Karel Michal

Sari muutub selles osas seebiooperlikuks, eriti on seda Pauli tagasitulek ning Leto moondumine, samuti on ilmselt üle pingutatud Leto täiendava füüsilise jõu kujutamisega, rääkimata tema ja kõrbeoledite sümbioosi bioloogilisest mõttetusest. II osa suht õnnestunud üksiku-ühiskonna problemaatika on asendunud odava dekoratiivse läbu kokkukuhjamisega, ainus vähegi väärtuslik osa teosest oli võib-olla see, kuidas kujutati Muad`Dibi religiooni degenereerumist pärast pühaku enda lahkumist -- aga see oli ka kõik. Teos oli laialivalguv, peategelase vahetus lõhkus selgelt sarja terviklikkuse. Kahtlemata oleks võimalusi psühholoogiliseks ning filosoofiliseks lähenemiseks pakkunud Pauli Jacurutu kõrbeelu kirjeldamine, kuid kirjanik pillab siin vaid paar hämarat vihjet.

Mina lugesin seda peamiselt huvi pärast sarja jätkumise vastu, puhtkirjanduslikult oli teos nõrk ning ma ei soovita seda kellelegi.

Lõputu heietamine ja lugeja mõnitamine ilmselgete lahendustega venitamisega. Seda eriti romaani esimese pooles, mis on lausa väga halb.

Kui enamik tegelaste võimeid ning uusi omadusi jäi küsitavateks, siis Leto moondumine mulle isiklikult meeldis. Juba enne seda toimus tegevuse käigus pööre ning Herbert suutis meeldivalt üllatada.

Eraldi äramärkimist väärivad peatükkide algused, mis on kõikides "Düünides" head olnud, kuid nii palju pärleid ma eelmistest osadest ei mäleta.

Seetõttu oli lõplikku hinde panemine tõeline väljakutse: kuidas hinnata teost, mille esimene pool on kirjutatud niivõrd halvasti, et 10 kuu jooksul sain suure surmaga 200 lehekülge loetud ning raamatu lugemine tundus mitte lõbu vaid kohustusena; ja mille teise poole lugemine võttis 5 korda vähem aega (samas sellise mahu kohta ikkagi palju!)? "Kaks" tundus vähe, "kolm" palju. Aga jäi viimane, andku teised autorid, kelle palju paremaid jutte sama hindega hinnanud olen, mulle andeks.