Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Patrick Rothfuss ·

The Name of the Wind

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: «Tuule nimi»
Tallinn «Varrak» 2008 [I köide]
Tallinn «Varrak» 2009 [II köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
2
6
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)

See oleks pisut nagu katse võrrelda võrreldamatut, aga - vanasti ma lugesin kõik alustatud raamatud korralikult läbi, poolelijätmiseks pidi olema ikka mingi väga tõsine põhjus. Nüüd kipub seda tihedamini juhtuma, umbes aastaga on jäänud ripakile Pratchett, Martin, Pelevin - tundmatumatest nimedest rääkimata. Lugedes ju päris huvitav, aga mingil päeval järsku käsi enam ei tõuse teksti järele ja nii jääbki.

Ent Rothfussiga seda probleemi ei tekkinud. Kuigi, noh, need ajad, mil 700 lk tundus fantasy jaoks paks raamat, on ammu möödas. Olgu näiteks öeldud, et draakon, see fantasy möödapääsmatu atribuut, ilmub esimest korda leheküljel 948. Osutub taimetoitlaseks ja õigupoolest on tema eesmärgiks vaid peategelaste lõkkease korralikult ära kustutada. Või, nagu seda täpsemalt väljendab 15-aastase peategelase noor kauni lauluhäälega südamedaam: “You mean that that thing down there,” she groped for words, her mouth working silently for a moment, “is going to try and fuck our campfire?” She looked for a moment as if she was going to burst into laughter again, but she drew a deep, shuddering breath instead, regaining her composure. “Now that’s something I have to see....”

Rothfussi oli meeldiv lugeda seepärast, et tegevus pole killustatud lugematu arvu liinide vahel nagu näiteks Martinil. On üks aeg, kus juhtub üht-teist, ja selles meenutatakse varasemat aega, jõudes umbes peategelase 15. eluaastani. Olulisem jääb esialgu nende kahe vahele või veel tulekut ootama. Paksu raamatu käigus võib tekkida palju võimalikke paralleele. Üldisemas plaanis näiteks Enderiga - selles mõttes, et kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Esimestel sadadel lehekülgedel, kui peategelane liigub ringi koos vanemate rändtsirkusega, võib meenuda Silverbergi isand Valentine või, miks mitte, Hargla palveränd. Rothfuss on sügavam ja pakub huvitavamaid üksikasju. Ülikool seevastu, kus õpetatakse füüsikasugemetega võlukunsti, aga ka matemaatikat ja meditsiini, asjatuid paralleele ei tekita, ei mingit lendluudpalli, elu on karm ja ebaõiglane.

Kirjeldatud maailmal pole meile teadaolevaga kokkupuutepunkte. On kokkupuuted haldjate, deemonite ja muu pahaendelisega. Ajastu on midagi keskaja laadis nagu fantasys ikka - ratsud, mõõgad, tulirelvi esialgu pole, üht-teist saab nõidusega korraldada.

Mumeelest vääriks see lugu - millest esimene osa tegelikult ju vaid aimu annab - eesti keelde tõlkimist küll. Iseasi, millal ja mitmes tükis see teoks võiks saada. Muidugi võib kolmanda osa - autor on lubanud triloogiaga piirduda - lõpuni jõudes selguda, et ootused olid liiga kõrged, aga mulle tundub, et vähemalt head meelelahutust on selleks ajaks saadud piisavalt.

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks. See raamat venis lugedes erinevalt esmaarvustajast nagu härjaila. Kuigi ta oli võrdlemisi paks (siiski, siiski, kõik kokku natuke üle 700 lehekülje, 1000-leheküljelisest tellisest oli asi kaugel ja esmarvustaja poolt mainitud draccuse ilmumine leidis minu variandis aset juba umbes 500. lehekülje paiku), olid peatükid väga lühikesed - mõnel juhul ainult lehekülg või kaks. Ent ikkagi venis, sest...

Teiseks. See raamat oli pundar kõige kulunumaid fantasy klišeesid mida ma iial näinud olen. Törts LeGuini, teine Robin Hobbi, peoga Harry Potterit sekka ja ongi lahe raamat valmis. Mulle tundus et kõige otsesemalt oli matti võetud Hobbi pealt. Samasugune supervõimetega orvukene, kes otsekui iseenesest oskab juba 12-aastaselt mõõgelda, ratsutada, näidelda, räägib sujuvalt kõiki kohalikke keeli, on tänavapoisi kogemusega, aga saab suurepäraselt hakkama ka aadlike seas jne. Erinevalt Hobbist ei puhkenud Rothfussi peategelane Kvothe iga natukese aja tagant vähemalt nutma, asi seegi.

Kirjutatud oli ju üpris ladusalt, ei saa eitada. Lugu jääb parajas kohas ka täpselt pooleli, kui peategelane on Võluülikoolist(!) tingimisi välja visatud ja peab ilmselt järgmises osas kõndima otsekui munade peal, sest on vaja lahendada salapärase Chandriani saladus, kes ta vanemad maha nottis. Teemasid teise osasse jagus igatahes küllaga.

Ma pole sugugi veendunud et see on nüüd see raamat mida eesti lugejal nii hädasti vaja peaks olema, et seda kohe tõlkima tasuks hakata. Hunnik ladusasti kirja pandud fantasy žanri kulunumaid eilse päeva klišeid oleks lühikokkuvõte. Moodne fantasy muutub järjest vägivaldsemaks ja suguelu kirjelduste pealt annab pornoajakirjadele silmad ette. Rothfussi debüüti võivad aga rõõmsalt lugeda kõik alates umbes kuueaastastest, midagi laste silmadele sobimatut seal küll pole.

Magedavõitu ja natuke tüütu, sellest ka hinne.

Teksti loeti inglise keeles

Hindeks "kolm pluss". Põhimõtteliselt pean Lauriga nõustuma-originaalset on selles romaanis väga vähe ja need, kes fantasyt tunnevad, saavad sellest kiiresti aru. Jah, sümpaatia toimimine laseb teost nagu mõnevõrra science-fantasyks liigitada, eristades nii Le Guinist ja Rowlingust ning narkarist draakonit pole ma varem kusagil kohanudki. Ent Ambrose näiteks käitub umbes nagu Regal Draco Malfoy rollis ja kõik võlukunstikoolis toimuv tekitab tugeva deja vu tunde.

Samas on romaan suhteliselt sümpaatne ja ladusalt loetav ning ilmselt võtan ka järgmised köited ette, kui need eesti keeles ilmuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, ytleks nii, et esimene k8ide oli kudagi ladusam kui teine, aga üldmulje mõnus ja lugemiselamus meeldiv. Isegi minusugune fantasy-põlgaja paneb 5 ära.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne võib hiljem minna ümbervaatamisele, sest raamatu lugemine võib tekitada ootusi, mis edaspidi ei pruugi üldsegi täituda. Kui järgnevas osas kasvatatakse sellele maailmale rohkem liha luudele ja osatakse seda loogiliselt teha, siis võiks hinnet tõsta. Kui aga järgnevas osas hakatakse tuhinal seiklusest-seiklusesse tormama, siis tiriks hinde igal juhul alla, sest maailma ehitamisega on poolik töö tehtud

Kõige enam pani mind aga selle raamatu juures hämmastama see, et eesti keelde tõlgiti triloogia esimene osa siis, kui autoril endalgi II ja III osa veel valmis kirjutamata....
Teksti loeti eesti keeles

On üks poiss, selline väga andekas ja tubli, ning tal on annet ja mõistust teha asju, millega igaüks juba hakkama ei saa. Peale seda, kui ta vanemad kurikaelte poolt maha notitakse, siirdub ta mingisugusesse ülikooli õppima sümpaatiat (maagiat), et hiljem pahalastele korralikult kätte maksta. Sisu nagu igal kolmandal fantasiromaanil, mis tänapäeval ilmavalgust näeb. Ei mingeid üllatusi, ei mingit originaalsust. Ühest klišeest teise ja siis nii edasi. Lugeda oli tõepoolest lihtne, jutt jooksis ja kohati oli isegi üsna huvitav, kuid see ei muuda raamatut veel heaks. Loetavaks, seda küll, kuid mitte heaks. Tegelikult läks meie kõigi lemmik kirjastus ikka päris suure riski peale välja, kui otsustas sellise suhteliselt kespärase teose kahes osas välja anda. Loodame, et see ei tasunud end ära ning see loll traditsioon lõppeb ükskord ära. Raamat ise, aga teenib oma hinde auga välja. Korralik käsitöö, kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, kuna mõned inimesed, kelle arvamust ma üldiselt usaldan, olid selle kohta positiivselt arvanud. Kogu lugemise aja tegeles mu arvamus vabalangemisega ja jätkasin seda vaid nendesamade eelpoolmainitud arvamuste tõttu. Langevarju ei antud.

Ma ei hakka siinkohal põhjama fantaasiakirjandust. Seda on enne mind rohkem või vähem vaimukalt tehtud ja kuigi ma – mida aasta edasi, seda rohkem – kipun nõustuma kõige sapisemate väljaütlemistega, ei arva ma siiski, et teos kvalifitseerub automaatselt prahiks ainult selletõttu, et seal mingi totakad päkapikud ja nõiad ringi sebivad. Samas teeb üks lugude stereotüüp mind sügavalt nõutuks – kas tõesti suudab peale esimest... teist... olgu, mõned inimesed on ikka uskumatult pika taipamisega... Ütleme: viiendat korda. Niisiis, kas peale viiendat korda tõesti suudab kellelegi midagi pakkuda see üks ja sama muinasjutunarratiiv? Et jõletult, mäekõrguselt, lausa piinlikult teistest üle laps, kellega väga halvasti ümber käiakse ja kes siis, rind/rinnad täis vaimustust, kogu maailma õigluse eest võitlusse asub? Et ta pannakse/satub nõidade kooli, rabeleb mängleva kergusega tippu, tekitades endale muidugi standardvaenlased number Üks, Kaks ja Kolm (fantaasia-autorid võiksid kokku leppida ja neid stereotüüpe tõesti nummerdama hakata, kõigil lihtsam), kelle ta siis varsti paika paneb, ja... No tõesti ajab raevu – miks kurat pean ma oma aega selle lugemisele raiskama? Selles valguses hakkab mulle isegi Mehis Heinsaar meeldima – tema lood on vähemalt inimestest meie ümber ja selle inimlikult tunnetatava mõõtme pärast olen nõus talle palju andeks andma (disclaimer: lugema siiski ei hakka...)

Midagi selles loos siiski oli ja seetõttu ma lugesin selle siiski läbi. Ütleme, ma annan andeks esimestel lehtedel sisse marssivad skraelid või mis need olid (hiidämblikud, noh). Kellegagi peab ju kaklema. Ma elan üle ka tolle pseudokeskaegse maailma – noh, kui ilmselt nii kirjutajal ja lugejal juba tööstusrevolutsiooniaegne suhete keerukus üle mõistuse käib, pole ju midagi teha, tuleb seiklused joonistada sellisele hästi lihtsale, igale idioodile jõukohasele taustale. Siis peategelase lapsepõlv – selles oli mingit soojust, midagi pisut eripärast. Midagi sellist, mida ma tegelikult healt kirjanduselt ootaksin – pisut laiem maailm, pisut kahetimõistetavaid suhteid ja suhtumisi, piisavalt detaile, mis selle elusaks muudavad... Siis loksus kõik standardijärgsesse settingusse tagasi. Ma arvan – see on muidugi puhas spekulatsioon, antagu mulle andeks – et sellest algusest on tingitud ka mõne inimese positiivne suhtumine.

Ja veel – millal ma viimati lugesin fantaasiaraamatut, kus normaalsete peresuhetega aadlimees on hädas alatute kaltsakate jõuguga? Millal ma viimati lugesin, et kangelane kehitab oma kooliaja peale õlgu – oli sõpru, oli vaenlasi, oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi... ning mis tähtsust sel nüüd aastaid hiljem enam on? Hm, on see nüüd ajastule iseloomulik sügavalt sissejuurdunud poliitiline korrektsus või eriti moosine muinasjutt (ehk labasemalt öeldes jobude lohutuslugu)?

Hinde põhjenduseks – parem, kui enamik selliseid. Oli üht-teist inimlikult köitvat0ja peategelasel oli ka sügavust rohkem kui hõbedakihil laseri poolpeeglil (kes ei tea – see on teinekord mõne aatomi paksune).

Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Mida mina selles teoses näen:
klassikaline klišeesüžee vormis, mis talle liha, vere, valu ja usutava loogika sisse kasvatas.
Ja sellisena äärmiselt originaalne ja haarav.

Üldiselt ma üliinimestest peategelastega raamatuid ju vaevalt talun. Aga see ja "Düün" on imelised erandid, mis näitavad, et hästi tehtult sünnib süüa isegi hapuks läinud heeringas.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

"IT`S A TRAP!"

Tõenäoliselt võtab see Tähesõdadest tuttav admiral Ackbari karjatus kõige paremini kokku selle raamatu olemuse. Kui sa oled kusagil esimese kolmandiku lõppu jõudnud, siis taipad, et sa oled kõike seda mingil hetkel varasemalt juba lugenud, ainult siis kui see oli veel põnev ja tükk maad pädevamate autorite poolt. Sind on meelitatud lugema midagi, mis pole ei originaalne, hästi läbi mõeldud ega isegi mitte eriti huvitav. Aga pärast sinnamaani jõudmist ei taha ka enam pooleli jätta.

Raamatu vahest ainukeseks päästvaks faktoriks on see, et kirjatehniliselt on autor pädev ehk ta oskab materjali enam-vähem adekvaatselt ümber jutustada. Ning kindlasti on see raamat vastuvõetav nende jaoks, kelle jaoks see on esimene või teine fantaasiaraamat. Ülejäänute jaoks hulgub selle raamatu hinne kusagil kahe ja kolme vahel, jäädes lõpuks läbi häda kolmele pidama.

Kui see lugu oleks lihtsalt ebaoriginaalne, siis ma võib-olla ei olekski nii kriitiline, kuid raamatu probleemid ei piirdu vaid sellega. Kogu lugu on täis lapsikusi, süstemaatiliselt eksitakse jutuvestmise elementaarsete reeglite vastu ning autori teadmised valdkondadest kus peategelane peaks justkui olema korüfee ei kannata pisimatki kriitikat. Tegemata kodutöö kumab läbi igast pisimast kui praost.

Lugu ise räägib noorest poisist, kes kaotas õrnas eas oma vanemad ning oli tänu sellele sunnitud kuidagi läbi häda toime tulema. Loomulikult oli tema vanemate surmas süüdi sarja põhikurjam koos oma kaaskonnaga, keda mainitakse vaid vilksamisi ja kellede nimede nimetamist ei peeta heaks tooniks kuna see võib kaasa tuua nende soovimatu tähelepanu. Õnneks võetakse ta vastu võlurite kooli, kus ta õpib erinevaid nõiakunste, leiab endale surmavaenlase, luusib kooli salajastes nurgatagustes ning kohtub erinevate müstiliste elukatega.

Ühesõnaga, tavaline värk. Ja põhikurjami nimi ei ole teps mitte Voldemort.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles