Vastupidiselt yldlevinud arvamusele, ei kirjuta Harrison sugugi mitte alati kergeid ja lõbusaid lugusid. Käesolev raamat (koos oma järgedega "One King''s Way" ja "The King And the Empreor") on kyllalt andekas näide alternatiivajaloolisest keskajast. Mis oleks juhtunud, kui tollal euroopas yldiselt maad võtnud monoteistlikule kristlusele, oleks vastu tõusnud mõni muu, teistel alustel ja kristluse vastu rahvaid yhendav religioon? Milline? Samal ajal kui vaimses mõttes vallutas euroopat kristlus, toimus märksa fyysilisem vallutamine Skandinaaviast pärit professionaalsete sõdalaste - viikingite poolt. Reaalses ajaloos said ka skandinaaviamaad ja normanni päritolu feodaalid lõppkokkuvõttes ära ristitud. Aga mis siis kui koos normannide endiga oleks levinud ka nende religioon - Odin, Thor, Loki ja need ylejäänud? Raamatu tegevus algab põhja-inglismaal, A.D.865. Laevahuku tagajärjel uhutakse kaldale merede hirm Ragnar Hairy-Breeks, kellele kohalikud mitte just kõige humaansemal viisil otsa peale teevad. Paraku on Ragnaril terve pesakond sõjakaid poegi, keda asjade selline käik mõnevõrra meelehärmi valmistab. Mõne aja pärast jõuab vana hea inglismaa randa kopsakas laevastik tigedaid viikingeid, kellel on tõsine kavatsus too saareke enda kontrolli alla saada. Viikingite laagrisse satub raamatu peategelane - poolelde saksi, pooleldi normanni soost ärksa olekuga noorsand nimega Shef. Tutvunud kohalike olude ja normannide religiooniga (The Way), korraldab ta peatselt revolutsiooni tolleagses sõjatehnikas - leiutab ammu, hellebardi ja võtab kasutusele kunagiste rooma jooniste pealt mahaviksitud kivi- ja odaheitemasinad. Mõne aja pärast saab temast viikingite armee yhe osa juht. Ja pärast ohtraid ja veriseid lahinguststseenide kirjeldusi yhtlasi ka inglismaa yhe piirkonna igati progressiivne kuningas. Tuleb tunnistada, et minule isklikult meeldivad Harrisoni kerged ja lustakad raamatud rohkem kui tema tõsisemavõitu sci-fi (nagu Eedeni triloogia, "The Turing Option", jne). Aga ega sellel triloogial kah viga pole. Pigem vastupidi.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

22.01.2001, kell 15:18

Harrison on kummaline kirjanik, kes läbi lihtsa räägib keerulisest; pealtnäha odava stoori taha peidab asja, mida paljud teised kirjanikud lahendaks sünges postmodernistlikus mõtiskluses või surmigavas psühholoogilises romaanis. Sestap ei pruugi ta tõsisema lugemisvara ihkajatelt alati täit mõistmist leida ning ka "kollase" kirjanduse huviline võib pettuda, kuna asjad liiga keeruliseks kisuvad.

Ma pole lugenud Harrisonilt kunagi ühtegi mõttetut teksti; alati on ta mind lummanud oma läbimõelduse, komponeerituse, kindlakäelisusega. Ta valdab oma teksti täieliselt, teab alati, kuhu tahab jõuda ja mis selleks vajalik on.

Siiski on tal olemas nii kergemaid kui raskemaid tekste ja "Vasar ja rist" kuulub kahtlemata viimaste hulka.

Teosel on mitu plaani. Esiteks on tegemist alternatiivajalooga, mis täiesti reaalselt ja usutavalt pinnalt muudab meile teada olevate sündmuste käiku. Romaani lõpuks kujuneb olukord, mil maailma esimene ristisõda toimub Briti saarte vastu - paavst õhutab franke ründama seal nii kristlikke kui "paganlikke" valitsejaid - viikinge. Frankide dessant meenutab kangesti seda, mida viikingite romaniseerunud järeltulijad meie ajaloos paarisaja aasta pärast ise ette võtsid...kellegi Williami juhtimise all. Ainult, et dessant lüüakse tagasi.

Teiseks, on see lihtsalt klassikalises stiilis teostatud pompöössne ja panoraamne ajalooromaan - sõjad, lahingud, vallutused, intriigid, armastus, traagika. Autorid on teinud korraliku eeltöö ja teavad täpselt, millest kirjutavad (no kohati liigagi täpselt).

Kolmandaks aimdub siit üks korralik klassikaline tragöödia - inimene, saatus ja jumalad. Ettemääratus ja vaba tahe, valikud ning valikuvõimalused. Peategelane Shef on, ütleme et, Skandinaavia panteoni kõrgendatud tähelepanu all ning tema nägemuste ja võitlemiste seos ühe konkreetse jumalaga on teose vältel viikingite preestritelegi mõistatuseks. Ja Harrisonile vahendiks, millega põnevust ja huvi üleval hoida. Lahendus saab teadagi meisterlik ja jälle tuleb läbimõeldusele vaid aplodeerida.

Ega Avo sünopsisele polegi palju lisada; rõhutaks vaid, et Harrison sunnib kaasa mõtlema, et kuidas see võis olla võimalik, et kristlus Euroopas võidule pääses... Romaan lõppeb kohas, kus Inglismaal sünnib poolkristlik, poolpaganlik riik, mis selgelt ühelt teisele üleminekustaadiumis. Suhted mandriga pole teadagi kiita. Shef on läbi teinud tee sulasest krahviks, on saamas kuningaks. Tema peale on langenud needus teha seda, mida ta ise täpselt ei mõista.

Tal on vaenlasi kõikjal, ei viikingid ega inglased pole aga päriselt tema vastu ega poolt. Algselt küllatki selge motivatsiooniga alustanud (pihta pandud tüdruk vaja vangistusest päästa) satub Shef äärmiselt vastuolulistesse olukordadesse, mis ta lahendab salapärase jumala poolt saadetud nägemuste mõjul. Aasta pärast on Shef juhatamas rahva sõda paavstivägede vastu...

Romaan on väga realistlik, julm seega, nagu ajalugugi. Muidugi võib iriseda, et Shef mõjub 9.sajandi taustal kuidagi liiga 20.sajandi mõttelaadiga...aga see on ju ulmekirjandus. Suurepärase triloogia suurepärane algus.

Teksti loeti inglise keeles

Raux

30.12.2002, kell 08:37

Viimase aja kõige üllatavam leid raamaturiiulilt. Seniloetud lõbusate teoste põhjal Harrisonilt küll midagi nii karmi ei oodanud. Veelgi üllatavam oli leida, et raamatu sisukokkuvõte on leida ka inglise ajaloost rääkivas eestikeelses raamatus, kui loomulikult maha arvata Shefi tegemised ja Asgardi kultus. Sisust rohkem ei räägikski, seda on eelmised sõnavõtjad piisavalt üksikasjalikult teinud. Tundub, et igast viimasest kui ühest varakeskaja kroonikast on meisterdatud alternatiivajalooline romaan, mis paneb kahetsema, et eesti elu-olu kohta on sõna pillanud ainult Läti Henrik ja et viimase kallale pole kodumaised kirjutajad veel asunud.

Teksti loeti vene keeles

Raul

12.05.2004, kell 17:07

Kõik 3 raamatut on ühe hingetõmbega loetud. Soovitan soojalt. Väga hea. Braavo!

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Sepp

26.01.2005, kell 14:57

Teadsin Harrisoni kui kergekaaluliste, puhtalt ajaviitmiseks mõeldud romaanikeste, nagu Terasrott, Surmailm ja kunagi "Pioneeris" ilmunud "Ränkraske lend" autorina. Paar - kolm novelli siit - sealt juurde ei aidanud üsna kehva arvamust kuidagi paremaks muuta. Seda meeldivam oli avastada tapvalt põnev alternatiivajalooline massiivne tellis, mis sai läbitud praktiliselt ühe hingetõmbega.

Sisust on eelnevalt piisavalt räägitud. Varajane keskaeg Inglismaal, viikingite ja kohalike anglite ja sakside järeltulijate kokkupõrked. Lõpus lisanduvad veel kristlikud frangid. Tolleaegne maailm on edasi antud ehedalt, ajastutruult, mis ühtlasi tähendab ka kõikide tolleaegsete metsikuste kujutamist. Raamat kubiseb lahingutest, peade ja jäsemete maharaiumisest ja erinevatest jälkide piinamisviiside kirjeldusest. Erilist tähelepanu pööratakse keskaja ilmselt tuntumale friigile Ivar Boneless Ragnarssonile, keda on kujutatud küll paraja perverdina, kuid siiski natuke leebemalt, kui sama teemat käsitlevas Guy Gavriel Kay "The Last Light of the Sunis". Kay raamat praktiliselt ongi üles ehitatud Bonelessile ja tema lemmikhukkamisviisile, poolmüütilisele "verisele kotkale"; Harrison kujutab rohkem kristluse ja põhjala uskumuste kokkupõrget, kusjuures pole eriti raske aru saada, kelle poole autorite sümpaatia kaldub. Puhtast alternatiivajaloost eristab raamatut siiski fantasy suur osakaal, näiteks peategelase Shefi pidevad unesrännakud ja tema jumalast isa vihjed edasisele tegutsemisele. Siiski on kõike seda nii vähe, et puhta ajaloo huvilist lugejat mitte eemale peletada.

Huvitava asjaoluna võiks välja tuua veel selle, et raamatu pealkaanel ja mujal ilutseb suurelt ainult Harrisoni nimi. Kaasautor John Holmi võib teravate silmadega lugeja avastada alles kolmandalt leheküljelt üliväikses kirjas kohas, kus on juttu kopiraitidest.

Teksti loeti inglise keeles