Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Frank Herbert ·

Children of Dune

(romaan aastast 1976)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1976; jaanuar - aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Düüni lapsed»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
6
3
5
1
0
Keskmine hinne
3.933
Arvustused (15)

Düüni saaga läheb ikka edasi ja edasi... Seoses sellega on täheldatavad mõningad asjaolud. Esiteks lähevad raamatute tegelased oma võimete poolest järjest vingemateks, Paul Atreidese lapsed vaatavad Paulile ja Jessicale kõrgelt ülalt alla, neile siginevad sellised imevõimed, et hoia ja keela, tavalisi lihtsurelikke maailmas nagu enam ei elakski. Teiseks muutub nende jutt järjest segasemaks ja segasemaks, räägitakse ainult mõistukõnes, igas lauses on tohutul hulgal ''ahhhe'' ja nad lõpevad pidevalt kolme punktiga - hirmus keeruline on mõtet tabada. Jääb mulje, nagu oleks nad kõik nii kanged filosoofid, et autor ise ka ei taba enam nende filosoofiat.
Iseenesest on raamat võrdlemisi hea süz^eega ja toimub mitmeidki huvitavaid asju. Aga see kõik juhtub nii hirrrrmus aeglaselt, tegelased muudkui räägivad, räägivad ja räägivad oma mõistujuttu, selle asemel, et vaenlasele kohe nuga anda, raamat oleks just nagu mingi seebikas, mitte aus Science Fiction.
Sisust... ahhh, lugege ise, ütlen ainult nii palju, et lõpus on hulk laipu, mitmed algusest peale tuntud tegelased saavad surma ja Pauli poeg Leto II muutub poolenisti liivatõlvaks - suhteliselt pentsik lahendus minu meelest.
Kokkuvõtteks neli miinus, kui teil igav on, siis lugege, silma all ei karju.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmest esimesest osast ilmselt nõrgim raamat. Kuna teine osa meeldis mulle tegelikult rohkem kui esimene, siis suhtusin teatava skepsisega väidetesse, et Düüni sari läheb mida edasi, seda viletsamaks. Pärast kolmandat osa aga usun, et neljanda lugemiseks niipea tahtmist ei teki.

Sari muutub selles osas seebiooperlikuks, eriti on seda Pauli tagasitulek ning Leto moondumine, samuti on ilmselt üle pingutatud Leto täiendava füüsilise jõu kujutamisega, rääkimata tema ja kõrbeoledite sümbioosi bioloogilisest mõttetusest. II osa suht õnnestunud üksiku-ühiskonna problemaatika on asendunud odava dekoratiivse läbu kokkukuhjamisega, ainus vähegi väärtuslik osa teosest oli võib-olla see, kuidas kujutati Muad`Dibi religiooni degenereerumist pärast pühaku enda lahkumist -- aga see oli ka kõik. Teos oli laialivalguv, peategelase vahetus lõhkus selgelt sarja terviklikkuse. Kahtlemata oleks võimalusi psühholoogiliseks ning filosoofiliseks lähenemiseks pakkunud Pauli Jacurutu kõrbeelu kirjeldamine, kuid kirjanik pillab siin vaid paar hämarat vihjet.

Mina lugesin seda peamiselt huvi pärast sarja jätkumise vastu, puhtkirjanduslikult oli teos nõrk ning ma ei soovita seda kellelegi.

Teksti loeti inglise keeles

Mnjah... Olles lugenud "Düüni" tekkis mul huvi ka teiste selle sarja raamatute vastu. Kätte sattus see,mis siis teadupärast selle sarja kolmas raamat on. Ma ei tea, mis juhtus teises osas, kuid see raamat küll suurem asi ei ole. Tunnistan, et ma lugesin ta läbi, kuid selline kodukootud filosoofia, mis sealt läbi kumas, jäi ikka segama küll. Üldiselt ei ole raamat ikka sellisel tasemel nagu "Düün" ise oli. Ma ei tea, kuidas on teiste osadega, kuid minu tagasihoidlikul hinnagul on see osa nüüd küll omadega läbi kukkunud.
Teksti loeti inglise keeles

Algus oli roppjama. Pidasin pool aastat vahet ja hakkasin siis teda tülpinult lõpuni lugema. Teine pool oli aga palju parem. Võibolla peaks halvema hinde panema, kuid kahjuks ei mäletagi enam, et kui kehv selle loo esimene pool oli ;).
Teksti loeti inglise keeles

Ma otsustasin juba mitu aastat tagasi üsna kindlalt, et ei loe kunagi ühtki "Düüni" järge. Ootamatult tekkis aga sügav lugemisvara-põud, mis sundis mind oma otsusest taganema. Pärast läbilugemist pean nentima, et esialgne otsus oli ikka õigustatud. Esimese osa (tahaks öelda `päris "Düüni"`) kõrval tundub käesolev mannetu ja piinlikult läbinähtava katsena eelnenud õnnestumisest veel mõned dollarid välja pigistada. Pigem kaks pluss kui kolm miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Ka mina uskusin, et sari läheb iga köitega igavamaks... ent mulle kolmas osa meeldis! Pärast teise osa lugemisest saadud šokki polnud mu ootused kuigi kõrged, ent mind ootas meeldiv üllatus. Romaan oli küll aeglase sü˛eega, ent mulle meeldib selline eepiline stiil, sõna "seebiooperlik" ei tahaks siin küll kasutada... ja sündmusi ikka toimus. Polnud nii kuiv ja kammerlik, kui teine osa, päris huvitav tegelikult!
Teksti loeti eesti keeles

jah... uued võmed on tõesti vapustavad.
Mulle meeldib Düün, see on ilus planeet ja minu kujutlustesse ei mahtunud kuidagi puud, need ei sobinud. Aga mulle meeldis Paul ja see mida ta tegi... ja palju muud
Igatahesd tuleb siit siiski viis, kuigi võimalik, et tibatillukese miinusega, mis kannab nime puud...
Teksti loeti eesti keeles

Ka mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene. Sellepärast ootasin ma kolmandalt osalt väga palju ja sain lõpuks kerge pettumuse osaliseks. Mulle istus just raamatu algus märksa rohkem kui see lõpp. Autor kudus palju keerulisi intriige ja lahendas need suhteliselt mannetult. Ja kõik see filosoofia, mida erinevad tegelased viljelesid, jooksis ka lõpuks liiva. Üldiselt mulle meeldis, aga järgmisesse osasse suhtun ma juba kerge ettevaatusega. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille lugemine nõudis tõelist eneseületamist, kuid mis pakkus ka üllatusi.

Lõputu heietamine ja lugeja mõnitamine ilmselgete lahendustega venitamisega. Seda eriti romaani esimese pooles, mis on lausa väga halb.

Kui enamik tegelaste võimeid ning uusi omadusi jäi küsitavateks, siis Leto moondumine mulle isiklikult meeldis. Juba enne seda toimus tegevuse käigus pööre ning Herbert suutis meeldivalt üllatada.

Eraldi äramärkimist väärivad peatükkide algused, mis on kõikides "Düünides" head olnud, kuid nii palju pärleid ma eelmistest osadest ei mäleta.

Seetõttu oli lõplikku hinde panemine tõeline väljakutse: kuidas hinnata teost, mille esimene pool on kirjutatud niivõrd halvasti, et 10 kuu jooksul sain suure surmaga 200 lehekülge loetud ning raamatu lugemine tundus mitte lõbu vaid kohustusena; ja mille teise poole lugemine võttis 5 korda vähem aega (samas sellise mahu kohta ikkagi palju!)? "Kaks" tundus vähe, "kolm" palju. Aga jäi viimane, andku teised autorid, kelle palju paremaid jutte sama hindega hinnanud olen, mulle andeks.

Teksti loeti eesti keeles

Võib julgelt öelda, et enamuse raamatu tegevusest leiab aset tegelaste peas ja ma ei mõtle siin lõputuid sisemonolooge vaid otseseid hetki, kui tegelased võitlevad, sulanduvad, tegelevad jne oma sisemiste mälestuste jms müstikaga.

See tähendab äraseletatult seda, et düüni lapsed sisaldab lehekülgede viisi abstraktseid ja sageli segaseks jäävaid kirjeldusi. Need, kes kurdavad, et Amberi saagas on varjudevahelised liikumised ülemäära jaburalt kirjutatud võiksid lugeda seda raamatut. Saaksid aru, et tegelikult on Zelazny kirjeldused lapse lalin ja memme musi.

Samas on üllatuseks tegemist parema raamatuga, kui Düüni messias. Ehk sellepärast, et raamat ei koosne enam vaid muad`dibi enesehaletsemisest ja surmaks valmistumisest vaid koostatakse kohati päris huvitavaid intriige, mis suudavad põnevust üleval hoida ja aitavad paremini neid sürreaalseid nägemusi ära kannatada ja üle elada.

Ka meeldis mulle raamatu eepiline lõpp, kus kõik eelnevad tegelased ja tegevusliinid kokku tõmmatakse ja lõpplahenduseni veetakse. Hindeks seetõttu tugev kolm!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse?
Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. 
Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur".
Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa sümpaatne tänapäeva Tartu teemaline linnafantaasia, mis ilmselt kõnetab paremini neid lugejaid, kellele see linn põhjalikult tuttav on.
Teksti loeti eesti keeles

Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Teksti loeti eesti keeles

Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
Teksti loeti eesti keeles

16. sajandi Jaapanis toimuva tegevusega poeetiline ja melanhoolne fantaasialugu, milles on oluline roll traditsioonilisel Jaapani teetseremoonial. Melanhoolsed ulmelood pole päris minu lemmikteema, ent omas laadis kahtlemata hästiteostatud lugu.
Teksti loeti eesti keeles
1.2026

Poola ulmekirjaniku aurupunk-tellise ingliskeelne tõlge ilmus eelmisel aastal. Autot on teost ise nimetanud "tõlkimatuks", sest see sisaldab muuhulgas arhailise vene keelega segatud arhailist poola keelt, grammatilisi eksperimente ja neologisme. Romaani tõlkimine oli ilmselgelt raskeks ülesandeks Ursula Philippsile, kes on lisanud köite lõppu artikli, milles ta selgitab tõlke erinevusi originaalist ja enda tehtud valikuid sõnade ning mõtete edasiandmisel.
"Jää" tegevusmaailma lahknevuspunktiks meie ajaloost on 1908. aasta Tunguusi katastroof, mille tagajärjel on hakanud Siberis levima mõistuslikud tulnukpäritolu jääkamakad (Philippsi tõlkes kasutatakse nende kohta saksapärast sõna gleissen, algupärandis oli selleks sõnaks lute). Gleissenid muudavad maist füüsikat ja keemiat, muuhulgas tekivad uued väärtuslikud metallid külmraud ja tungetitum. Lisaks muutub gleissenite poolt hõivatud aladel kolmevalentne matemaatiline loogika kahevalentseks ja "külmub" ühiskondlik ning poliitiline korraldus - Esimest maailmasõda ei toimu ja tsaariimpeerium jääb püsima.
Romaani tegevus algab Varssavis 1924. aasta suvel. Varssavi kuulub endiselt Vene impeeriumi koosseisu ja tänu gleissenitele on ilmastikuolud talvised. Peategelaseks on kaardimängusõltlasest matemaatikatudeng Benedykt Gieroslawski, kelle ukse taha ilmuvad ühel hetkel tsaarivalitsuse Talveministeeriumi ametnikud. Nendeni on jõudnud info, et Gieroslawski Siberisse asumisele saadetud isa on seal avastanud viisi gleissenitega suhtlemiseks ja nad soovivad, et poeg ta üles otsiks. Gieroslawski asubki Siberi Ekspressiga teele Irkutski poole. Tegevusse sekkuvad erinevad jõud, kellest mõne eesmärgiks on gleissenite säilitamine, teistel aga üleüldine sula. Tegelaste hulgas on ka erinevad ajaloolised isikud - Nikola Tesla on leiutanud seadme gleissenite sulatamiseks, Grigori Rasputin on muutnud jääkummardamise oma ususekti ideoloogiaks, Jozef Pilsudski juhib Siberis Jaapani toetatud Poola partisane ehk japontšikuid... Ja Nikolai Fjodorovi jüngrid otsivad gleissenitest vastust surnute elluäratamise ideele.
"Jää" on põnevate ideedega ja mastaapne, ent kohati veniv ning raskepärane romaan, ehkki selle süžee on iseenesest seikluslik. Minu meelest oli siin igasuguseid arutlusi ja muud loba natuke liiga palju, aga täiesti võimalik, et tõlkes läks palju kaduma. Ühe huvitava grammatilise eksperimendina tuleb mainida loo vormi - kui see algab minavormis, siis mingil hetkel jõuab Gieroslawski oma filosoofiliste mõtiskluste käigus arusaamisele, et teda polegi tegelikult olemas, misjärel lugu jätkub mingis veidras umbisikulises vormis (/../open the window/../). Palju on venekeelseid sõnu, algupärandis oli neid veel rohkem, aga Philipps on osad neist ära tõlkinud ja kõik need seletatakse lahti romaanile lisatud väikeses sõnastikus. Rohkelt on arutelusid matemaatilise loogika, ajaloo ja religiooni teemal ning viinavõtmise saatel filosofeerimine meenutab natuke vene kirjandust - eks toimub "Jää" tegevuski valdavalt Venemaal ja paljud selle tegelastest on venelased. 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub paralleelmaailmas, mis on muus osas nagu meie oma, aga selles toimib maagia, mida õpetatakse akadeemilise distsipliinina ülikoolides. Tegevusajaks on 1980-ndad aastad ja peategelaseks ameeriklannast (lõpupoole antakse mõista, et sarnaselt autorile hiina päritolu) Cambridge'i analüütilise maagia doktorant Alice Law. Alice'i juhendaja, keerulise ja üsna sandi iseloomuga professor Jacob Grimes on hiljuti koledas õnnetuses surma saanud ning kuna Alice vajab juhendaja abi kraadi kaitsmisel, otsustab ta juhendajale põrgusse järele minna. Põrguretkel liitub Alice'iga kaasdoktorant Peter Murdoch, kellega tal on samuti üsna keerulised suhted...
"Katabaasi" on võrreldud Susanna Clarke'i "Piranesiga" ja põhjus selleks on arusaadav - mõlemates raamatutes on juttu akadeemilisest maailmast ning selle varjukülgedest. Kuangi romaanis jääb sellest ülikoolielust ikka väga masendav mulje. Enamiku romaanist võtavadki enda alla rännakud hallilt masendavatel põrgumaastikul ja Alice'i sisekaemused ning hingepiinad (seejuures romaani pealkirjaks olevat sõna ei mainita tekstis kordagi). Väga see paks romaan mind kaasa haarata ei suutnud, ehkki olen akadeemilise valdkonnaga elus mõnevõrra kokku puutunud ja peategelaste mõtted ning probleemid olid mulle kohati mõnevõrra tuttavad. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Zoltan Istvan on USA transhumanistliku ideoloogia aktivist, kes on muuhulgas ka vastava partei esindajana riigi presidendiks kandideerinud, sõites kampaania käigus ringi surnukirstu meenutava bussiga, mille eesmärgiks oli juhtida valijate tähelepanu inimeste vältimatule surelikkusele ja inimelu pikendavate tehnoloogiate väljatöötamise vajadusele. 
17. sajandi Prantsuse filosoofi Blaise Pascali loodud mõttemäng on tuntud "Pascali kihlveona" ja tähendab sisuliselt seda, et parem on olla usklik kui ateist, sest juhul, kui jumal on olemas, ootab sind hauataguses elus paradiis, kui aga jumalat pole, pole sa samuti eriti midagi kaotanud. Istvan on selle käesolevas romaanis edasi arendanud "transhumanistlikuks kihlveoks" - hauatagune elu võib ju olemas olla, aga kasulikum on ikkagi panustada füüsilisse surematusse selles maailmas, sest see on kindlam valik. 
Romaani tegevus algab lähituleviku USA-s, mida räsivad jätkuv majandussurutis (ilmselt kirjutamisaja mõjud) ja vastasseis kristlike fundamentalistide ning transhumanistide vahel. Protagonist Jethro Knights õpib ülikoolis filosoofiat ja alustab hiljem koos mõttekaaslastega võitlust kristlike fundamentalistide ning järjest enam nende selja taga seisva USA valitsuse vastu, et vabaneda transhumanistlikele teadusuuringutele seatud piirangutest. Teiste olulisemate tegelaste seast võib mainida Knightsi armastatut Zoe Bachi ja antagonistist mõjuvõimsat usujuhti reverend Belinasi. Knightsi loodud filosoofia kannab nime teleoloogiline egotsentriline funktsionalism ja selles on Asimovi kolme robootikaseaduse eeskujul loodud kolm transhumanismi seadust: 1) transhumanist peab üle kõige kaitsma oma eksistentsi; 2) transhumanist peab püüdma saavutada kõikvõimsust, minnes sellega nii kaugele kui võimalik, kuni see pole vastuolus esimese seadusega; 3) transhumanist peab kaitsma väärtust universumis, kuni see pole vastuolus esimese ega teise seadusega.
Romaan algab ja kulgeb esialgu pigem poliitilise põnevikuna, ulmeline tehnoloogia tuleb mängu lõpupoole. Visioon Knightsist, kes Transhumania-nimelise ujuva linnriigi diktaatorina kogu maailma sõjalaevastike vastu sõda peab, toob meelde 20. sajandi alguse ulmelood kõiksugu "hulludest teadlastest" (nt Tolstoi "Insener Garini hüperboloid"). Teatud paralleelid tekkisid mul ka Veskimehe "Kuu ordu" tsükliga - mõlemal juhul luuakse mingi eesmärgi nimel ülejäänud inimkonnale vastanduv uus ühiskond - Veskimehel edendab Kuul paiknev Kuu ordu kosmosehõivamist, Istvanil ookeanidel seilav Transhumania surematuse-uuringuid. Paremlibertaarne ideoloogia kumab romaanist ülepea läbi ja selle eest on autorit ka kõvasti kritiseeritud - Knights tundub kohati psühhopaadina, kes mõtleb vaid isikliku surematuse peale, ei hooli grammigi võrra vaestest või saamatutest inimestest ja hävitab sõjategevuses süstemaatiliselt ja sihilikult inimkonna kultuuripärandit. See teatud antihumanistlik joon ei pruugi ilmselgelt paljudele lugejatele meeldida, ehkki lõpuosa helges tulevikunägemuses tõmmatakse sellega mõnevõrra tagasi.
Kokkuvõtteks: on filosoofiat, poliitikat, tehnoloogiat ja märulit. Päris maksimumhinnet ma romaanile anda ei suuda, peamiselt seetõttu, et isegi mulle tundus peakangelase mõttemaailm kuidagi kummaline ja raskesti samastutav. Aga omapärane lugemine igatahes. 
Teksti loeti inglise keeles

Lugu tugineb tänapäevalgi populaarse vene filosoofi Nikolai Fjodorovi hüpoteesidele kunagi surnud inimeste elluäratamisest kauges tulevikus. Enamik loost keskendub minategelase mõtetele ja emotsioonidele, otsest tegevust on siin vähe. Loo lõppedes turgatas, et mõne teise autori jaoks võiks tegu olla esimese peatükiga romaanist.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis kujutab endast 20. sajandi alguse Viljandimaal tegutseva rootslasest arsti minajutustust, lummab just oma ideerohkusega - kui algul näib olevat tegu puhtal kujul üleloomuliku looga, siis mingil hetkel tuleb sisse ka tugev teaduslik-fantastiline element. Just see pöörane ideerohkus kahekümne viie lehekülje pikkuses tekstis määrabki minu jaoks loo hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Päris põnev lugu mehest, kellel on võime noort inimest nähes täpselt ette kujutada, milline too vanast peast välja näeb. Ajapikku hakkavad selle võimega seotud probleemid tema jaoks süvenema...
Antoloogias "Kuumad allikad" ilmunud lugude keelekasutust pole moodsamaks toimetatud, aga käesolevas loos tundub ühes kohas, et seda oleks ehk siiski vaja olnud - nimelt sõna "karm" "vingugaasi" tähenduses, mis oli vähemalt mulle täiesti tundmatu.
Teksti loeti eesti keeles

Õudusloo tegevuskohast on raske aru saada - mingites detailides meenutab see Eestit, ent peategelasel on šoti perekonnanimi (Touard). See Julius Touard on ootamatult päranduse läbi pururikkaks saanud eraklik vanapoiss, kes on omandanud isikliku mõisa koos pargiga. Ühel päeval saabub mõisa Touardi tädi koos noore ja ilusa tütrega, kellesse mees ära armub. Mõlema naise olemises ja käitumises on seejuures midagi veidrat...
Lugu mõjub kohati üsna raskepäraselt ja polnud eriti libe lugemine, ent kasvõi idee ja lõpupuändi eest väärib see minu meelest "4".
 
Teksti loeti eesti keeles