalooteadmistest küll kritiseerimata. Igatahes, jõudu autorile järje kirjutamisel. Selliseid hoogsaid ja mitte filosofeerivaid ajaloolisi seiklusromaane ei valmi Maarjamaal tõesti just ülearu sageli.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni umbes 300-nda leheküljeni oli tõesti raske aru saada, et kus siin ulme on... Siis järgnes üks äärmiselt fantastiline episood ja lõpuni oli jälle peaaegu realistlik. Žanriliselt liigitaks romaani fantasysugemetega ajalooliseks seiklusromaaniks.

Aga see kõik polegi tegelikult väga oluline-täielikult nõus eelarvustajatega, romaan on kuradi hästi kirjutatud ja kui oleks žanriteadlikum, võiks pidada kindlaks pretendendiks 2009. aasta parima eesti raamatu "Stalkerile". Ehk võidab selletagi, on ta ju kordi parem tänavu auhinna saanud Kivirähu samuti piiripealsest, ehkki rohkem fantastilisi elemente sisaldanud romaanist. Samuti väärib märkimist, et tegu ju algaja autori debüüttekstiga.

Autor paiskab lugeja kohe sündmuste keerisesse... muistse germaanlase väärtushinnangutega peakangelane Ballimar võib kaasaja lugejale ehk esialgu võõrakski jääda, aga peatselt on see unustatud ja tekst tõmbab täielikult kaasa. Jah, lugu on vägivaldne, verine ja sünge, justnagu Howardi kangelased Martini maailmas. Ja tõesti saagalik-verist neimalugu või õigemini selle algust iseloomustab germaanlastele omane fatalistlik maailmavaade-nagu nornid on kedranud, nii ka saab... Sellised tekstid on mulle alati meeldinud ja jäävad edaspidigi meeldima.

Teksti loeti eesti keeles

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles

Kui sellele raamatule ilmub järg - ja ma loodan, et ilmub - siis mina seda lugema ei hakka (kui ma just vahepeal endas masohhistlikku alget ei avasta). Kahtlemata on selge, et autor valdab teemat hästi, on süvenenud ammuste aegade- elu-olusse põhjalikult ja lugenud temaatilist materjali. Samuti on tema keelekasutus otsekui vilunud kirjaniku, mitte debütandi oma. Ent paraku ei suuda teema - saksi, briti ja viikingi hõimude kauged mured - mind kuidagi kaasa haarata, igavus tahab lihtsalt tappa. Mahuka romaani läbilugemine nõudis omajagu tahtejõudu ja hinne peegeldab lugemisel kogutud emotsioonide summat: igavus, väsimus + imetlus, tunnustus.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu oleks hindeks isegi "5" pannud, kuid lugesin läbi ka järgmise osa, mis oli nii vilets, et suutis isegi I osa hinde alla tuua.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on žanriliselt ikkagi klassikalise ajaloolise seiklusromaaniga, mitte ulmega. Kui mitte arvestada ühte seika romaanis (edeling Wulfgar pahareti küüsis), on ju puhtalt realistliku tekstiga tegemist. Lugemist alustades hakkab kõige pealt mõju avaldama kirjaniku kasutatav keel. Sõna- ning keelekasutusest hõngub arhailist ja ka kuidagi hämarat elutunnetust, mis sobib tegevusaja ja -kohaga suurepäraselt. Muidugi võttis sellega harjumine natuke aega. Väga hea, et raamatu lõppu oli lisatud sõnaseletused, millest oli just alguses kõvasti abi. Teisena keelekasutuse kõrval tahaksin esile tõsta kirjaniku teemavalikut. Ei ole mindud eesti kirjanduses sissekäidud ja lausa mudaseks tallatud rajale, kus teemaks eestlastest viikingite vägiteod Läänemerel. Väga värskendav on lugeda eesti kirjaniku teost, kus nähakse maailma ka natuke ruumis ja ajas laiemalt. Kese pole Saaremaa ning sihtmärk "kuradi rootslased ja Sigtuna". Loodan, et kirjanik hoiab head taset ning Ballimar Kimbrungi seiklused saavad huvitava jätku 5. sajandi muutuvas Euroopas. Mina võtan küll saaga teise osa kohe oma järgmiseks lugemisvaraks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles